Käisin vahepeal sipsti Eestis õe juubelipidustustel. Esimese asjana sünnimaale maandudes ostsin poest puugivastase sprei, sest Peipsiveerel neid paganama puuke ikka jagub ja suguvõsas on meil mitu inimest väga raskekujulise entsefaliidi ka skoorinud. Borrelioosidest rääkimata, isegi olen seda korduvalt põdenud (borrelioosivaktsiini veel ei eksisteeri, on alles tegemisel). Eestis elades olin ma entsefaliidi vastu alati vaktsineeritud, juba lapsest saati. Aga kuna Hispaanias puuke pole (väga vähe vist mõnes kohas on, nii räägitakse, ise pole ühtegi näinud, kuigi kondan ohtralt looduses ringi) ja puugihaigusi samuti mitte (Hispaanias pole nt mitte ühtegi kohalikku entsefaliidijuhtu registreeritud, on vaid mujalt riikidest kaasatoodud variante olnud), siis olen ma juba üle 10a vaktsineerimata. Mis tuleb Eestis käies alati taas teravalt meelde.

Eelmisel suvel oli mul pisike puuk sees ka. Vaatamata spreile, mida ma ikka ohtralt omale peale lasen/lasin. (Sel aastal kõndis samuti üks kaelal ja teine pükstel). Mõtlesin küll, et kui suur on tõenäosus, et just see puuk on entsefaliidiga nakatunud, teoorias vist 5% puukidest vaid. (Peipsi ääres ilmselt rohkem?) Aga nädalake peale eestiskäiku olin jubedate peavaludega hädas ja tundsin kohe ära, et vist ongi ikkagi entsefaliit. Muidugi guugeldasin ja olin natuke mures, sest väljavaated halvatusele jne ei kõlanud meeldivalt, aga jäin lootma, et ma pole siis see üks kolmanik põdejatest, kellel haiguse kulg eluohtlikult raskeks kujuneb. Õnneks läks leebelt. Olid ibukale allumatud peavalud (ühel ööl ei saanud valust magadagi) ja vist natuke palavikku ka, aga vähem kui nädalaga oli kõik taas korras. Mõtlesin, et enne ei ütle kellelegi ja proovin ise samuti mitte muretseda, kuniks on kindel, et seda haiguse teist faasi ei tule. Nädal hiljem lõi paar korda veel pähe valusööste, kuid enesetunne jäi ikkagi heaks asi ununeski ära. Millalgi mainisin emale jutu sees, et ma vist põdesin läbi selle, nii et nüüd taas Eestis käies tegi ema mulle entsefaliidi antikehade analüüsi välja, et noh, hea teada ju, et kas oli siis või mitte.

Kolm päeva hiljem tulidki tulemused. Antikehade IgG normväärtus on alla 18 ja18-22 on piiripealne näit. Üle 22 on positiivne tulemus, st antikehad olemas. Mul oli 82,4. Nii et nüüd vist elu lõpuni immuunne 🙂 Natuke on küll see tunne, et huhh, napikas. Et leebelt põdesin, et eluga pääsesin. Põhimõtteliselt püstijalu töö kõrvale põdesin ju. Küllap aitas siis see, et olin varem korduvalt selle vastu vaktsineerinud, et polnud keha jaoks nii uus asi. Ja hea immuunsüsteem ka äkki? (liikuv eluviis ja palju D-vitamiini 😉 )

Aga muidu – küll on lihtne ikka niimoodi üksi reisil käia. Alati käime ju perega koos igal pool, ja see on ikka üks jube orgunn – kassidega midagi välja mõelda, töö osas nö puhkus võtta, ehk siis kohe suur eelarveauk, sest noh, fie puhkus võrdub palgata puhkus ju.  Ja graafik paika panna, et kõik rahul oleks. Alati on selline ribadeks tõmmatud tunne lõpuks. Ja no lastega käies on nii või naa pärast puhkusest veel puhkust vaja.

Aga niimoodi üksi reisides, täielik chill, ei mingeid plaane, ei mingeid muresid. Isegi ei öelnud kellelegi, et tulen. Sai lihtsalt olla. Ja loodust ja tantsu ja armsaid inimesi ka.