Huhh, august on kreeeeisi olnud! Esiteks oli kuu keskel feria, millest juba kirjutasin, aga muidu ka.

Kuu esimeses pooles oli ülepäeva mõni sünnipäev. Aleksandri kahel sõbral ja siis tal endal kah (rääkimata sellest, et august on meil suguvõsas ka kõige sünnipäevarikkam kuu). Ja laste sünnipäevad on minu jaoks alati paras väljakutse. Palju pooltuttavaid nägusid ja smalltalki ja alati tundub, et kõik teised lapsevanemad tunnevad omavahel jube hästi. Samas kui mul ei jää üldse meelde, kes oli kelle ema ja mis kelle nimi jne. ja kellega ma juba tutvunud olen ja kellega mitte. No ses mõttes oli isegi päris mugav, et jutti järjest nii palju sama kamba sünnasid, lõpuks juba bondisime natuke ka ja tekkis rohkem tuttav tunne. Nüüd kuu lõpupoole oleme niisamagi mõnel korral kokku saanud, et lastel koos lõbus hullata oleks.

Aleksandr sai 12 – see on see maagiline vanus nüüd, mil ta võib vanemateta väljas käia. Ma olen üliõnnelik, et Aleksandril on koolis oma sõpradekamp – kaks poissi tema klassist ja kaks paralleelist. Nad on sellised arvutimängunohikud 😀 Enamus poisse koolis on ju jalgpallipoisid ja nood pidavat väga teisel lainel olema. Nii et tore, kui on “oma vaibiga inimesi” ka. Uuel kooliaastal lähevad nad kõik (välja arvatud üks poiss) koos uude kooli ka. Nii et Aleksandr on integreerumises täitsa viis pluss siiamaani ja olen ta üle õnnelik. Nii tore on vaadata, kuidas ta nendega jutukas on ja oma kookonist välja tuleb ja nalju teevad ja oma poistejutte lobisevad.

Teine augusti märksõna on olnud muusika – Artjom sattus ootamatult jazz-bändi ja esineb nüüd iga nädal ühes ägedas jazzbaaris. Kusjuures naljakas, et alles paar kuud tagasi tuli Artjomi kursaõega jutuks, et ülikooliajal pidid nad kirjutama visiooni endast 20a pärast. Ja Artjom oli kirjutanud, et naine ja kaks last ja elab välismaal ja on tuntud muusik. Universum vist kuulis seda juttu pealt ja ütles, et “uups” ja hakkas kiirelt tegutsema. Nii et viimane kuu on natuke selle tähe all ka läinud, et kuidas artistielu pere-elu ja tööga klapitada. Aga see jazzklubi on väga mõnus ja hubane. Juba umbes nelja erineva inimese käest olen seal kuulnud väljendit “elutuba”. Selles mõttes, et nagu oma õdusas elutoas kuulaks kontserti. Äge koht, ägedad inimesed, aga sotsiaalne patarei on küll viimase piiri peal peale nii tihedat väljaskäimist.

Kuu kolmandaks märksõnaks on see mõnus augustikuumus.  Iga kord õuest tulles oleks nagu maratoni jooksnud, higi tilgub isegi silmade alt. Eks see on ka omaette elamus… Kusjuures mulle tundub kuidagi, et see suvi oli vähem palav kui eelmine, temperatuuri mõttes. Samas paljudel päevadel on küll kõigest 30 kraadi ringis, kuid õhuniiskus suur ja seetõttu tundub eriti lämbe. Hetkel nt 28 kraadi, aga õhuniiskus 78%. Nagu kuskil troopilises vihmametsas oleks, otsaesine tilgub juba paari sammu peale. Need paar vähest korda mil sel suvel kuumalaine oli (terral), oli mõnusam, õhk oli küll kuum, aga kuiv, ei teki seda tüütut higimulli otsaette.

Ah ja siis varastati Artjomil veel telefon ka ära. Kui ta bändi vokalistiga mere ääres proovi tegi. Mingid elektritõuksiga tüübid krabasid selja tagant telo ja panid minema. Tagasi ilmselt ei saa, kuigi politseisse sai avaldus ikka igaks juhuks tehtud. Aga veider, et iga kord kui keegi meilt miskit varastab, siis just augustis. Kust august nad küll välja kargavad iga kord, arumaivõi.

Aga kokkuvõttes tundubki, et liiga palju toimub! Pidin maailmast eemaletõmbumiseks ja omaette olemiseks lausa mõne raamatulugemispäeva võtma kõige selle peale siin. Pluss paar päeva sai netflixis love is blind ka vaadatud (mehhiko ja UK variandid tulid välja. UK väga äge, Mehhiko natuke pettumus). Netflixist rääkides – küll juba mitme kuu vanune asi, aga kas kõik on sellist minisarja nagu Baby Raindeer näinud? Väga hea seriaal, tõsielul põhinev ja autor mängib sarjas iseennast. Ja veelgi põnevam on kogu see peale sarja toimuv olnud – kuidas see loo inspiratsiooniks olnud päris-stalker välja tuli ja Piers Morganile intervjuu andis ja netflixi kohtusse kaebas ja kuidas nüüd kõik need e-mailid ja materjal on avalikuks tulnud ja veel tema ohvreid sõna sekka õelnud. Põhimõtteliselt toimub nagu teine hooaeg laivis ja see on vähemalt sama põnev ja üllatusi täis 😀 Ja mis on veel huvitav, et seriaalis kirjutati see antikangelane ikkagi hästi inimlikuks, lugu ei olnud üldse must-valge, et üks hea, teine paha. Oli temast lausa kahju vahepeal. Aga päriselus on ta kõvasti hullem inimene kui seriaalis näidati. Ja ma ei mõista, kuidas selline inimene saab vabalt tegutseda, kuskil hullaris või vangis kinni pole. Hullumeelne maailm, eks!