WordPress saatis mulle just õnnitluse meie kümne koosoldud aasta puhul. Juhuuu! Väga tore on siin tõesti olnud. Enne seda kribasin mõnda aega blogspotis/bloggeris, aga ei mäletagi enam, mis mulle seal täpselt ei istunud. Polnud käe järgi noh. WordPressiga olen siiani igatahes rahul (nt kui Maarja siin utsitab kõiki blogijaid uude keskkonda üle kolima, olen ma kohe sõrad vastu, et mkmmm, mul siingi nii mõnusalt hubane ja kodune.

Üksõhtu enne uinumist mõtisklesin just, et jälle pole tükk aega olnud aega blogida. Ja et aga kas üldse peabki, kui elus tähtsamaid asju ees/järjekorras? Et milleks üldse? Kas see pole mitte veider hobi üleüldse. Samas on blogimine natuke nagu suhted, et valitseb miskine müstiline nähtamatu tasakaal, et annad midagi, aga saad miskit olulist vastu ka ja selle balansi najal püsib. Et vahepeal tundub küll (või võib tunduda), et ma jagan lahkelt välja tasuta infot ja kisun justkui oma kodul kardinad eest, et piiluge aga julgelt sisse. Milleks, eks? Nagu mingi liputaja! Samas iga kord, kui olen mõelnud või proovinud aru saada, et miks ma ikkagi oma aega nii “mõttetult” siia raiskan, saan aru, et ma ise saan kirjutamisest nii palju vastu. Mitte ainult suhtlemisvajaduse leevendust ilma päriselt suhtlemata, vaid natuke iseenda mõtetega üksiolekut ja läbisõelumist ka. Üks asi on lasta mõtetel endast niisama läbi voolata ja nad juba minut hiljem unustada, teine asi on asju kirja panna, siis peab neid mõtteid kuidagi kõrvalpilguga jälgima ja analüüsima ka. Teraapia, nagu kõik blogimisega tegelevad inimesed on juba ammu aru saanud. Tasuta teraapia, hehee!

Ja praeguses vanuses olen aru saanud, et lisaks on ta hea mäluvärskendaja ja ajakroonika ka, sest omg kui palju asju ja sündmusi ja hetki lihtsalt ära ununeb. Kui poleks kirjas, ei mäletakski. Eriti lastega seonduv. Aga nt kõik integreerumisega seotu ka. Need emotsioonid, et kuidas mingi hispaania-asi alguses tundus, kui veel uudne oli. Natuke väikestviisi reisipäevik, üle 11 aasta pikkune juba.

Näiteks tuleb ajaloo huvides kindlasti kirja panna, et K käis essat korda üheteistkümne aasta jooksul Málagas külas! Ütleme nii, et kõigest, mida oleks tahtnud näidata jõudsin max 10% ainult. Aga vähemalt tantsima jõudsime! Millal ma viimati kell neli öösel koju jõudsin? Väääga ammu!

Viimase nädala põhiline märksõna oli kooli algus. Õõõõh! Danielil algas kool kümnendal ja sellega suutsime kuidagi enam-vähem okeilt suvegraafikust tulles hakkama saada. Tal algavad tunnid kell üheksa. Ehk siis äratuskell 8:00. Õues on juba valge vähemalt. Aga nüüd 16ndal algas Aleksandri kool ka. Ja tema tunnid algavad 8:15. Ehk siis äratuskell heliseb meil 7:00, õues on veel pime, uni on silmas, sest suvegraafiku harjumused on veel sees. Olen viimased hommikud reaalselt zombi olnud. Keha ei liigu, silmad ei tule lahti, läbi une teen nagu asju.

Kas ma juba rääkisin, et siin suve lõpupoole sai tihedamini Aleksandri sõpside emadega suheldud ja koos rannas käidud jne, ja tuli tasahaaval välja, et enamus nende kambast (st lapsed siis) on aspergerid. Kas pole mitte veider. Eelmises koolis oli ta parim sõps samuti asperger. Kusjuures hispaania laste puhul on minu eesti silma jaoks see autistlikkus ikka täiesti nähtamatu. Igati tavalised lapsed tunduvad. Suhtlevad vabalt jne. Aga muidu olen siin mõelnud, et kui Aleksandril sõpsid on aspi sündroomiga ja Dani meil on ka ja… et kas see tähendab et? Et peaksime Aleksandriga samuti psüholoogilkäigu ette võtma? Tegelikult ma ei näe, et tal eluga hakkamasaaamisega raskusi oleks, koolis läheb hästi, sõpru on. Muidugi on mõned kiiksud-värgid ka, aga elu need ei sega.

Kuigi mida kumbki lastest ei oska, on enda eest seismine. Mõlemad on konfliktsituatsioonis vaikseltkannatajad, ei julge kõva häälega teistele lastele “ei” öelda. Pigem eemalduvad situatsioonist. A no me Artjomiga oleme samasugused, mis seal imestada.

Danielil on sel aastal uus klassijuhataja, Pedro (Pedro-Pedro-Pedro…kõik teavad seda laulu onju?). Igatahes noor mees, nii et loodame sellest õppeaastast tal toredamaid emotsioone ja paremat klappi klassijuhatajaga. Õnneks teavad nüüd kõik õpetajad tema diagnoosi ja iseärasustega ka arvestada.

Üürikorteritel hoian juba vaikselt silma peal. Üle kolme kuu on veel aega, nii et otseselt ei põle veel õnneks. Aga turg on kreisi küll. Nägin just ühte korterit, mida me kunagi juba kolm aastat üürinud oleme. Hind oli tookord 850 eur. Eks see oli juba aastaid tagasi ka muidugi, üle viie aasta kindlasti möödas juba. Aga nüüd, mis te hinnaks pakuksite? Parampsmpaaa – 1800 eur on kuuüür tal! Seesama korter, kus omal ajal airbnb-d tegime. Kolm magamistuba, möbleerimata, köök sisustatud ja köögitehnika olemas, garaaž ka hinna sees. Nii et jep, kõik hinnad on kahe- või kolmekordistunud, jube lausa vaadata. Ja kui mõne kuulutuse peale helistada, teeb maakler kohe täieliku ülekuulamise, enne ei lasta vaatamagi tulla. Sest iga korteri peale on kümneid ja sadu helistajaid ja tahtjaid. See on see, kui linn (ja riik) on ühtäkki väga popiks muutunud ja immigrante voolab igast ilmakaarest aina juurde ja lihtne matemaatika – kõigile lihtsalt ei jagu elamispinda.

Hah, see on see, et hiljuti ehitati meile siia ühed “pilvelõhkujad”, et kohalike elupinna probleemi vähekenegi lahendada. Kaks tornmaja. Ja just mõned nädalad tagasi tuli välja, et ühest tornist olid juba pooled korterid airbnb-deks tehtud. Mingi vähemalt 110 korterit.

Nüüd on tegelikult juba uus seadus turistikatele, et turismi-litsentsi saavad ainult need korterid, millel on tänavalt oma eraldi sissepääs (a la et turist ei tekitaks trepikojas lärmi või ei magaks purjus peaga trepikojas jne).

Aa, just eile nägin ühte turistidele tehtud reklaamtahvlit tänaval. Umbes  et: hea külaline, palun pane särk selga, tänaval palja ülakehaga käimine ei ole okei ega hügieeniline 🤣🤣🤣

Et siis teate arvestada, kes Hispaaniasse satub 😉 Sest tegelikult ju ei tule reisides pähegi, mis asjad kohalike jaoks võivad veidrad tunduda. Kohalik vaatab, et issand milline mats, põhjamaine külastaja jällegi mõtleb, et ooo, päike ja d-vitamiin, andke veel!