Me oleme nüüd 11+ aastat juba malagueñod olnud. Ausalt, tunnen Málagat juba paremini kui oma vana kodulinna Tartut. Tartus elamise skoor jääb alla kümne aasta.

Ma olen muidu täiega see jalutaja-inimtüüp. Kui vähegi aega, siis jalutan, vaatan maju, avastan nurgataguseid tänavaid. Teen mälestuseks pilte igasugustest nunnudest detailidest. Kõige selle juures on mu jaoks kuidagi totaalselt hoomamatult veider või ebareaalne see, et tihti vaatan, et äge tänav või äge koht vms. Ja läheb aega mööda, aasta või paar, ja see tänav või maja või koht on saanud teise tähenduse, jõudnud otsaga mu maailma. Või peaks ütlema vastupidi, ma olen ise jõudnud sellesse maailma. Mul on nii tihti neid ahhaa-momente olnud, kui mõtlen, et heh, kas ma oleks esimest korda siit mööda jalutades osanud arvata, et millalgi elan siin või lapsed käivad siin koolis vms. Täna näiteks sattusin ühte villasse, mida olin kunagisel jalutuskäigul pildistanud. Kas poleks mitte olnud naljakas sel pildistamise hetkel teada, et aastake hiljem olen ma ise seal tornis, vaatan sealt aknakesest välja? On ju see eluke ikka veider ja täiesti etteaimamatu?

Niimoodi see eluke end lahti rullib noh.

Ja see võõra linna omaks saamine on ka nii äge kogemus ikka (see lause töötab mõlemas tähenduses!). Mingi linnaosa, mis alguses oli nii kauge ja võõras, saab edaspidi täitsa omaks, elu keskmeks. Või linn. Või riik. Naljakas mõelda isegi.

Hoopis teisele teemale hüpates – käisime Daniga hiljuti ühes antiigipoes. Selline maast laeni igasugust vana pudipadi täis. Reaalselt kõike on seal! Ja siis veel on sahtlid, mida saab lahti tõmmata ja nendes on ka igast kraami. Dani käis seal vähemalt tund ringi ja uudistas ja proovis aina valikut teha, et mida osta. Sest niiväga oli ja vaja osta miskit! Ammu unistas. Küsisime ühe tühja klaaspudeli (Pepsi original) hinda ja müüja (selline natuke üle keskea mees) imestas, et kas laps mitte noor ei ole nii spetsiifiliste huvide jaoks. Vastasin, et ta on tohutu vanade asjade ja kollektsioneerimise fänn. Onu Müüja otsis selle peale talle aina uusi põnevaid leide välja. (A la see vanaaegne elektrooniline mäng, kus pidi mune korvi püüdma, see lõi mul endalgi silmad särama, aga jube kallis oli). Lõpuks läksid loosi see pudel ja ühed iidamast-aadamast raadiosaatjad. Kuniks onu Müüja asju pakkis (isegi paber, millesse ta asjad keeras, oli vanast ajast, mingist poest, mida enam ei eksisteeri Málagas), rääkisin talle, et Dani unistus on suurena samasugust poodi pidada. Tema vastas: mul oli ka, ja vaata nüüd! Ja siis võlus kuskilt ühe vana mängulennuki kingituseks välja. Ja siis teise. Ja siis kolmanda. Ja siis neljanda! Dani rõõm ja elevus oli ikka täiega näha, silmad läksid suureks ja särama ja nägu naerule. (Mis oli juba ennegi rõõmus, aga nüüd kohe ekstra rõõmus). Igatahes väga vanaaegse ja muinasjutulise vaibiga poeskäik oli see. Ja kujutan ette, kuidas see müüja Danis väikest iseennast nägi.

Aga ise käisime ka nädalavahetusel laadal träni müümas. Siin üsna meie lähedal on inglise kalmistu ja nad korraldavad aeg-ajalt üritusi, kuhu tulevad igasugused müüjad (raamatud, antiik, käsitöö, vein, taluasjad a la mesi jne) ja esineb mõni bänd ja on foodtruck (burksid, hotdogid, õlu jne lahja alko). Ühesõnaga nagu pidu ja pillerkaar tuuakse surnutele ka “koju” kätte.

Ja mul on ju draakula ajast hunnik tooteid veel alles, millest juba ammu mõtlesin, et Alchemy Gothic ehted sobiks seal laadal imehästi müüa. Nii et seekord tegimegi ära selle idee ja lõime oma leti ka üles. (päev enne võtsin end kokku ja leppisin korraldajatega kokku, õnneks olid veel mõned viimased vabad kohad alles). Dani oli ka laadal totaalne abimees, oli kassiiriks meil. Lõpus tuli Aleksandr ka (ta nüüd suur ju, võib ise üksi tänavatel liikuda) ja vaatas ja sättis, et väljapanek igati kaunis oleks. Mõlemad igatahes said ägeda kogemuse ja olid rahul. Rahvast oli kui murdu! Ma ei oska isegi öelda, pakuks, et tuhat inimest käis vähemalt läbi. Tuttavaidki trehvasime palju. Dani vana kooli lemmikõps, keda polnud aastaid näinud ja Aleksandri vanad klassikaaslased ühe gootitšikiga, kes endale meilt chokeri skooris ja mitmeid lapsevanemaid koolist ja tööalaseid tuttavaid jne. Kuigi esimene tund tundus mulle, et meie ülialternatiivne lett on ikka liig kohalike jaoks (kuigi väga satanislikud asjad jätsin tegelt ju kaasa võtmata, ikkagi kristlik koht). Siin on ju nii vähe alternatiivi-inimesi või veel vähem gootirahvast. Mõneaastatagune Wednesday seriaal vast tekitas mõne üksiku gootitšiki juurde, aga üldpilt on Hispaanias ikka väga mainstream. Aga siis hakkas kaup järsku kaubaks minema. Keegi ostis isegi suure küünlajala ära. Ja keegi tarokaardid. Ja üks vanem daam küll alguses itsitas oma nooremate sõbrannadega (või tütred olid?), et fuuuh, pealuudega sõrmus! Või issand kui hirmus, ämblikutega kõrvakad! Aga ostis draakoniga juuksepulga nagu naksti kõigile ootamatult ära. Jne jne.

Ja lõpetuseks, tänane päeva tarkusetera tuleb ühelt hauaplaadilt: