Pühadeaeg oli tore. Lastel oli vaheaeg üle kahe nädala, 8ndal läksid jälle kooli, ja selle ajaga sai tõesti välja puhatud. Sai magada, sai omajagu matkata, sai sotsiaalne oldud, piknike peetud, sai seriaale vaadatud (sada aastat üksildust oli imeline!), raamatuid loetud. Selline mõnus segu aktiivsest ja mitteaktiivsest puhkusest.

Tööd ei olnud kaks nädalat üldse, see oli asja negatiivne külg, aga mõnikord on võib-olla ikkagi niimoodi kah vaja, kes teab.

Esimesel jaanuaril käisime rannas. Ma olen see, kes alati seda aasta esimest päeva jälgib. Et milline ta on, annab tervele algavale aastale kuidagi suuna kätte ja seab mingi noodi helisema. Jep, ma saan aru, et tegelikult ju pole vahet, ei ole seda, et uus aasta ja kõik on nüüd uus ja teistmoodi. Aga samas kõik ju vist ikkagi tunnevad aasta alguses, et miski hoopis teine energia on õhus. Ootuste-lootuste energia. Nii et mul on  kuidagi saanud tavaks jälgida ja järeldusi teha.

Ühesõnaga, ilm oli ilus, ootan rõõmsat ja päikselist aastat 😉 Artjom ja Dani sulpsasid vettegi. Möödaminnes sattusime rannas mitmete tuttavatega kokku ja oli selline mõnus kodune tunne – no selline, et kui oled mingis paigas oma, siis kohtadki ju igal sammul möödaminnes tuttavaid. Ma näiteks ei ole kokkusaamistes ja sotsiaalses elus üldse pikalt ette planeerija, vaid mulle istubki selline eksprompt ja sujuv sotsiaalne elu. Umbes kaks tundi ette, et kuule saame kokku. Ma ju ei tea pikalt ette planeerides, et mis päeval on hea ilm ja mis päeval sotsiaalne tuju või tahaks hoopis oma aega.

Õhtupoole nokitsesid poisid kodus uut youtube video teha. See on täitsa veider isegi mõelda, et nüüd on koolis mingid lapsed, kes Aleksandrit varem kiusasid, järsku fännid tal. Ja mingid suuremad poisid tulevad juurde et õu, ägedad videod sul. Raske on ikka laps olla, kõik need hierarhiad ja kunagi ei tea, mis teeb teiste silmis cooliks või mittecooliks.

Kolmekuningapäeva tähistasime ka. Meie linnaosa kommiparaad oli neljanda õhtul, komme jagub veel siiamaani. Kingitused ja roscón (kringli moodi aga vastlakukli maitsega küpsetis) traditsiooniliselt ikka kuuenda hommikul. Mulle nii meeldib, et Hispaanias ei lõppe jõulud kohe jõululaupäeva või vana-aasta õhtuga ära, vaid kestavadki rõõmsalt kuuendani välja, kuues jaanuar ongi see põhipäev ja kulminatsioon. Neljandal-viiendal veel joostakse hullunud mööda poode ringi ja ostetakse kinke ja roscóni, linn ja poed jõulumussi ja kaunistusi täis jne.

Kõige raskem osa seoses koolivaheaja lõppemisega on mu jaoks need varajased ärkamised nüüd. Ma ei ole üldse hommikuinimene. Mind valdab hommikuti alati mingi massiivne apaatia, elu tundub kuidagi nii raske ja mõttetu. See on kuidagi selline sisemine, ma ei käi torisedes ringi, pigem olen nagu zombi, kes kuidagi poolmagades ja viimaseid tahtejõuraasukesi kasutades teeb kõik asjad kenasti ära – lastele hommikusöögi, kohvi, koolivõileivad. Aga kohe kindlasti pole ma see, kes rõõmsalt tantsu lüües ja laulujuppi vilistades rõõmustaks, et juuhuu, uus päev, käärime aga käised üles ja hakkame pihta. Minu jaoks on unenäomaailmad kuidagi mõnusamad ja ärgates tundub see päris elu selline noh…raske leveliga mäng, milles ma andekas pole. Kellegi teise valitud mäng, nõmedate reeglitega ka. Ei taha.

Kuskil tunnike hiljem saan lõpuks oma zombimullist välja ja tunnen end viimaks inimesena. Siis võin juba vaikselt tantsu lüüa ja laulda kah.

Vahetaja lõppedes loen alati päevi järgmise vaheajani. Sest normaalsel ajal ärgates jääb see apaatsuse faas hommikuti vahele. Ja veel loen aastaid selleni, mil lapsed on suured ja ärkavad ise, lähevad ise ülikooli või tööle või kuhu vaja.

Veider on veel see, et kui magan 00.00-9.00, on ärgates hea olla. Aga kui magan sama arvu tunde varem, nt 22.00-7.00 siis ikka zombi. Vist see, et on pime ja on vaja kiirustada, tekitab seda. Ja kaheksa või vähem tunde on üldse põhimõtteliselt magamatus mu jaoks, siis on kohe eriti raske maailma ja elamisega harjuda sel esimesel ärkamise tunnil. Kuigi jällegi – isegi kui magasin vaid kuus tundi, siis päeva peale ma enam seda magamatust ei tunne. Lõunaund ei tee, energiatase ei ole tuntavalt teistsugune. Lihtsalt see esimene tund peale ärkamist on roppraske. Ja ma olen inimene, kellele kohv ka ei mõju, muidu oleks ju variant kohvi abil kiiremini üles ja ellu ärgata.