Praegu meil see aeg aastast. Toas on talv, õues keskpäeval suvi, varjus jällegi talv.

Jõudsime sel aastal Torremolinose rockabilly festivalile ka, eelmisel nädalavahetusel oli. Alati magan ta maha, sest veebruar on selline kuu lihtsalt, kes üldse planeerib festivali veebruarisse? Pooltel aastatel võib üleüldse vihmane ilm sattuda ju.

Festivali nimi on Rockin’Race Jamboree ja sel aastal toimus ta juba 31. korda, nii et mõnusalt pikk ajalugu. Umbes 40 000 külastajat käis ja neist enamus tulid ekstra selle festivali jaoks Hispaaniasse. Me käisime ainult tasuta üritustel, sest kõik auditooriumi-kontserdite piletid olid välja müüdud. Nick Lowe nt käis ja Lee Rocker. Hiljuti kuulasin niisama rockabilly mussi söögitegemise kõrvale ja tuli see laul ja ma mõtlesin, et damn kui ägedalt kõlavad kokku.

Ja pärast vaatasin, et Hillbilly moon explosion oli ka kavas.

Äge oli, et kontserdi kõrvale sai vanasid klassikalisi autosid vaadata ja lõpus sõitsid nad põrr-põrr minema. Ühel päeval käisime ise, teisel päeval koos lastega. Igatahes oligi selline pisike festivalisutsakas just puudu ja ilm sattus ka imehea.

Ühtlasti kohe hiljutised kaltsukaskoorid: saapad 4 eur (made in spain), kollane kott 4 eur, jaki tõi jõuluvana kuskil 5a tagasi vintage kaltsust ja topi ostsin paarkümmend aastat tagasi ühest Tartu kaltsukast ja ootas just seda üritust kõik need aastad.

Aaah, ja nagu näha, siis võtsin lõpuks selle ammuplaanitud hirmsa sammu ette ja lõikasin tuka ette. Mul on tukk olnud ainult päris väiksena ja teismelisena oli korra see tol ajal popp õhuke tahmanäo-tukk.

Ja see oli juba rohkem kui 25a tagasi… Sellepärast tunduski nii hirmus muutus, et pidin nüüd lausa mitu aastat hoogu võtma.

Ise ei suuda veel üldse ära harjuda. Pole nagu hullu ka, aga tuleb välja, et mu suur otsmik oli kuidagi nii iseloomulik, et nüüd ilma selleta näen enda jaoks võõras välja.

Uutest koduloomadest lubasin ka kirjutada. Pampampaa – kaks liivahiirt: Crazy Bacon ja Crispy Chicken. Mul olid endal ka lapsena liivahiired ja mäletasin, kui ägedad tegelinskid nad olid, nii et kui lapsed aina oma kolmanda kassi jutuga peale käisid, tegin ettepaneku, et äkki mõni pisem loom hoopis? Nad on aastaid juba hamstrijuttu ka ajanud (alati keerutasin välja, et kui kunagi suurem elamine meil…), nii et liivahiire-ideest haarati samuti kohe rõõmuga kinni. Ja liivahiired elavad hamstritest kauem + muidu ka ägedamad vaadata. Hetkel umbes kahekuused, alles pisikesed, aga juba on rõõmu laialt ja muudkui toimetavad ja korraldavad.

Tolmu vaatab huviga, kuidas nad puuris toimetavad (nö snack-tv), aga Cocot üldse ei huvita. Ta on rohkem lindude ja gekode fänn. Aga kui neile liivahiir nina alla pista või kui hiired oma läbipaistvate pallide sees põrandal ringi jooksevad, siis on kassid täitsa ükskõiksed, vist ei tekita instinkte kinni püüdma hakata. Võib-olla pole õige hiire lõhn.

Eesti laulust ka? Kui ma mingi hetk laule läbi kuulasin, oli mul paar lemmikut vaid, paljud olid mu meelest nii kehvad, et ei suutnud lõpunigi kuulata. Elysa lugu meeldis imekombel, tundus otse südamest (muidu varasematel aastatel ta lood pole üldse meeldinud). Felin tõmbas puusa nõksuma, kõikidest kõige lemmikum vist, mõtlesin, et oo, Eestis selline äge bänd! (Ja eile sain teada, et Rootsi bänd hoopis). Janeki Frozen oli ok. Räpina Jack ja Kaisa Ling eristusid ka. Tommy Cashi loost ootasin vist rohkem, aga midagi tas ikkagi köitis kohe. Tommy Cash on muidu see artist, keda alati näitan, kui siin mõni välismaalane eesti mussi kohta küsib (winalotto nt 😅).

Nüüd suurel laval osadel vedas hääl või esitus alt ja läksid mu lemmiku-nimekirjast välja. Felin oli endiselt hea ja Tommy Cashi tants tegi ta loo veel paremaks. Nii et neile kahele hoidsingi pöialt. Ja juuuhuu, go-Tommy! Tore kui mõni aasta õige lugu ka võidab 🥳 Ja tundub, et sel korral oli rahvas ühel meelel, mis ka äge.