Por favoore, mul pole aimugi, millest seekord siis jutustada. Tuleb üks kartulisalat, natuke siit, natuke sealt.

Esiteks – apelsinid õitsevad. Jalutasime mõned päevad tagasi pimedal tänaval, kui ühtäkki mu ninasõõrmetesse see magus lõhn tuli. Ja mandlid õitsevad ka. Paneksin mõne pildi, aga pole käepärast ühtegi ilusat… tuleb pildistama minna!

Lastel hakkas koolivaheaeg. See pole üleriigiline, vaid täpsema nimega semana blanca ja ainult siin Malaga kandis – vaba nädal põhimõtteliselt selle eest, et meie feria on augustis ja lapsed tahavad ju feria eest vabu päevi ka ikka saada. Toimub alati veebruari lõpus, et andaluusia päev (28. veebr) ka sinna sisse jääks. Sel aastal kattub semana blanca kenasti karnevalinädalaga, nii et lõbu on laialt. Eesti Vabariigi aastapäevaga kattub ka 😄

Käisime eile kontserdil ja ma proovisin taaskord aru saada, miks minu jaoks alateadvuslikult ise avalikult laulmine nii välistatud on või hirmus tunduks. See on vist selles võtmes, nagu moodsa kunsti muuseumis tekib alati tunne, et oskaks ise vähemalt sama hea või parema asja teha, kui ette võtaks 😅 Aga miks siis ei võta, ah? Mis takistab? Teised inimesed küll ei põe perfektsionismi pärast ja lihtsalt teevad ja naudivad. Ja hävvivad fanni, nagu öeldakse 😆 Julguse ja ettevõtlikuse punktid on lõpuks täpselt sama tähtsad (või tähtsamadki veel?), kui millegi teoorias oskamine.

Hoopis teistel, tööalastel teemadel olen samuti viimastel nädalatel enda mingist tõrkest või esimese sammu tegemise hirmust sunniviisiliselt üle saanud. Mõni asi on lihtsalt selline, et on vaja seda kohapealt-tõuget kas elult või mõnelt inimeselt vms, just nagu Anu hiljuti kirjutas. Ja mulle tundub juba pikemat aega, et elu lükkab mind pidevalt hispaania maitseid maailmale tutvustama. Ma praegu detailidesse ei lasku, aga sel nädalal saime nt pmst sealihaekspertideks (ütleb Marju, kes ise liha ei söö) ja oli täiega põnev ja inspireeriv kogemus 🤓

Täna väisasime karnevali. Imeline, kui palju ikka viitsitakse kostüümidesse aega ja ressurssi panna. Respekt!