Seekord tuligi tõesti uus kuu plirtsudes-plärtsudes ja ojade voolates. Jupp aega olid hästi mõnusad soojad ilmad, mõni päev isegi 23 kraadi, aga nüüd on juba mitu päeva vihma ladistanud ja terveks järgmiseks nädalaks on ka tüüpiline talveilm soolas. Ja kui keegi nüüd jäi mõtlema, et mida see täpsemalt tähendada võiks, siis selline:

Vihmaga läheb meil toas ka kohe eriti külmaks ja ilma kondikata ei saa mingi nipiga hakkama. Mis tähendab mõnusalt suuri elektriarveid. Esimesed on siin uues kohas eelmise korteri arvetega topelt olnud. Õnneks saab see “kütteperiood” varsti läbi. Soojade ilmadega oligi kondikas juba paar nädalat peaaegu koguaeg välja lülitatud ja toas püsis 21-kraadi ringis. Aga kohe peale esimest vihmapäeva oli hommikul toas 19°C ja no me päris õunad ikka ka pole, et jahedas tahaksime vegeteerida 😛 Tavaliselt olemegi siin külmemate ilmadega hommikul tunnikeseks ja õhtul tunnikeseks kondi käima pannud ja täitsa piisab. Pluss õhtul lastetoas radikad ka paar tundi huugavad.

Blogimisest mõtlesin ükspäev. Mu jaoks asendab blogimine natuke nagu vanadel aegadel sõbrale kirja kirjutamist. Ainult, et saab pilte ka lisada. Natuke pigistan silma kinni ja ignoreerin fakti, et loeb rohkem kui üks inimene ja paljud lugejad teavad minu kohta rohkem, kui mina neist.

Aga millal Sa viimati päris kirja kirjutasid? Ma isegi ei mäleta, väga palju aastaid tagasi. Huvitav kas käsitsi kirjutamine on nagu jalgrattasõit, et kui korra selge, siis lihasmälus. Või kui juhtub, et pastakat kümme aastat kätte ei satu, siis ikkagi ununeb?

Mul pastakas ikka satub kätte küll, päris tihti. Kas või to-do-listide või märkmete jaoks. Isegi poenimekirjad lähevad märkmepaberile, mitte telefoni. (Kas selle järgi saabki aru, et ma pole enam noore generatsiooni esindaja?)

Liivahiirtel läheb hästi, tänan küsimast. Täiega kosunud, poole suuremad kui alguses. Kaks jälgijat neil ka – Coco sai ka lõpuks aru, et mõnus (rahustav?) ajaviide. Tolmu sai juba alguses aru. Eks ma ise ka vahin neid mõnikord pool tundi jutti lummatult. Kus on alles energiat! Pmst hüperaktiivsed tegelased.

Sel nädalal olen selline tagasihoidlik kaadritagune abitööjõud olnud, käisin ühel Artjomi fotoshoodil kaasas, ja siis käisin ühel nende jazzbändi esinemisel kaasas, video jaoks heli lindistamas. Mingi spets pro helisalvestusasi oli, millel kui kõrvaklapid pähe panna, on põhimõtteliselt klubi kaugemate laudade salajutud ka kuulda 😀 Bändi ajal päris mitte, aga enne seda küll. Aga täiega põdesin, et juhtub nii nagu mul tavaliselt tihti juhtub, kui midagi filmin nt – et tegelikult olen mingi nipiga kogemata pausile vajutanud ja pärast filmin tükk aega põrandat. Õnneks läks seekord viperusteta.

Ja eile käisime meie lemmik-jazzklubi 1-aasta sünnipäeval ka. Tund aega valisin kleiti, sest viimasel hetkel sain teada, et dresscode on kokteilikleit. Pilti pole, sorry! Aga väga mõnus 20ndate stiilis bänd esines, võttis kohe puusa nõksuma. Üldse väga tore rahvusvaheline pidu oli ja tõdesin taaskord, et isegi kui esialgu ei viitsi eriti minna, siis 99% juhtudest tasub ikkagi ära 😀

Üks itaallanna küsis, et mis värk Tommy Cashiga on. Ta ilmselgelt selles lumehelbekeste leeris, kes ei saa huumorist aru ja võtab seda laulu kole isiklikult. Aga muidu on äge, et nii üks kui teine välismaalane siin on öelnud, et vaau, äge lugu teil see aasta ja et hoiavad just meie loole põialt.

Hispaania lugu on mu meelest päris jube, nagu enamus aastatel. Siin pole Eurovisioon üldse popp ka, ägedad bändid ja artistid ei võta osa, mu meelest ainult mingi jube estraadimuusika. Ja rahvas ei jälgi ka euromöllu sellise kirega nagu nt Eestis.

Ciao-pakaa ja lõppu üks väike photodump kah: