Kuu alguses vaatasin, et ohhhoo, tuleb nädalake vihma. No ega’s midagi, vihma on tegelikult vaja, kannatame ära! Aga damn, tuleb välja, et üsna pikalt saame seda veeuputust, praeguse seisuga kokku üle kolme nädala. Mis tähendab, et järgmist elektriarvet ei taha küll näha, sest kondikas nüüd rohkem sees jälle. Ja kas puhast pesu jätkub üldse kuu lõpuni? (Ma pesen pesu ainult ilusa ilmaga, et saaks õues kuivatada, toas kuivatamine tekitab niiskust ja see omakorda lõpuks hallitust, Hispaania värk). Ja vahepeal juba tunnen, kuidas energiat jääb üha vähemaks, sest nii hall ja pime ja külm ja niiske. Ei ole enam harjunud noh, kuigi võiks ju eeldada, et mis see törts vihma eestlasele ikka teeb, keskmine jaanipäeva ilm. Eks ma olen ikkagi sajaprotsendiliselt päikesepatareidel funktsioneeriv. Aga ilm on sel märtsil tõesti täpselt tüüpiline Eesti jaanipäev olnud. Selline 15-18 kraadi vahel, vihmane, aga loodus roheline ja õitsev.

Viimane kord oli siin selline pikk vihmaperiood viis aastat tagasi, 2020 kevadel. Samamoodi märtsis, kui ma nüüd ei eksi. Igatahes pandeemia tõttu ei lubatud nagunii õue, nii et istusime aga toas ja vaatasime kuidas ladistab. Lapsed ei pidanud koolis ka käima. Oh, õnnelikke aegu! 😅

Ei, tegelikult on kuu jooksul mitu vihmavaba päeva ka olnud. Ja kõige suuremad sajud on meist üldse mööda läinud ja mujal olnud, üleujutused ja uputused samuti. Aga mõni päev on küll selline ühtlane lõpmatu hall ja vaikne vihm, et ei taha ninaotsagi toast välja pista. Jõesängid, mis muidu kuivad, on voolavat vett täis. Randa on hunnikuteviisi pilliroogu uhtunud. Mägedes varisevad kaljud tee peale. Veehoidlad on vett juba “kuhjaga” täis, st lastakse juba üliliigset vett merre. Loodetavasti ei kuule nüüd sel suvel sõnagi põuast või veepuudusest…

Eile oligi vihmade vahele üks ilus sinisetaevailm ja kasutasime kohe võimalust, et Málaga filmifestivali melu piiluda. Millal ikka tavainimene punasele vaibale lastakse 😆 Seekordne peatänava fotonäitus oli ka äge (eelmisel aastal (või oli see üle-eelmisel?) vaatasin kulm kortsus, et huhh milline kehv kvaliteet fotograafil, praaki ja kehva töötlust kõik täis, et kuidas nii).

Milena Smitiga pidin ilmselgelt pildi tegema, sest olin seriaalis, kus ta peaosa mängis (La chica de Nieve) taustastseenides ja üks võttepäev oligi meil täitsa temaga koos. Mis ühtlasi pani mõtlema, et pole nii ammu enam figuracion’iga tegelenud. Filme ja seriaale filmitakse ikka päris palju siinkandis. Kohe kui järgmist kuulutust näen, panen end kirja!