Ma vist ei olegi kõigist elukatest me kodus rääkinud. Screetcheritest näiteks. Ei ole maininud ju? Või juba kirjutasin kusagil?

See oli umbes mõned kuud tagasi vist, kui hakkasime aeg-ajalt kodus mingit veidrat heli kuulma. Nagu kohe täitsa toast, või siis loogilisem oleks, et akna tagant? Või seina vahelt… keegi nagu kriiskaks vahepeal. Järjest tihedamini oli seda heli kuulda, eriti varahommikuti. Ja õhtupoolikuti. Ja lõpuks kriisati juba nagu päev läbi. Heli tuli köögist. Jõudsin juba külmkapi kaela ajada, aga lõpuks tegin kindlaks, et ta tuleks justkui kusagilt köögikapi alt. Seal on üks ventilatsioonirest. Mõtlesin, et ehk keegi (mõni lind) kriiskab katusel ja läbi ventilatsioonišahtide kostub nii hästi tuppa. Aga kui Dani endoskoobiga asja lähemalt uurisin, sain aru, et tõesti siinsamas seina sees. Põhimõtteliselt kui nõusid pesen, siis vähem kui meetri kaugusel mu varvastest elavad…. nooooh, mis arvad, kes?

Õige vastus on – piiritajad.

Piiritajad on tegelikult ju sellised linnud, keda naljalt paigal ei näe. Pidevalt on lennus, ei vadista kusagil traadi peal laulda nagu pääsukesed. Pidavat isegi magama lennu pealt. Muneda ega pesal poegi haududa nad siiski lennu pealt ei oska, nii et nad olid seina sisse, ventilatsioonirestide vahele otsustanud pesitsema tulla. Harjusime täitsa ära selle pideva kriiskamisega (suht kõrvulukustav, kui niimoodi meetrikese kauguselt, neil seda võimsust jagub häälel). Nüüd viimastel nädalatel on mitte ainult kriiskamine, vaid tibu-sädistamine ka, nii et perelaienemine oli vist edukas ja küllap lendavad varsti pesast välja.

Kusjuures nii veider, et kassid ei taha üldse uurima minna. Nagu kardavad seda piiritajate kõrgesageduslikku kriiskamist, võib-olla mõtlevad, et mingid hirmsad dinosaurused on seal kapi all. Läbi akna armastavad küll linde vaadata, aga piiritajad kohe siinsamas resti taga – ei aitäh.

Lisaks piiritajatele on magamistubade-poolsete akende taga kaljuserval end mingid pistrikud sisse seadnud. Juba mitmeid kordi nägin neid patseerimas, aga palja silmaga või binokliga ei saanud aru, kes. Nüüd, kui Dani sai sünnipäevaks teleskoobi, sain läbi selle piiluda. Imekaunid tegelased. Natuke nagu hiireviu moodi, aga silma alt lähevad tumedad triibud. Väiksemad linnud hoiavad eemale, aga näiteks tuvi julges küll sama puu otsa istuma minna, kus üks neist endale parasjagu tualetti tegi.

Nii et selline loomaaed meil. Või linnuaed.

Liivahiired elavad endiselt hästi. Hullud tegelased! Aina korraldavad ja ehitavad oma puuris elamist ümber. Iga hommik on midagi uut. Mõnikord näeb välja nagu mingi tunneliterägastik, mõnikord nagu mingi linnak. Vetsupaberirull tükeldatakse minutiga ära. Aga õnneks olid nad tõesti ühest soost, nagu poemüüja lubas ning poegi pole tulnud. Vedas!

Kutsume nende elupaika herbaariumiks, sest kuigi hispaania keeles on liivahiir tegelikult gerbil, siis loomapoodides jne nimetatakse neid eksikombel jerbo-deks (mis hääldub kui herbo) ja nii neid rahvasuus tuntaksegi. Või paremal juhul jerbo de mongolia’ks. Jerbo on tegelikult hoopis egiptuse kõrbehiire nimetus ja nood näevad veidi teistmoodi välja. Nii et kui keegi räägib jerbodest, tasub täpsustada, kas peetakse silmas mongoolia või egiptuse omi, sest need on täiesti erinevad liigid.

Kui juba loodusjuttudeks läks, siis nägin ühel päeval imekaunist tegelinskit. Või noh, Dani va teravsilm nägi, mina polekski tähele pannud. Ma eestikeelset nime ei teagi, aga hispaania keeles saltamontes narigudo (truxalis nasuta). Ta on mega hea kamuflaažiga, tõesti nagu puuoksake/leheke. Aga lennates hoopis teistsugune – sisetiivad on violetsed. Üks hästi sarnane rohutirts on veel olemas (acrida ungarica), aga neil on sisetiivad läbipaistvad.

Kuulsin hiljuti ühest podcastist, et tervise mõttes on ülikasulik kord päevas korraks paljajapu muru/maa peal olla, et pidada päriselt teaduslikult verelibledele hästi mõjuma (a la mikroskoobist verd vaadates on erinevus näha, vähem klompis vms). Ja mulle tuli meelde meie nädalatagune Torcalis-käik, kui ma ühel hetkel ühest järsemast kohast alla ronimiseks kingad ära võtsin, Ja täiega tundsin kohe seda maa-kontakti või mingit energiat ja selline tunne oli, et vot alles nüüd olen päriselt siin kohapeal. Kõlab täiesti hipilt ja kuigi ma natuke ju olen, siis ma päris uhhuu ka pole. Aga vot ausalt selline tunne oli. Kõndisin pärast veel mõnda aega paljajalu.

Kusjuures ma olin lapsepõlves täiega paljajalu-laps, suvel ju ikka kingi ei hakanud jalga toppima. Pinnud, mesilased, roostes naelad jne – kõike sai. Maalapse värk. Aga hakkasin mõtlema, et käin küll palju matkamas, aga ikka alati tossud või kingad jalad, et peakski vahepeal siis paljajalu ka võtma. Õnneks mere ääres saan seda paljajalu-tunnet kah. Aga mäed. Mäed on vägevad ja teistsugused. Eriti veel selline eriline ja maagiline koht nagu Torcal. Mind täiega tõmbab sinna, maikuus käisin lausa kaks korda. No Málagast kiviga visata kah. Kusjuures naljakas, et esimene kord olime grupi ornitoloogidega – nägime linde, aga mitte ülipalju. Kui ikka 20+ inimest, siis on linnud-loomad pigem peidus. Aga kui läksime omatte ja nädala sees ja õhtupoolikul, oli hoopis teine tera. Igasuguseid tiivulisi-sulelisi-karvaseid lademetes, aga inimesi ainult mõni üksik. Sellepärast ma armastan ka paindliku graafikuga tööd, et siis saab käia looduses, kui seal on rahulik. Nädalavahetustel on mõnes mõttes nagu “Calle Larios” ehk linna peatänav, kus inimesi aina voorib ja voorib. Nii et life-hack – kui otsid vaikust ja rahu, mine nädala sees 🙂

Vahepeal oli Dani sünnipäev ka – 11. Ta otsustas, et ei taha kedagi kutsuda, vaid ainult koos meiega omaette kusagile minna. Nii et kõigepealt käisime Ikeas söömas ja siis sõitsime mägedesse. Loodus on praeguseks küll juba üsna ära kuivanud, aga oleandrid õitsevad kõikjal, eriti jõesängide ääres.