Käisime hiljuti ühes külakeses flamencokontserdil ja see on nii ideaalne näide hispaania suvedest ja sellest, et suviti ollakse siin öise eluviisiga. Kontsert algas kell 11 õhtul ja viimane esineja lõpetas alles napilt enne nelja hommikul. Ja kuna see viimane laulja on üsna tuntud, siis jäid kõik ikka lõpuni kah. Igas vanuses, nii lapsed kui pensionärid. Aga pigem oli publik ülekaalukalt vanem generatsioon, sest külapidu ikkagi. Ja ei mingit öörahu ka neile, kes ei tulnud, sest pidu toimus õues ja helitehnika oli nii võimas, et ikka üle terve küla ja mägede kajas.

Ja hinnad sellistel külapidudel, ehhh! Õlu oli 1 eur, tinto de verano 2 eur. Võileib 1 eur, sašlõkivarras 2.50 jne.

Aaah, ja kontserdi (ehk öö) jooksul nägin kolme meteoriiti!!! Juuli alguses, uskumatu, eks! 4ndal juulil täpsemalt. Kas need võisid olla veel mõned hilised tauriidid? (noid peaks vist juunis olema näha, aga ega ma kindel ka pole, kiire guugeldamine ei andnud miskit)

Esimesena esines Artjomi kunagine kitarriõpetaja ühe lauljaga (ok laulja, aga siiski mitte imeline, aga kitarriõpetaja küll ülihea tehnikaga), teisena üks päris hea võimsa häälega laulja koos ok kitarristiga, kolmandana oli parim kitarrist, keda ma oma elus siiani vist laivis olen kuulnud (ja ega lauljal ka viga ei olnud) ja neljandana oli ülihea laulja koos üle-eelmise kitarristiga.

Kella viieks hommikul jõudsime koju 😅 Ma siin suvisel ajal olen harjunud umbes kahe-kolme paiku magama minema, aga viis on mu jaoks ka ikka liig mis liig! Ei ole veel piisavalt hispaanlane…

P.S. Hispaanlaseks kasvamise teemal: aitäh kõigile 711 inimesele, kes eelmisel aastal raamatukogudest “Minu Hispaania” laenutasid! Nii tore on näha, et siiamaani teda kätte haaratakse ja alati on tore, kui ta kedagi kuidagi puudutab ja oma lugemismuljeid ka jagatakse.

Kuigi nii veider on mõelda, KUI palju on nende vahepealsete aastatega juba elu ja Hispaania muutunud. (Ja mina ka muidugi!) Raamat viib tagasi aastatesse 2013 – 2020. Oh neid ammuseid aegu! Praegu saaks ilmselgelt juba täiesti teistsuguse raamatu. Elu muutub iga aastaga üha kiiremini, mille tundub.

Aga õhtutest ja öödest rääkisin ju! Mu raamatu- ja seriaalijärjekord aina kasvab, sest õhtud lähevad kõik hoopis õueskondamise peale ära. Ja koguaeg toimub midagi ka, kontserdid, üritused, festivalid. Ja mere ääres või mäe otsas ka ju tahaks käia. Ja nii ta lähebki. Kusjuures eile öösel nägin jälle ühte meteoriiti! Isegi täiskuuga oli nii selgelt näha.

P.S. Kas teadsite, et kuu on võibolla seest õõnes? (no ühe teooria kohaselt) Kui seda kuulsin, tuli kohe lapsepõlve üks lemmikraamatutest “Totu kuul” meelde.

Üldse olen siin töö kõrvale igasuguseid põnevaid teooriaid kuulanud, näiteks, et Atlantis asus hoopis Aafrikas (praeguse Mauritaania aladel). Kellele ei meeldiks lahendamata müsteeriumid, eh? Oleks ise veel noor ja tegus, asuks kohe lahendama neid, võtaks labida selga ja suuna Aafrika poole 😍

Aga kuna enam noor ja tegus pole, siis selle asemel vähemalt väikesed Málaga-õhtuseiklused…