Esiteks mega-giga-suur aitäh kõigile armsatele inimestele, kes mulle hooandjas lihtsalt niisama hoogu andnud või raamatu ette tellinud on! Ülinunnu ja nii soe mõelda! Hetkel on umbes 20% eesmärgist koos ja kuu aega on veel minna. Hirmus ja põnev korraga! Ja ma olen ülihalb reklaamija, peaksin sotsiaalmeedias aina pommitama selle teemaga, aga pole üldse minu-teetass-tegevus. Üldse ei meeldi pealekäiv tüütus olla noh! Mulle endale näiteks mõjub see, kui keegi midagi liiga aktiivselt reklaamib, pealesurumisena ja mõjub hoopis antireklaamina. Näiteks miks ma temust midagi mittekunagi tellida ei kavatse – neil on lihtsalt nii nõmedad ja tüütud reklaamid igal pool.

Aga muid uudiseid, siis: suvi sai läbi.

Veider ikka, kuidas kõigest nädala-paariga see nö sügis-talvine aeg kätte jõudis. Näiteks päev enne Mulhaceni hüppasin veel korra rannast läbi. 30 kraadi, vesi ka soe veel. Ja siis mingi mõned päevad hiljem tulid veidi vihmasemad ilmad ja temperatuur langes ka ikka päris kõvasti. Ja viis päeva peale meie Mulhacenilkäiku sadas sinna nt juba lumi maha. Eelmisel aastal oli Maromaga sama, et jõudsime napilt enne lund ära käia.

Ühtlasi – toas oli nädal-paar tagasi veel 27-28 kraadi ja käisime suviselt paljajalu. Ja nüüd kõigest 24, sussid jalas ja pikad käised. Ja see 24 tundub nii paganama külm peale pikka mõnusat suve! Õues olen siiani enamasti veel lahtiste kingadega käinud, aga vabalt saaks juba kinniste peale üle minna.

See eelmine pilt – meil on trepikojas suur peegel ja alati mõtlen, et peaks iga kord möödaminnes selfi tegema, kuniks kogu riidekapp on üles pildistatud, ja siis edaspidi kui “mida selga panna?” peale tuleb, saab pildikausta läbi lapata ja valida, ei pea voodi peale kuhjama kogu kappi… nii et tegin algust, aga enamasti unustan.

Vahepeal käisin perearsti juures, sest peale suvist ajutiselt kurdikjäämist ja antibiotsikuuri soovitas arst sügisel end uuesti näitama tulla. Vaatas ja ütles, et vaigukorgid on kõrvus, et tilgutaksin viis päeva oliiviõli kõrva (sellist meetodit kuulsin esimest korda…) ja siis loputavad vaigu välja. Loputamise päeva hommikul oli üks kõrv sellest oliiviõlitrallist täiest kinni ja kurt ja kergelt viskas juba valutunnet ka. Teine kõrv loputati kenasti puhtaks, tolle kinnise kohta ütles õde, et õlist pole tolku olnud, ei tule vaik välja (kolm portsu vett lasi sinna kõrva, teise sai kahega puhtaks). Aga nende toredate protseduuride tulemusel valutan nüüd siin juba teist päeva toda kõrva, sealtpoolt ei kuule ka endiselt. Mine siis veel arsti juurde noh, enne minekut oli elu lill. Mul polegi elus kõrvavalu rohkem kui kunagi lapsepõlves olnud… päris tüütu. Ilmselt õli tekitas mingi kerge põletiku ja see loputamine tegi asja veel hullemaks.

Valutamisest rääkides, üks minupoolne ood ibuprofeenile…. Hiljuti siin oli mul migreen, aga kodus oli ibukas otsa saanud. Mõtlesin, et hea küll, teoorias peaks ju muud asjad ka aitama. Nii et võtsin siis aspiriini hoopis. Ei miskit. Mingi 4h hiljem mõtlesin, et ok, paratsetamool on ju nime poolest ka valuvaigisti, äkki see saab jagu. Jällegi, absoluutselt ei mingit mõju. Veel mingi 4h hiljem (juba peaaegu oksendades) sain lõpuks ibuprofeeni. Tund hiljem ei mingit valu enam. Maagia ikka noh. Ja üliveider, et see on ainuke, mis mul valu ära võtab. Inimeste organismid on ikka veidrad…

Aa, arsti juures käies palusin ühtlasi vereproovi ka, et rauataset vaadata. Noh, et kuna ma pmst olen ju vegetarian terve elu olnud ja viimased 11a pole mingeid analüüse ka teinud. Arst pani sinna proovi-tellimusse igast muidu asju ka peale raua, a la B12 ja D-vitamiin ja kolesteroolid jne, 2 lk asju. 3 ampullitäit verd võeti. Ja ülla-ülla, kõik näidud olid korras. Ja mul pole õrna aimu ka, kust ma nt seda rauda olen saanud, sest liha ega kala ei söö, kaunvilju ka mitte just iga nädal. Muidu läätsed ja kikerherned jne mulle väga maitsevad, aga valmistan midagi nendest tõesti mõned korrad kuus ainult. Vaarika-isu oli siin küll mõned kuud koguaeg… Äkki veinist saan rauanormi täis? See pidi ju vähesel määral rauda sisaldama…lisaks antioksüdantidele, magneesiumile jne heale paremale, mis veinis. Interneti väitel saab pokaalist punasest veinist 4% raua päevanormist kätte. #kiddingnotkidding

B12 oli ka korras, seda saan ilmselt juustust, sest juustu tarbin küll hunnikute viisi, ühtegi juustuvaba päeva ka pole.

Ühesõnaga, täitsa põnev oli vaadata, et minu kehva toidulaua kiuste olid kõik näidud korras. Sest täiesti tüüpiline päev võib mul olla nii, et hommikuks must kohv + juustuvõisai (tomat, kurk või redis peal) ja midagi magusat (šokolaad), lõunaks jälle mingi bocadillo või siis midagi, mida saab kiiresti teha, et mitte tööaega raisata (kiirnuudlid või pitsa nt) ja vahepeal veel siia-sinna lisaks musti kohvisid šokolaadi või küpsistega ja õhtuks makaronid (nt pestomakaronid ohtra juustu või philadelfiaga + kurgi-tomati-hapukoore salat). Ja pokaal veini ka sinna kõrvale nt (mitte iga päev, aga suht tihti). Pole ime, et kehakaal on nagu ta on…

Kasulikust kraamist rääkides, oliive iga päev ei söö, aga mitu korda nädalas kindlasti. Avokaado on ka hooti, vahepeal söön iga päev, siis jälle mitu nädalat ei osta. Mittekasulikust kraamist: šokolaadihulk nädala jooksul… ütleks et 300g miinimum. Oleneb perioodist. Kui on kiire ja väsimus, siis rohkem. Suvel jõin Red Bulle ka ohtralt, ütleks, et 5tk nädalas isegi vahepeal (valge virsiku oma on parim!) Palavaga lihtsalt nii mõnus külmikust jahe hapumagus mullijook võtta. Kusjuures asendasin selle vahepeal pomelo-Schveppes’iga, seal on poole vähem kaloreid, aga maitse poolest sama hea.

Aga ok aitab toidujuttudest küll!

Vahepeal olid jälle mõned sellised päevad, kus iga minut oli arvel (või puudu), lihtsalt totaalne ajaga võidujooks, et kõik asjad jõuda ära teha. Õnneks on praegu jälle normaalne tavatempo, enamvähem graafikus töödega. Näe, isegi blogida jõuan. Selline mõnus rahulik reede õhtu seekord, tundsin täitsa puudust.

Vastupidiselt eelmise reede Halloweenimelule. Kusjuures vedas, et 31okt sattus sel aastal veel nii mõnus ilm olema. Oli lausa lust linnapeale minna. Tegimegi plaanid laste soovide järgi, eks need on ju veel viimased aastad, kui nad meiega koos halloweenitada viitsivad, varsti oma sõpsid ja kambad ja vanemad muutuvad piinlikeks tüütusteks, mis teha. (A noh, siis saame suurteinimestepidudele minna, seekord kutsuti kolme kohta, aga ei jõudnud kuhugi enam peale lastega trallitamist)

Mõtlesin, et kui eelmine aasta olin vanakooli Wednesday, siis nüüd on mul ju tukk ja saan moodne Wednesday olla 😀 Viimasel hetkel veel tuhlasin oma riidekappi läbi, et mida selga panna. Leidsin täpilise kleidi ja Artjomi triiksärgi ja hädaga käras kah. Mul pole vist ühelgi aastal veel olnud, et kostüümi-idee on halloweeniõhtuks juba kenasti valmis ja ootel. Oktoober lippab alati nii kiiresti, et tundub, et küll veel jõuab mõelda. Kuni enam ei jõua ja tuleb miskit suvalist käepärastest vahenditest kokku klopsida, sest lapsed tahavad minna ja vahele ka jätta ei saa.

Lastel olid küll juba ammu ideed valmis, gaasimaskid tellisid nad millalgi eelmisel talvel vist. No ma räägin, enamvähem lemmikpüha neil noh, jõuludega sama pulga peal.

Käisime esiteks kesklinnas sadama Halloweenil, üks Aleksandri sõpradest oma emaga plaanis ka minna, nii et saime tunnikeseks kokku, truco o trato-tasid seal natuke. (linn jagas sealsetele poodidele terve tonni komme ja poed jagasid siis neid lastele) Kesklinna halloween on alati äge, igas vanuses rahvast, alati igasuguseid tuttavaid (kui ära tunneb kostüümidega). Ja äge vaadata, kui loomingulisi kostüüme välja on mõeldud. Gandalfi nägin, üks vanem daam oli lammas Shaun – nii lihtsad ideed tegelikult ju. Pluss veel sadu ja sadu inimesi, kes olid vaeva näinud.

A noh, meil oli tuli takus, kaua polnud aega uudistada, sest el Palo linnaosa Halloweenil oli teiste Aleksandri sõprade ja nende emadega kohtumine kokku lepitud. Nii et vurasime sinna. El Palo Halloween on kesklinna omast väga erinev, aga ka üliäge. Selline hästi lapsesõbralik, kostüümikonkursid ja diskod ja muud eeskavad ja etteasted, õuduste tuba, nerf-lahingu ala, batuut jne. Selline halloweeni-stiilis feria nagu lausa. Ja samuti oli palju ägedaid kostüüme ja kogu ala (ühes suures pargis toimub) oli ülivingelt kaunistatud. Mõnus õdus atmosfäär, kui halloweeni kohta nii saab öelda 😆

Igatahes, mega äge, et linn ja linnaosad viitsivad nii korralikult ette võtta ja orgunnida ja teha. Kuna ma olen iga aasta samades kohtades halloweenitanud, siis kahjuks seekord pilte väga ei teinudki, need paar mis juba jagasin, muidu kohe näitaks täpsemalt…

Mis veel. Ükspäev sain aru, et kui mul poleks lapsi, siis ma ei saakski aru, kui eelmine põlvkond ma olen. Mingi meem tuli ette, et matemaatikaõpikus lk 67 ja ahastuses näoga õpetaja. Ei haakinud üldse. Küsisin lastelt, kas nad saavad aru ja nad olid kohe, et six seveeeeen!!! Ja Aleksandr lisas, et neil juba koolis juhtuski seesama, et õpikus lk 67 ja kogu klass karjus, et six seven. Ooooeh, ma elan juba teisel planeedil, tuleb välja. Ja siis kui teil seal Eestis oli see mingi kuulus juutuuber usast, kellest polnud mina nt kuulnudki, küsisin lastelt, et kas nad teavad. Ja teadsid, kuigi kumbki ei jälgi teda otseselt, aga kursis ikka, et kes. Oot mis ta nimi oligi. Vot näed, nii ajast ja arust olen, et enam pole nimigi meeles, kuigi hull skandaal oli Eestis sellega ju. (ok vaatasin järgi, Ishowspeed oli nimi)

Aga ma nüüd õhtusööki tegema, seekord tervislikku – bataadi-kikerherne karri riisiga, nämm!