Eelmisel nädalal sadas vahepeal mitu päeva vihma. Täitsa mõnus oli vahelduseks. Kuidagi peab ju selle pimeda novembri tunde kätte saama! Aga kui päike jälle välja tuli, oli hea meel küll, et läbi. Madalrõhkkond võtab mul energia ikka jube nulli. No mis teha, kui mõni on nii loodud, et mootor ainult päikesepatarei peal töötab.

Ja ootamatult sai meil juba aasta uue üürilepingu allkirjastamisest täis. Täitsa tore aasta on olnud tegelikult. Aga veider on, et kui otsin midagi spetsiifilist või mida pole ammu vaja olnud, siis umbes sama nõutult:

Ja vanas kodus teaksin täpselt, kus see asi/ese oleks. Eks seal sai ikka omajagu aega elatud ka, neli aastat. Tundub rohkem kui neli tegelikult, tundub nagu peaaegu pool elu! Laste vaatenurgast oligi päris suur osa nende senisest elust.

Niiskusega pole me üheski teises hispaania kodus nii palju võidelnud kui siin. Et ses mõttes oleks saanud paremini valida, aga arvestades üüriturgu (nii siis kui praegu), siis hea, et üldse midagi leidsime ja saime. Olen kogu selle aasta saitidel silma peal hoidnud ja pole tõesti midagi paremat näinud hinna-kvaliteedi mõttes. 2000ga saaks küll.

Ja see niiskus on siiamaani veel võideldav olnud. Üks elektriline niiskusekoguja on meil, pluss igas riidekapis ripub see asi, mis vee kotikesse kogub. Pluss igas toas veel riiulipealsed niiskusekogujad ka (need sinised, mis mercadonas). Pluss tuulutan ka usinalt. Veidral kombel kondika “dry” funktsioon ei tee midagi, mitu korda tegin katset, et terve päev see käib, aga % jäi samaks, lihtsalt külm hakkab. Ju siis on miskit rikkis, vana kondikas, üürikate värk. Aga vahepeal viskab toas õhuniiskuse ikka 70 peale, eriti kui õues ka suurem õhuniiskus satub olema või vihmane ilm.

Sel aastal oli umbes 10nov see päev, mil tekikottide sisse tekid panin. Sussid läksid juba oktoobri lõpus jalga. Nii see talv meil tuleb, palav-palav ja ühtäkki hopsti, külm. Millegipärast kevadeti see palavaksminemine küll hopsti üleöö ei toimu…

Tihe tööaeg on olnud ja töötlemise kõrvale olen ohtralt põnevaid podcaste kuulanud. Näiteks Kay Dickensi “telepathy tapes” puudutas kuidagi ootamatult kõvasti. A la see mingil teisel tasandil suhtlemine või taimede-loomadega rääkimine nt. Huvitav, kas see on selline tüüpiline eestlaslik loodusrahvavärk või hoopis seotud sellega, et ma lapsena võõraste jaoks nö mitterääkiv laps olin ja see mõjutas midagi maailmatunnetuses. Ei, telepaatiat ma ei valda, lisan igaks juhuks siia juurde 😆 Kuigi Artjomiga naljatame küll juba mitu aastat, et loeme alatasa üksteise mõtteid. Noh see, et samal ajal mõtleme mingist samast konkreetsest asjast (täiesti lambikad teemad) või üks ütleb midagi ja teine on, et just mõtlesin sellest! Või muusikaga vms. Et teadvus on meil mingil määral otsapidi kattunud või samal lainepikkusel küll, täitsa igapäevaselt paneme tähele.

Lisaks kõigele muule seal podcastis oli nunnu see papagoi lugu ja see, kuidas loomadega tehti katseid, kui peremees ootamatul kellaajal koju läks ja loom tükk maad varem akna/ukse juurde ootama asus. Seda õigel ajal ootamist teevad meil kassid ka.

Pluss see ka sajaga tõsi, et alati kui tuleb miski idee, mida teoks ei tee, siis korjab keegi teine selle idee justkui õhust üles ja teeb ise ära. Keegi veel tähele pannud sellist fenomeni?

Mis veel… Apelsinipuud paistavad aina oranžimad, linn täitub vaikselt jõulukaunistustega ja kastani-pajad tossavad juba ammu. Eile korjasime metsast möödaminnes spargleid, seeni on ka metsa-alused peale vihmapäevi nüüd täis (peaks ikka selle kukeseeneleidmise-missiooni ette võtma lõpuks). Selline vaikne omas mullis kulgemine ühesõnaga, töö-kool-kodu ja vahepeale vürtsiks pisikesi rõõmukesi või kohtumisi või üritusi. Nüüd kui õhtud juba pimedamad ja külmemad, mind vist muidu välja ei saakski, kui ei peaks poolsunniviisiliselt käima kas Artjomi kontsertidel (viimase nädala jooksul esines ta 3 päeva järjest erinevate kollektiividega eri kohtades) või mõnel laste sõprade sünnipäeval (täna nt) või raamatuklubiga kokku saamas vms. Aaah, spordiklubi sauna jõuan ka mõnikord!