Pühadeaeg st. Ma olen üks neist, kelle jõuluaeg alati natuke läbi võtab. Arvasin, et see on kõigi täiskasvanute jaoks nii, aga ühe või teise sõbraga rääkides on aastate jooksul tulnud välja, et tegelikult paljud inimesed tõesti naudivad jõuluaega. Mäletan, et lapsena nautisin ma ka. Aga täiskasvanuna on mingid erinevad asjad-aspektid-küljed, mis mõjutavad seda oskust. Esiteks tunnen vastutuskoormat oma laste jaoks jõulud maagiliseks teha ja see tundub nii raske noh, paneb kohe mingi pinge peale. Kingitused vaja tellida (ja tahaks ju, et nad saavad ikka just seda, mida jõuluvanalt ja kolmelt kuningalt soovisid, ei hakka ju ütlema, et kuulge proovige vähem unistada vms).

Ja siis on see teema, et kui pool kuud on pühad, siis see tähendab, et sissetulekud on ka olematud sel ajal. Eestis on fotograafidel jõulushoodid, Hispaanias selline asi väga popp pole, detsembris on tööd pigem keskmisest vähem. Nii et see paneb ka alati natuke jõuluaega kartma – et kuidas rahaliselt hakkama saada, sest autónomo ehk fie jaoks sellist asja nagu puhkus ei eksisteeri. Maksud (ja arved) tahavad ikka maksmist, isegi kui tööd ei tee.

Ja siis see hispaania-elu mõõde ka veel. Siin tähendavad pühad just rõõmsat aktiivset suhtlemist ja väljaskäimist ja melu jne. Vastupidiselt põhjamaadele, kus see on hoopis aeg enesesse süüvida ja perega aega veeta ja rahulikult kodus jõuluvalgust ja küünlaid vaadata, sest päevad ongi lühikesed ja pimedad ja see valguse-pimeduse võitlus. Ja ma endiselt veel proovin siin korraga mõlemat asja teha, mõlemal lainel korraga olla, aga no see pole ju tegelikult võimalik. Päike paistab ja taevas on sinine ja palmid rohelised, apelsinipuud oranžid ja linnas on non-stop fiesta. See rahulik lapsepõlveaegne vaikne jõulupühadus siinmaal ei tööta, ei tule peale sedasi, nagu ta Eesti kliimas saab tulla. Kuigi ma ütlen, Eestis polnud ma samuti suur jõuluootaja, sest sügis ja talv tähendas tühje patareisid ja haiguseid jne.

Pluss veel see ka, et aeg läheb nii ruttu (ja mulle tundub, et ainult minul). Jõuan vaevalt novembri alguses mõelda, et varsti jõulud, peaks mõtlema hakkama, kui järgmine hetk juba ongi detsember täies hoos ja kõik asjad tegemata. Näiteks jõulukaardid viimasele minutile jäänud jne. Lapsepõlves oli üldse kuidagi seda tühja aega ka, mida sai täita jõuluootusega ja kaunistuste meisterdamisega jne. Täiskasvanuna tühja aega ei eksisteeri. On prioriteetide sättimine, et mida jõuab ja mida mitte.

Sel aastal mul tegelikult jõuluvaibile saamisega vedas. Olime täna spordiklubi saunas, kui tuli mõte, et võiks esimese advendi puhul botaanikaaeda minna, termosega glögi kaasa võtta ja väike spontaanne piknikuke teha. (Glögi osas läks ka sel aastal hästi, kuu tagasi jäi Lidlis glögi silma ja ostsime kohe terve kuuspaki liitriseid pudeleid jõuluks koju valmis, sest detsembriks on tavaliselt kõik poed glögist juba tühjaks ostetud).

Jõudsime botaanikaaeda kohale ja avastasime, et seal on juba kõik detsembrikuiseks tuledesärashowks valmis, lambikesed ja muss juba sisse lülitatud. Sel aastal on neil teemaks Alice, mis pani mul ka kohe silma särama, sest mul on see aasta millegipärast kuidagi Alice-aasta olnud. Kevadel Madridis sattusin Alice in Wonderland näitusele ja hiljuti lugesin Alice raamatud ka üle, täitsa vana originaalversiooni originaalillustratsioonidega ja puha.

Ja kuigi polnud veel pime, olid need tulukesed ja installatsioonid seal nii nunnud. Ja rahvast ei olnud ka palju, sest see tuledeüritus hakkab mitu tundi hiljem, mitte tavapärasel botaanikaaia lahtioleku ajal.

Kindlasti läheme mõnel õhtul sinna päris-üritusele ka, aga praegu tundus mulle see päikeseloojangueelses valguses Alice-maailm isegi ägedam ja maagilisem. Oranžid plaatanilehed ja apelsinid ja sidrunid kontrastiks sellele maagilisusele noh! (Apelsinud-sidrunid jäid pildile püüdmata, sest seal olin ametis puude alla mahakukkunud viljade otsimisega…)

Igatahes hääd esimest adventi ja mõnusalt chilli detsembrit! ✨️ Olgu ta igas kliimavõõtmes mõnus ja turgutav!