Kas olete juba uue aastanumbriga ära harjunud?

Mäletan, et eelmise aasta jaanuar läks täiega siuhti mööda, nii et mõtlesin, et oli üldse jaanuaris 31 päeva? Selle aasta oma seevastu tundub juba pooleaastane ja kuu lõpuni nädal veel minna. Nii palju on jõudnud nende aasta esimeste nädalatega toimuda ja teha ja samas on ilm pikemat aega nii talviselt külm olnud, et ei jõua kevadet ära oodata. Külm on naha vahele pugenud, ilmad on pidevalt vihmased. Täna hommikul akent avades oli esimene mõte, et kui millalgi Hispaaniast ära kolima hakkaks, siis ainult kuhugi veel soojemasse paika. Ma olen täielik kuuma-inimene ikka. Üks tuttav plaanib just Galiciasse kolida. Et seal pole suvel nii palav… Ma just tunnen, et tahan veel rohkem kuumust, väheks jääb praegu. Suved on ok, mu jaoks kindlasti mitte grammigi liiga kuumad, aga talved võiks küll lühemad ja soojemad olla… Täna näiteks oli keskpäeval kõigest 12 kraadi. Ja ees terendab veel vähemalt nädalake vihmaperioodi.

Aga vaatamata vihmastele ilmadele oleme jõudnud päris palju matkata ja uusi ägedaid kohti avastada, reisida, sotsialiseeruda, isegi paaril kontserdil käia.

Taaslavastasime Cordabas mälu järgi ühe pildi: 😆

Mitu sellist kohta avastasime ka, kuhu tahan juba kannatamatult tagasi minna. Ühe leidsin nii, et leppisime sõpradega pikniku kokku, aga asukoht jäi lahtiseks – et vaatame jooksvalt, olenevalt ilmast. Hommikul võtsin googlemapsi lahti ja suumisin niisama lähikonna metsade-mägede peal ringi, et kas tundub miskit ägedat. Ja leidsingi ühe matkakoha/arheoloogilise vaatamisväärsuse, mis täitsa põnev tundus. Tegelikult on selliseid kohti ülipalju pillapalla laiali ja kuskilt reisisoovitustest või chatgpt-st neid välja ei tulegi. Just mingeid ajaloolisi ja arheoloogiaväärtusega paiku – Hispaania kubiseb neist, sest nii palju ajalugu on aastatuhandete jooksul siit üle käinud.

Igatahes oli äge koht. Märgistamata, üks silt vaid väljas kuskil kilomeetri kaugusel tee ääres. Tegu on 5000+ aastaste koopamaalingutega, üle saja joonise. Mõnes muus riigis oleks see piirkond kaitstud ja piletiga, siin lihtsalt kuskil metsas peidus, kes leiab see vaadaku rõõmuks. Paarkümmend aastat tagasi uuris ja kaardistas Málaga ülikool maalingud ja asukoha ära ja nii ta jäigi. 

Paik ise oli ka hästi mõnus, kujutasin ette, et kui oleksin 5000 aastat tagasi elanud inimene, valiksin ka sellise elukoha – mõnusad avarad vaated, päikseline, on metsa ja mägesid ja jõesäng lähedal. Idekas koht elamiseks. Pluss tekkis arutelu, et kui oleks võimalik ajamasinaga minevikku või tulevikku näha, et kumma võtaks. Ja mõtlesin, et vaatamata sellele, et tulevikku piiludes saaks oleviku jaoks kavalaid rikastumise nõkse (a la mida millal kokku ost jne), siis ma ikkagi olen pigem mineviku suunas uudishimulik. Vaataks, kuidas need inimesed elasid, milleks neid suuri kiviblokke seal raiutud oli (ja kas neid raiusid samad inimesed, kes joonistasid, või mõni hilisem tsivilisatsioon). Mu jaoks palju põnevam, kui tulevik, mis täis roboteid ja AI’d jne…

Veel avastasime ühe ägeda koopa, mis on kodust kiviga visata – ei olnud lihtsalt varem sellele poole toda mäge jalutama sattunud. Uskumatu, et elame siin juba üle kümne aasta, aga ikka avastame veel pidevalt aina uusi kohti. Kõrgusekartjatele – pildilt tundub kõrge, aga tegelikult on maapind kohe seal all.

Nii et selline maadeavastamisjaanuar on olnud. Õigemini koopa-avastamise jaanuar.

Vihmade plussiks on see, et saab korilaserõõme nautida. Ükspäev korjasime Daniga möödaminnes suure peotäie spargleid (läksid omleti sisse). Nüüd mõtlen, et vaja mingi hea seenekoht ka leida. Ühel korralikul eestlasel peab isegi Hispaanias oma seenekoht olemas olema!