Nagu siit-sealt juba kuulda ja näha võis olla, käisime vahepeal Eestis.

Seekord tegime väikese koduloolise tripi Mulgimaale ka. Kõigepealt külastasime Viljandit, mu sünnilinna. Siis läksime ajas veel rohkem tagasi ja vaatasime mu ema lapsepõlvetalu. Või õigemini seda üksikut lehist, mis keset põldu kogu talust ja külast ainukesena alles on jäänud.

Külastasime ka lagunenud maja, kus elasime, kui olin vahemikus kaks kuni kolm.

Mul endal polegi sealt vist ühtegi mälestust, esimene korralik mälupilt ongi sellest, kuidas veoautoga sealt uude kohta Peipsiveerde kohale jõudsime ja mäletan, et unenägudes käisin alguses pidevalt vanas kodus külas, tuli vaid uues kohas läbi metsa jalutada ja hopsti kohal (tegelikult on vahemaa üle 100 km).

See “uus koht”, vana maja hõlmabki kõiki mu lapsepõlvemälestusi, elasime seal kuskil kümme aastat, kuni uus maja sealsamas kõrval valmis sai. Just need 10a, mis inimese elus tunduvad kõige pikemad, see lõputu ja mänguline lapsepõlv noh, enne kui elu tormama hakkab.

Uuest majast pole mul üldse nii palju põnevaid mälestusi – sinna kolides olin juba suht teismeline, sõbrad ja külaelu oli palju põnevam ja siis tuli kohe varsti linnas kooliskäik peale ja siis ülikool jne. Suviti tšillisime Kristjaniga ikka vanas majas elada ja mängida ja filme vaadata ja mussi kuulata. Aga nüüd võtab loodus sealgi üle. Mõnes toas kasvavad juba taimed, katus on sisse vajunud jne.

Mõtlesin seekord Eestis käies ka oma hea kuumataluvuse (või kuumaarmastuse) üle ja meenus, et vana maja saun oli meil pisike ja istusin alati ruumi kokkuhoiu mõttes üleval laval. Ja veel oli meil tagatoa ahju sees süvend, kus ma mahtusin omaette istumas käima (nagu tilluke ristkülikukujuline koobas). Ja magamistoas oli minu voodi samuti kohe pliidi soojamüüri juures. Nii et pole ime!

Ja siis sain veel aru, miks ma terve elu, kus iganes elades valamukappe pole tahtnud kasutada (isegi prügikasti ei pane sinna) – sest uue maja valamukapi sees elas suur koloonia suuri ämblikke. Vast elavad siiani.

Aga jaa, minu lapsepõlvekodust ja hoonetest, mille katustel ja pööningutel ja nurgatagustes mängisime, pole peaaegu midagi järel, kuigi mälestustes on nad nii elavalt alles. Ma olen vist õppinud muutusi mitte kartma ja üleliia ei kurvastagi, et vanale ja tuttavale pidevalt uus peale tuleb. Aga veider mõelda, et jube ruttu saab ikka mingist kohast, mis tundus lapsena terve universum, koht, kus vaid puud on endise koha peal alles.