Mulle nii meeldivad esimesed jaanuarid. Rohkem kui 31. detsembrid näiteks. Vana-aasta õhtu on alati selline… kergelt kohustuslik… tunne, sund on, et PEAB tähistama, midagi erilist ette võtma, planeerima. Ja samas tuleb ta alati nii ootamatult, kiiresti, just kui on peale jõule selline periood, kui pole aimugi, mis päev ja nädal ja aasta üldse on. Esimene jaanuar see-eest on alati nii mõnusalt vaba olekuga. Saab pikalt magada, mitte ainsamatki kohustust pole, tuju on hea, energia on mõnus, väike ootusärevus, et milline see aasta siis küll nüüd tuleb. Isegi ilm on tavaliselt hea.

Sel aastal olime suure osa päevast rannas ja nii mõnus oli lihtsalt olla, kuldšampust juua, muulil kividel istuda ja mere-elust osa saada. Ilmatusuurt krabi nägime, kätte ta end muidugi ei andnud, sest ilmselgelt pole ta loll, kui on nii vanaks osanud kasvada. Ühes kivi sees elavas augus elas mingi põnev tiivuline kala. Üks pisike merelind tšillis ka meiega kividel, ohutus distantsis muidugi. Sõi aina midagi kivide pealt sambliku ja merevetikate seest. Üks teine merelind aina sukeldus ja vaid aegajal ilmus tema pea ühes või teises kohas pinnale. Kajakad triivisid vahepeal ka ringi. Ma olen alati mõelnud, et tahaksin kajakas olla, nii mõnus tundub niimoodi ringi lennelda… Vaatasime merisiilikuid ja tigusid ja muid tegelasi ka. No igatahes totaalselt mõnus oli lihtsalt nautida ja end ära kaotada, päev lendas nagu niuhti mööda. 21 kraadi ka kõigele muule õndsusele lisaks.

Kuldset šampust ajasime päev varem kui püha graali taga. Tuli kuidagi mercadona šampuseleti juures uudistades mõte, et võiks aasta essaks päevaks kuldse šampa võtta, aga seal ei olnud. Pärast jalutasime ühte teise poodi, kus ka ei olnud. Seda otsusekindlamad olime, et vaja ta ikka leida. Lõpuks kolmandast poest kesklinnas leidsimegi, viimase pudeli, juhuuu! Nii et tuleb lõbus kuldne päikseline aasta, kus ta pääseb.

Praegu on jälle soojalainepäevad, samad kraadid, mis Eestis, aga plussiga… mõned inimesed käivad ujumaski. Artjom hüppas ka eile korra merre.

Mere-elukatest rääkides, üks päev siin aastalõpus oli rand väikeseid läbipaistvaid asju täis. Kaugemalt nägid välja kui ümarad jäätükid, lähemalt nagu mingi plastik-prügi. Kuigi veel lähemalt vaadates oli näha, et nad “hingavad”. Õnneks on olemas google lens, mis ütles, et need olid Salpa fusiformis (eesti keeles äkki salp?), mingid tegelased mantelloomade hulgast. Esimest korda nägin!

Too päev rappisid kajakad mingit kalaparve ka, aina sulpsasid õhust pea ees vee alla ja tulid kala nokas välja.

Igatahes tunnen ma end peale eilset mõnusat tšilli esimest jaanuarit lõpuks väljapuhanuna ja olen valmis taas tegudele asuma, härjal (draakonil see aasta?) sarvist haarama. Palju on vaja ära teha. Ja ärgem unustagem, et meil pole siin pühad üldse veel läbigi, nädalalõpus ju kõik kolmekuningapidustused veel ees. Kingitused pakkida, paraadi vaatama minna…