Ma olen raamatust ülivähe rääkinud, sest alguses, kui ta trükki läks ja ilmus, oli elevus muidugi suur, nagu tükike endast läks laiale maailmale vaadata (ja hinnata-arvustada). Oli justkui suur asi, nagu kolmanda lapse oleks endast välja sünnitanud. Aga veits aega läks edasi, ja nüüd on nii, et mina elan oma elu, raamat elab oma elu ja ega ma väga kursis polegi, kuidas tal läheb. Aeg-ajalt keegi annab jälle tagasisidet ja kirjutab, et luges, muidu ei tulekski ta üldse enam meelde. Ja aeg-ajalt saadab kirjastus “kommiraha” ka (läbimüügi pealt).

Aga oppaa, kolm aastat sai nüüd juba ilmumisest täis! Ja mõtlesin, et võiks ikka vahepeal kokku võtta, et kuidas siis läinud on.

Kõiki huvitavad numbrid, eks?

Paberraamatu läbimüük on praeguseks natuke üle 1300 raamatu. (tiraaž oli kokku 1800) Nii et lähiajal otsa veel ei saa 😉 Aga veider on ette kujutada rohkem kui tuhandet raamaturiiulit, kust “Minu Hispaania” vastu vaatab. Ulme mu jaoks.

2022a laenutati raamatukogudest teda 1646 korda, 2021a kohta mul kahjuks andmeid ei ole ja 2023 andmed alles tulevad millalgi. E-raamatuna laenutamise kohta mul samuti info puudub.

Audioraamatu laenutuste kohta ei tea ma ka rohkem täpsemalt, vaid seda, et audiona kuulavaid inimesi samuti jagub.

Ok, noist kuivadest numbritest aitab nüüd kah! Või noh, numbritest, mida ma isegi ei tea ja on setõttu veelgi kuivemad.

Palju huvitavam on, et mis tunne on? Kas maailm hakkas teistpidi käima ja kõik see. Kas autogramme küsitakse. Kas kirjutamis-soolikas läks esimese raamatu ilmumisest tingitult lahti jne.

Kui siin hiljuti seda isiksuse testi tegin ja taaskord INFP kohta lugesin, sattusin kuidagi süvitsi oma isikustüübi kohta lugema ja kuulama. Ülla-ülla, kõik selle tüübi inimesed unistavad raamatute kirjutamisest. A’la, et kõigil neil (meil) on ajus üks osakond nimega “raamat, mida ta viimased viis aastat oma peas kirjutab” 😆 Ja see on nii täppi. Ja just, et oma peas.

Igatahes seoses Hispaania-raamatuga tekkis väike eneseusk, et ei pea ainult peas kirjutama, võib päriselt proovida. Nii et ses mõttes näen ma raamatu ilmumist enda jaoks täitsa elumuutva sündmusena. Jep, ma tean, enamus inimeste jaoks on mingi raamatu kirjutamine tühitähi. Aga kui see on terve elu väike salaunistus olnud, siis on hoopis teine tunne. 

Mis veel…

Üksvahe kirjutasid mulle tihtilugu koolilapsed, et lisaküsimusi küsida, sest kohustusliku kirjanduse osas oli võimalik omal valikul mõni reisiraamat lugeda. See oli päris ootamatu! Minu-sarjas on ju praeguseks üle 170 raamatu ilmunud. Loodetavasti polnud neil liiga igav mitte-nii-noore inimese heietusi lugeda…

Raamatut signeerinud (on selline sõna eesti keeles üldse?) olen ka ülivähe. Äkki mingi viis korda või nii. St viis eksemplari. Nii et kui sul on mu pühendusega raamat, on see kohe väga haruldane eksemplar. Ma ju raamatuesitlusi ega lugejatega kohtumisi pole teinud, sest olin ilmumise ajal siin kaugel Hispaanias ja hiljem Eestis käies ei olnud vist enam aktuaalne. Teles ka ei ole käinud (teadjamad inimesed on rääkinud, et see pidavat müüki kohe duubeldama). Reklaami osas olengi väga tagasihoidlik olnud, sest mulle ei meeldi kohe üldse pealetükkiv ja ennastupitav olla, kuigi tean ju, et see omadus ei aita eriti elus kaasa. Mõnikord hambad ristis teen need reklaamiasjad ära 😅 Nagu Maarja hiljuti oma blogis sellest enese reklaamimise raskest taagast kirjutas. Nt mul jäävad ka kõik armsad lugejakirjad jne postitamata, sest… ei teagi, ei taha kirja saatja privaatsust ka kuritarvitada ja lisaks tundub, et miks see peaks kedagi teist üldse huvitama.

Aga kõige nunnum osa muidu ongi see, kui keegi peale lugemist võtab vaevaks mulle kirjutada, et oma rõõmu jagada ja tänada jne. See teeb südame kohe eriti soojaks. Seda enam, et pole üldse eestlaslik. Kui raamat ilmus, oli tagasiside üleüldse kõige hirmutekitavam osa mu jaoks, aga õnneks on mul vedanud ja pea kõik tagasiside, mis minuni jõudnud, on hästi armas ja toob naeratuse suule. Goodreadsis on samuti inimesed viitsinud tagasisidet jätta ja tärnide jagamisel üsna helded olnud. Keegi oli seal vist, kelle jaoks oli flamencot liiga palju ja keegi teine ei mõistnud, miks siis üldse olla Hispaanias, kui nii raske (mida ma ei oskagi seletada, sest see tuleb südamest). Aga tavaliselt on inimeste suurim etteheide, et liiga ruttu sai otsa ja tahaks veel. Ja et millal teine osa tuleb 🙃

Mis veel?

Aah, teate kui raske oli valida kaanepilti ja alapealkirja. Mu jaoks on visuaal alati sama tähtis kui sisu olnud. Ja noh, raamatut ikka hinnatakse tihtilugu kaane järgi ka, mis sest, et ei tohiks. Et kas tuleb see kätte haaramiseks tunne või ei jää ta silmagi.

Kaanepildivariantide teisel kohal oli mu jaoks see pilt:

P.S. Kas teadsite, et minu-sarja raamatutel on kaanel “Minu + riigi nimi” autori enda väriseva käega kirjutatud. (Sarja esimestel mitte, aga viimastel umbes kümne aasta raamatutel küll)

Ei tulegi vist praegu rohkem põnevaid seiku meelde. Aga kui selle postituse või raamatu lugemise käigus mõni küsimus tekkis, kriba see julgelt kommentaaridesse 🙂