Lõuna-Hispaania sadamates on neid muidugi rohkem kui üks…

Eile oli Vabariigi aastapäev ja mõtlesin eestlusest ja Eestist. Just paar päeva tagasi tulid Veronika ja Harriga spargleid korjamas käies ka samad teemad jutuks. Nemad on värsked välja/sisserännanud ja Hispaanias aastakese olnud. Emotsioonid, tunded on kõik alles uued. Veronika küsis, kas näeme end kunagi tagasi kolimas. Ausalt, ma ei näe. Tean, et poliitiliselt korrektne oleks vastata, et jah, muidugi, ja kõik ootavad seda vastust. Aga ma tunnen siin, et olen oma koha leidnud. Mis sest, et immigrant, päris oma kodu ei ole, pere on Eestis. Aga kuidagi on see Andaluusia mul kõvasti südame küljes ja tunnen, et kuulun siia. Mitte ainult kliima pärast, kuigi kliima on suur osa sellest. Elustiil, temperament, kultuur. Mäed. Kuidas saab üldse mägedeta elada? Kui keegi küsib une pealt, et kodumaa, siis on vastus Hispaania. Eesti on sünnimaa ja juured ja lapsepõlv ja kaunid suved ja rabad… aga kodu on, kus on mu kohver, eks.

Nagu ma sada korda olen juba seda öelnud: rändlindudel saab mitu kodu olla, mitu maad, mida nad armastavad, kuhu kuuluvad, kus neid oodatakse, miks siis inimestel ei saaks? Ja saabki.

Veel küsis Veronika, kas me Eesti meediat jälgime. See küsimus üllatas mind kuidagi ootamatult, sest tõesti, enam ei jälgi väga. Uudiseid ega telesaateid ei vaata, ainukesed iga-aastased asjad, mida kindlasti vaatan, on Eesti laul ja Vabariigi aastapäev. Aga muus osas, nii palju, kui facebooki ette viskab, nii palju olengi uudistega kursis. Raadiot ka ei kuula. Aga blogisid loen! Blogimaailm ja blogisõbrad on mul ainult eestikeelsed. Kuigi pooled on samuti laias maailmas õnne otsimas.

Meediat tarbin hispaania keeles. Hommikused uudised, ajakirjandus. Hiljuti avastasin enda jaoks üllatusega, et mu jaoks ei ole enam vahet, kas lugeda raamatut inglise või hispaania keeles. Filme/seriaale vaatan samuti hispaania keeles (hispaania omi või koos lastega hollywoodikaid ka). Kuigi kõnes võtab mul küll esimene pool tundi aega, et oma puterdamisest ja sõnade otsimisest üle saada – kodune keel on meil ju eesti keel ja võib vabalt juhtuda, et kodukontoris tööd tehes ei räägi ma mitu päeva sõnagi hispaania keelt, mis sest et loen/kuulan/vaatan.

Artjom ütles, et ta isegi mõtleb vahepeal hispaania keeles. Mul seda ei ole. Ma arvan, et eesti keeles blogimine ja kirjutamine hoiavad ka mu sisekõne eestikeelsena. Ja raamatuid loen ka 50% ikka eesti keeles.

Igatahes, see on ka kindel, et hispaanlasena ma end ei tunne. Hispaania eestlasena tunnen. Täitsa omaette grupp, eksole. Nagu setod või  hiidlased 😉

Kusjuures üliveider on mõelda, et “eestlased Malagas” grupis, mille ma kümme aastat tagasi oma väikse käekesega ise facebookis lõin, on nüüd 5700 liiget. Kümme aastat tagasi olin seal üksinda. Kujutan ette, et enamus on seal küll niisama maad uurimas ja uudistamas, aga kuskil 10-20% liikmetest elab ilmselt tõesti siin lõuna-Hispaanias. Igasse sadamasse jätkub päris-päris mitu.