Panin omale eesmärgi sotsiaalmeedias tublim olla. Selles mõttes, et ma klõpsin päevad läbi pilte – telefoni koguneb iga aastaga ligi 10 000 klõpsu ja video juurde. Alati mõtlen, et küll kunagi jagan. Aga paar päeva hiljem pole tegelikult ju enam aktuaalne ja siis sinna ta jääbki. Tahaksin osata kohe samal päeval jooksvalt asju jagada, siis kui olen veel nende hetkede ja asjade pärast elevil.

Vahepeal mõtlen muidugi üldse, et aga milleks. Kõik see postitamine ja jagamine. Samas see on mingi inimlik vajadus neid ilusaid ja toredaid hetki lähedaste (ja maailmaga) jagada. Ja tõttöelda on instagram mu jaoks muutunud fotoalbumi aseaineks. Vanasti sai ikka parimad pildid tublisti albumisse välja prinditud ja oli hiljem tore sirvida ja omale nostalgiahetki lubada. Vanusest 15-30 on mul siin riiulis terve hunnik albumeid. Aga hilisemast ajast ei ole mitte ühtegi. Zero. Null. Instagram on selle funktsiooni kuidagi üle võtnud, nüüd kogunevad eredamad hetked ja mälestused hoopis sinna. Ja siia, blogisse ka.

Aga sellele vaatamata avastan telefonist välisele kõvakettale pilte ära pannes, et paljud pildid lähevad selle lükkega sama hästi kui prügikasti – sest ilmselgelt ei hakka ma kõiki neid kümneid tuhandeid pilte tulevikus enam uuesti läbi vaatama ja mis ununes sotsiaalmeediasse panna, neid ma enam ei näe kah. Nii et iga kord järgmist portsu pilte oma telost välja kopeerides on jube kahju, et damn, miks ma neid ja noid asju kusagile üles pole pannud.

See klõpsimine on mul lapsest saati jube kinnisidee ja meelistegevus olnud. Tahaks aina jäädvustada, hetki tabada. Kaameratega telefonid on mu hobi igatahes ebanormaalsetesse mõõtmettesse viinud. Nii et jah… nõtlesin, et proovin oma virtuaalset fotoalbumit paremini täita, kui õnnestub.

Näiteks oli mul nädal tagasi sünnipäev ja alles tänagi veel jagasin mingeid pilte, varem ei jõudnud. Ei ole normaalne nii ajast maas olla noh 😆

Sünnipäevaga seoses, kolmekümnendates oli tšill. Aga neljakümnendates on kuidagi iga lisanduv number nagu mitu, kaalub jube palju, ajab kääre enda minapildi ja passis oleva numbri vahel järjest suuremaks. Ilmselt 40ndate keskpaigaks harjub veidi ära, aga kui 5 ette tuleb, on küllap taaskord see käärihetk. Sest lastena kujutasime suuri inimesi ette täiskasvanute, küpsetena, aga nüüd hakkab vaikselt kohale jõudma, et keha võib ju olla täis kasvanud, aga vaim jääb alati nooreks, tuleb lihtsalt koguaeg maailmale teeselda seda küps ja tasakaalukas olemist.

Näiteks puu otsa ronimine. Kõik teavad, et vanaema õunapuu otsas. Miks vanaemad tegelikult puude otsas ei istu? Igatahes on ronimine terve mu elu olnud parim tegevus. Jep, tänapäeval on seikluspargid ja ronimisseinad. Aga päris puu on ikka päris puu, onju. Kui mõnest ronitavast puust möödun, siis ei jäta ma võimalust kasutamata. Lapsena sai ikka lihtsalt jõude puu otsas jalga kõlgutatud, niisama ajaviiteks. Või näiteks alati, kui keegi pereliikmetest oli linnast bussiga tulemas, istusin ja ootasin põnevus hinges bussijaama lähedal ühe puu otsas. Et siis sealt varese kombel kraaksatada, kui ta/nad mööda sammusid.

Ronimine on lisaks sellele, et nostalgiliselt lõbus, vist mingi iidne metsik instinkt ka, mis on lihtsalt veres. Nagu näiteks ämblikuhirm, mis pidi teadlaste sõnul kõigil inimestel olema, isegi neil, kes ei teadvusta ega tunneta seda hirmu, aga mõõtes on näha, et kehal on ikkagi reaktsioon. Selline iidsetest aegadest pärit alalhoiuinstinkt, mis tuleb geenidega kaasa. Mul väljendub too igatahes ka väga tugevalt. Lisaks olen mõelnud, et korilusgeen on mul samuti väga eeskujulikult veres. Korjaks päevade viisi marju ja seeni. Mul ei tule kunagi seda punkti, et enam ei viitsi, tahaks koju. Ma jääks pimedani korjama. Natuke oleks nagu vastuolus sellega, et metsas on palju ämblikke, ei tohiks ju tahta seal nende vahel tšillida. Aga korilus-armastus on foobiast üle, korjates ignoreerib aju seal mätastel kõike muud, mis pole õiget, korjatava marja värvi.

Ja kui nüüd mõtlema hakkan, on mul metslas-geeni väljundeid veel. See, et mulle meeldib liikumises olla. Tundub kuidagi loomulik uusi kohti otsida, neid paremaid jahimaid. Inimesed ei olnud ju algselt üldse paiksed “loomad” ja ma tihtilugu mõtlen, et kuidas suudetakse terve elu ühes kohas elada, et kas ei teki mingit tardumuse tunnet. Ei ole loomuomane  ju! Ei, küllap suudaksin hädapärast ise ka pikemalt ühte kohta end sisse seada, mugavus ka maksab, aga alati kui on olnud vaja edasi liikuda, pole ma vanas paigas üldse kinni olnud. Kui ma nüüd õigesti arvutasin, on see praegu mu elu jooksul viieteistkümnes kodu, kus rohkem kui paar kuud olen elanud. Eestis 9, Hispaanias 6. Alati lähen edasi põnevusega, et jah, oli tore, aga aeg minna, uued seiklused ootavad.

Aasta lõpus peamegi tegelikult jälle kolima, ja kuigi see praegune pesake on väga-väga armas ja hubane, siis pole ma ju kunagi arvestanud, et see oleks siin lõplik peatuspaik. See on üks peatükk vaid. Aga siit ärakolimise uudis on tegelikukt üks pikem jutt. Võtan lühidalt kokku: meie üürileping oli sõlmitud viieks aastaks ja omanikul oli seda õigus lõpetada varem, 4-kuulise etteteatamisega. Kui ta oleks seda teinud, st viisakalt teatanud, et palun kolige nelja kuu pärast välja, elaksime me juba kusagil mujal. Sest ilmselt avastas ta millalgi eelmisel suvel, et üürihinnad on praegusel ajal vähemalt topelt sellest, mis meil lepingus, ja otsustas, et peaks korteri ära renoveerima ja parema hinnaga välja rentima (no vähemalt alumisel korrusel ta ühe korteriga tegi nii, küllap oli meie omaga sama plaan). Aga ma ei tea, kas tal oli piinlik meile seda öelda või kartis ta, et me hakkame sõrgu vastu ajama, igatahes ei iitsatanud ta meile oma plaanidest sõnagi, vaid otsustas kohtu kaudu lihtsalt ametliku väljatõstmiskuupäeva saada, et asi ei veniks ja oleks ametlik ja meil poleks vastu vaielda jne. Aga kohus otsustas lõpuks hoopis meie kasuks. Ehk siis tema tahtis, et korter juba märtsis vaba oleks, aga kohus andis meile õiguse aasta lõpuni siin olla. Nii et saime kohalikku kohtusüsteemi ka tundma õppida ja loodetavasti õppis tema ka, et ei tasu seljataga susserdada, vaid võiks viisakalt otse näkku oma soovid öelda. Eluilmaski poleks me ise viitsinud kohtusse pöörduda, vaid tugineks lepingule ja austaks ta õigust lepingut varem lõpetada. Igatahes, ärevad ajad olid siin aasta alguse poole! Ja põnevad ajad on ees, et kuhu meil siis nende laes hindade ajal õnnestub uus pesake leida. Lapsed unistavad juba oma isiklikest tubadest (praegu jagavad ühte imepisikest tuba) ega suuda kolimist ära oodata, pool aastat tundub neile nii lõpmatult pikk aeg veel oodata. Aga mina võtan merevaadetest viimast ja kavatsen sel suvel eriti tihti rannas käia 😊