Juuni lõpp, meil paar kraadi vist vähem kui teil seal Eestis – 26 õues (ja 28 toas). Selline mõnus jahe, tegelt ka, aknad on lahti, hea värske meretuul tuleb sisse, kondikat ei viitsi sellise maheda ilmaga küll veel käima lülitada. Ikka uskumatu, KUI väga me siinse kliimaga oleme ära harjunud. Emaga just hiljuti rääkisime, et neil toas 23. Lõdistasin seda kuuldes õlgu 😀

Muidu rääkides – olen endiselt nagu vana grammofon, et kiire-kiire-kiire, iga kord kui siia jutustama tulen, tahaks esimese asjana mainida, et jube kiire on olnud. Aga päriselt ka, ongi kiire koguaeg noh! Kui ei oleks kiire, jõuaksin palju tihedamini blogisse. See on selle asjaolu kõrvalmõju, kui kolid väikeste lastega perest-suguvõsast-sõpradest eemale ja ei ole enam mugavat tugivõrgustikku, kes koormust lastega aitaks vähendada. Pluss selle kõrvalmõju, kui oled autónomo, FIE, 24/7 tööl.

Nii et suvevaheaeg minu jaoks samavõrd oodatud nähtus, kui lastelgi, sest üks mure mõneks ajaks vähem 😉 Aleksandr näiteks magas täna kaheni! Mina ise loivasin hommikul enne kümmet voodist arvuti taha tööle ja sain segamatult õhtuni tööd teha. Dani tegi suppi. Kõik teevad omi asju, kedagi ei pea kamandama, tagant utsitama. Ei tegelt, natuke pean vist ikka kamandama ka, nad on paari päevaga elamise täiesti pea peale pööranud…

Kooliteemadel veel – Aleksandr lõpetas sel aastal primaria. Hispaania koolisüsteem jaguneb üldjuhul nii, et infantil (3, 4 ja 5-aastased) + primaria (esimene kuni kuues klass) on esimene aste ja sealt edasi tuleb teine aste secundaria ehk instituto juba kusagil teises koolis, nö suurte laste koolis. Aktus oli ilus pidulik ja meeleolukas, sellel lennul oli kolm paralleelklassi, nii et kuskil 70+ õpilast. Said diplomid kätte ja spetsiaalsed asjad kaela (kuidas neid nimetatakse? lindid?). Igatahes oli see meil esimene kord hispaania aktust kogeda, väga äge. Vahepeal ikka leian end mõtlemast kümne aasta tagusele ajale mil Hispaaniasse kolisime, et siis ei oleks neid hetki ettegi kujutanud. Meenutab ühte arvutimängu, mida kunagi fännasin (Heroes 3), et maailm (kaart) on peidus ja iga sammuga avab end pisut rohkem. Põnev, eks!

Vaheaeg ise hakkas alles kaks päeva peale kuuendike aktust, suure koolilõpupeoga. Meie koolis on hoovis ja spordiväljakul palju ruumi ja seal tehakse igal aastal suur fiesta, kuhu tulevad kõik lapsed ja õpetajad ja lapsevanemad, vanavanemad, sõbrad jne. Iga klass esineb tantsuga ja loomulikult on püsti pandud ka toidu-joogiletid. Suhkruvatt, burgerid, hotdogid, sašlõkivardad, õlu, tinto de verano… pidu kuskil südaööni.

Tantsudega sai nalja. Aleksandr tuli kuu varem koju ja ütles, et nad valisid tantsuks “el conde flor”(Krahv Lill vms). Et kas ma otsiks youtubest talle. Otsisin ja otsisin, ei leidnud. Lõpuks tuli välja, et pealkiri oli “on the floor”

Dani tants oli kauboikübaraga ja ma olin õnnelik, et sel aastal äkki ei tulegi riideskandaali, sest tal on oma isiklik kauboikübar, mida ta hea meelega mängides kannab. Aga tuli välja, et kuna pidi sinised lühikesed teksad ja valge t-särgi panema, oli ta õpetajale taaskord öelnud, et tema ei tule peole. Ma kinnitasin küll, et võib halli t-särgi ja hallide pükstega ka minna, vahet pole ju, aga kui nende kord tuli, siis ta ei läinud. Mõned tüdrukud nägid teda lava pealt ja siis läks ta üldse laua alla peitu. Loodetavasti järgmisel aastal õnnestub paremini lõpuks!

Paar päeva hiljem tuli juba järjekordne pidupäev – noche de san Juan ehk jaanipäev. Või noh, jaaniöö. Käisime oma kodurannas. Merelt tõusis ümmargune maasikakuu. (Miks küll ei suuda telefonid kuud normaalselt pildistada?) ja keskööl läksime nagu traditsioon nõuab ujuma.

Vesi on tegelikult üsna jahe. Lõuna-Hispaania ranniku märksõnaks polegi kohe kindlasti mitte soe merevesi, nagu tihti eeldatakse. Enamasti toovad hoovused siia ookeanist jahedat vett. Väga sooja merd saab üliharva, vahet pole, mis kuu on. Augustikuumuseski võib vesi vabalt 18 olla. Õhk on kuum-kuum ja vesi mõnusalt jahutav.

Artjomi sünnal tegime pisikese väljasõidu külakesse nimega Alora. Ta asub kohe seal caminito del rey kõrval. Rongiga umbes 40min Málagast. Juba hommikul küsis Aleksandr, et kuhu me siis täna terveks päevaks kõndima lähme? Ta ei fänna igasuguseid matkasid noh, aga kannatab ära. Pakkus küll, et äkki kõnniksime seekord kodus… Tema õnneks läksime alles kell viis-kuus välja, sest kõigepealt oli vaja mõned tööasjad valmis saada.

Nüüd on peale kõiki neid pidusid ülejäänud aeg mõnusasti vaikne ja kodune olnud, täiesti töölainel. Viimased kuud on meil hästi aktiivsed ja sotsiaalsed olnud, palju sündmusi, palju külalisi, nüüd on lausa nagu pingelangus, ainuke, millest vaja mõelda, on töö. To-do-list lüheneb kena hooga. Üks raamat ootab mul juba ammu lugemisootel, varsti saan kätte võtta!