Feria-feria-feria, ahhh! See on aasta ägedaim aeg, üheksa päeva järjest fiestat ja tantsu ja tralli ja tänavad on muusikat ja ilusaid kleite täis. No mida veel elult tahta! Ma olen alati, või noh, noorena, enne lapsi, festivali-inimene olnud, iga suve juurde pidi nui neljaks kuuluma Viljandi folk ja Hard Rock laager. Aga Málaga feria on mu jaoks millegipärast veel ägedam kui nood kaks kokku. See atmosfäär ja värvililisus ja erinevad muusikastiilid ja võimaluste paljusus ja lihtsalt kulgemine kas või, ei pea üldse plaani olema. (Pluss saab telgi asemel koju magama minna 😆)

Tänavune feria on meie jaoks varasematega võrreldes hoopis teistsugune, sest esimest korda kõigi nende aastate jooksul käime enamasti lasteta. Muidu oli ikka natuke laste pilli järgi, et kuhu minna ja mida teha ja keegi magas nt vankris jne. Oli tore, jahh, aga topelt-töö, eksole.

Aga nüüd saime päriselt feria osaks, kaasa tantsida, esiritta trügida jne. Rohkem eksprompt-hetki noh. Selliste üritustega ongi mu meelest nii, et õhus on mingi energia-sünergia ja tuleb selle osaks saada, mitte kiiruga läbi joosta või kõrvaltvaataja olla, ja siis hakkavadki alles igasugused hetked juhtuma.

Esimesel päeval läksime lihtsalt niisama kahekesi ja ette planeerimata kesklinna, et vaataks mis toimub. Ma ei olnud veel üldse feria-lainel. Aga kohe kui verdialeseid (malaga piirkonna folk-tants ja muss) nägime, läks tuju lakke. See on lihtsalt nii hullumeelne muusika noh.

Ühes flamencobaaris (juan breva) oli ka tore. Plaanisime tegelikult seal allakorrusele flamencot vaatama minna, aga kuna sattusime leti ääres nii põneva jutuka vanamehe kõrvale, siis ei läinudki. Kõigepealt, kui Artjom teenindajalt küsis, et kas kaardiga saab maksta ja too vastas, et ainult sulas, mille peale me oma sente-münte lugema hakkasime, viskas too onu kõrvalt kohe abivalmilt kümpa Artjomile. Mida ei läinud siiski vaja, saime oma metallist lahti. Aga kas pole mitte armas! Ja siis rääkis ta kogu oma eluloo ära, nagu ikka. Kaks poega, mõlemad tuletõrjujad, mega uhke nende üle, päästavad iga päev mitmeid elusid. Äge tüüp oli igatahes! Tundis kõiki seal baaris ka, vahepeal ikka käis üks või teine temaga rääkimas. Üks käis raha ka küsimas 😅

Siis sattusime ootamatult veepüssipeole. Ilm oli tõesti soe, 30-ringis. Seal olles mõtlesin, et aga kohe nurga taga töötab ühes toidukohas üks sõber, et lähme kutsume ta ka tantsule. Koht oli kinni ja teda ei olnud, aga jooksvalt sattusime juba järgmisele kontserdile. Mis oli üli-üli mõnus, selline 80-90 cover-muss ja mitmed lood meenutasid mulle genialiste ka. Rahvast oli palju-palju. Sai puusad lahti nõksutatud ja põlved vetruma hüpatud.

Aa, kaltsukast hüppasime möödaminnes ka läbi ja vaateaknal oli üks imeline jakk. Mõtlesime, et küllap on lihtsalt dekoratsiooniks, mitte müügil, aga tuli välja, et täitsa müügil ja kõigest 20 eur eest. Ja oli täpselt paras Artjomile. Leidsime püksid ja valge särgi ka sealtsamast ja voila! Mõnikord on elus just selline komplekt puudu noh.

Teisel feria päeval suundusime samuti juba keskpäeval kesklinna. Kohe peatänaval oli jälle üks verdiales-bänd rahvamassi vahel ja jäime samuti vaatama. Ja siis järsku nägin, et Artjomi kõrval seisab ju Salva Reina, üks tuntud näitleja ja püstijalakoomik, kes on Málagast pärit.

Aga veel naljakam hetk “kuulsustega” oli, kui sisenesime ühte peokohta ja seal tuli vastu Artjomi tuttav, keda ma ka möödaminnes viisakalt tervitasin ja põsemusitasin. Ega pannud tähele, et ta oli koos linnapeaga. Kes jäi mul ebaviisakalt tervitamata…

Tuttavatest nägudest veel – tantsu vihtudes nägime üle platsi järsku Isabeli ja Luisi samuti bändi kuulamas. Isabel on mul meeles sellest ajast, mil olime just Málagasse kolinud ja samamoodi oli just feria aeg ja me otsisime korterit. Ja otsimise vahele istusime ühe mänguplatsi kõrvale kohvikusse/kokteilibaari maha, mille perenaine ta oli. Nii et üks esimestest tutvustest meil siin Málagas! Nii soe tunne oli teda jälle üle pika aja näha, rõõmupisarad tulid kohe silma. Ja Luis tegi omal ajal linna parimaid mojitosid (siiamaani teeb). Hästi armsad inimesed 🙂

Feria neljandal päeval läksime recinto feriali – see on selline suur-suur spetsiaalne peoplats (plats on väga vähe öeldud, linnaosa lausa ma ütleks), kus on sadu casetasid (söögi-joogi-tantsutelgid) ja kus pärastlõunasel ajal sõidavad hobused ning õhtuti on palju kontserte ja pidu kestab seal hommikuni. Minu meelest on seal kõige toredam just see pärastlõunane ja õhtune aeg enne öö-melu. Rohkem vaadata ja teha, vähem purjus teismelisi 🙂 Hobused on ka vaid kaheksani õhtul.

Tegingi just hobustest pilte, kui üks hobusemees kutsus mind hobuse selga istuma. Hakkasin juba tagasi ajama, et ah mis nüüd mina ja ei julge, aga siis mõtlesin, et millal veel elus keegi mulle midagi sellist pakuks. Oma hobust. Ja ma pole eluski varem hobuse seljas istunud ka, täitsa uus kogemus! Nii et hüppasingi üles (mis on flamencokleidiga päris keeruline).

Mitu casetat sai läbi tantsitud (kuuba mussist popi ja rokini välja) ja erinevaid sõpru-tuttavaid kohatud ja lõpuks istusime maha jalga puhkama ja verdialeseid kuulama.

Aaa, täidetud kartulit sõime ka, üle vähemalt viie aasta! Need on sellised hiigelsuured kartulid, mis täidetakse erinevate asjadega (a la mais, punapeet, oliivid jne, kes mida tahab + majonees). Siis kui alles Malagasse kolisime, oli kesklinnas mitu sellist kartulikohta, aga enam ei ole ühtegi, fäänsimad toidukohad on elu üle võtnud. Nii et täielik nostalgia taaskord!

Ja sel aastal üllatusin, kui palju oli vana stiili kleite näha. Vintage on moes noh!

Ise ajasin omale selle kleidi selga, mis sai aastal 2014 ostetud. Napilt mahtus! Viimati sai ta selga millalgi enne pandeemiat, väga ammu noh.

See oli vist viies feria päev, kui Jose Merce’d käisime kuulamas-vaatamas. Dani tuli ka meiega rõõmsalt kaasa seekord. Feriaplatsi juures on laululava-stiilis koht, kus feria ajal on igal õhtul tasuta kontserdid ja mõnikord on esinejad päris suured staarid. Nagu Jose Mercé, kes on juba üle 50a flamencot teinud. (ta on 69a praegu). Palju uuest materjalist on vähem flamenco, aga õnneks tegi ta ikka vanu lugusid ka.

Tegelikult oli mul plaanis nädala lõpupoole veel mõned korrad feriat väisata, aga rohkem lõpuks ikkagi ei jõudnud, tulid muud asjad vahele (kaks jazzklubiüritust ja rannaskäigud ja laste sõprade playdeidid jne) ja ootamatult saigi ta juba läbi. Või noh, täna tegelikult veel käib ja küllap homme ka üht-teist veel toimub, aga selleks korraks on küll jaks täitsa otsas. 😊💃