Lugesime raamatuklubiga vahelduseks eesti kirjandusklassikat, ehk siis seekord Rehepappi. Mulle Kivirähu stiil täiega meeldib, mõnus irooniline huumor ja tal on mu meelest väga hea sõnaseadmise oskus ka ja karakterid on noh, korralikud krutskeid täis karakterid jne. Lisaks mul maa- ja talulapsena on palju äratundmishetki ka, mida võib-olla linnas üles kasvanutel pole, nii et selle nurga alt ka minumasti lugemine. Ja autoril on päris laiad teadmised eesti folkloorist ja vanadest kommetest-uskumustest, mis on samuti sümpaatne. Nii Ussisõnu kui Rehepappi olin ma tegelikult juba paarkümmend aastat tagasi lugenud, meeldis siis ja meeldis nüüd uuesti üle lugedes ka.
Kusjuures meil on ussisõnade lauamäng rehepapi laiendiga pidevalt lastega mängimises. Ma olingi juba jõudnud ära unustada, kust mõned sealsed naljad pärit on, näiteks see sitapiruka oma (“see pole sitt, see on sokulaad!”) Nii et lugedes oli selliseid ahhaa-momente veel ka.
Aga siis tegin sellise vea, et vaatasin 2017 välja tulnud filmi (November) ka lugemisele otsa – Rehepapi ainetel tehtud, kuigi mu meelest sealt üldse seda Rehepapi mõnusat huumorit ega vaibi läbi ei tulnud. No kohe üldse ei meeldinud mulle see film. Noortepäraselt väljendudes oli mitmes kohas cringe vaadata lausa, selline punnitatud ja veider dialoog, mis kõlas kohati nagu kuskilt kooliteatri tükist, kus tekst pole hästi peas või tuleb välja mahavuristatult. Ja kuidas saab üldse nii heast raamatust nii halva filmi teha? Või siis oli minu peas see Rehepapi-maailm niivõrd teistsugune ja mõni inimene loeb ja näebki oma silme ees just sellist maailma, nagu filmitegijad nägid? Ja mind nii kohutavalt häiris isegi see, et raamatus oli korduvalt kirjas, et päikest pole ammu näinud või piilus korraks vaid pive tagant üle mitme nädala, aga peaaegu terve film oli filmitud päikselise ilmaga, lihtsalt mustvalgeks keeratud. Jaa, pisiasi, aga mind tohutult häiris! (Vbolla erialane kretinism selliseid asju märgata) Ja vanapagan ei olnud vanapaganlik ja nõid polnud nõialik ja rehepapp ka ei klikkinud. Pluss veel mitmed tegelased. Ühesõnaga, ei meeldinud mulle ei näitlejate valik, dialoog, kostüümid, ega see, et raamatumaailmast oldi nii kaugele mindud. Aga filmi kohta arvustusi lugedes näen, et ma olen vist ainuke, kes filmis pettus, arvustajad on enamasti hoopis üsna vaimustuses olnud. Ja isegi imdb-s on 7,1 punkti, nii et…
Umbes poole peal mõtlesin isegi, et jätaks pooleli – ja ma pole muidu poolelijätja-tüüpi. Isegi kehva asja vaatan alati kohusetundlikult lõpuni. Ainuke asi, mille tõesti olen pooleli jätnud, oli Witcheri sari, peale seda kui Henry Cavill sealt ära läks ja uus näitleja võeti. Lisaks peategelase vahetusele häiris mind Witcheris kõik see woke-jura ka, pluss täpselt seesama, et raamatust nii kaugele mindi. Esimene hooaeg oli ju ometi nii lootustandev!
Vaatasin Novembri ikka lõpuni, aga filmielamus jäi ikkagi saamata. Kas ainult mulle tundub, et Eesti filmid on nii depressiivsed? Et lugu saab ainult läbi depressiooni-läätse jutustada? Raamat ju otse vastupidi jutustas novembrist, mis muidu kõige depressiivsem kuu üldse ja eestlaste raskest elust läbi huumori ja eneseiroonia-võtme. Film oli kuidagi emo noh. Ja 99% juhtudest saan ma igast filmist midagi enda jaoks leida, seekord kahjuks mitte. Võib-olla oli muidugi asi selles, et raamat oli alles nii värskelt loetud, oleks mõned aastad vahet, siis poleks niimoodi kõrvutanud neid ja poleks omaenda nägemus loetust enam nii silme ees.
Teistel, aga võib-olla otsapidi isegi samadel teemadel jätkates – kas te kuulate häälsõnumeid või podcaste (või filme?) originaalkiirusel või kiirendusega? Eile tänaval läks üks neiu mööda, kes parajasti ühte whatsappi ülihelikiirusel kuulas (ja hispaanlased räägivad nagunii juba kiiresti ju), ja jäin mõtlema, et see on kuidagi inimtüübis kinni, et kes kuidas kuulab, kes tahab lihtsalt kiiresti kogu informatsiooni kätte saada, või kelle jaoks on lisaks infole oluline ka mingi nüansike hääletoonis või mõttepausi pikkuses jne. Ma olen kindlasti see viimane, tahan alati võimalikult autentset ja originaalset audiot. Kiirendades muutub ju kohe hääletoon kõrgemaks ja ma ei taha sellist töödeldud robotversiooni. Aga samas saan natuke hispaanlastest aru ka – nad saadavad ülipikke häälsõnumeid, kus kordavad ühte ja sama asja kümme korda üle – võibolla tõesti pole puhtinimlikult aega kõiki neid sõnumeid korralikult läbi kuulata.
Aga üldiselt olen ma see tüütus ka, et kui koos minuga filmi vaadata ja sõber/kaaslane kõrval midagi räägib või telefoni välja võtab vms ja sellepärast mingi lause või silmapilgu maha magab, siis kerin tagasi, sest iga hetk filmis on ju tähtis, ei saa niimoodi poole silmaga vaadata! 😆
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 
Mina olen see inimene, kes podcaste (kui üldse kuulan) kuulab 1,3x kiirendusega. Jutt minu meelest eriti palju ei muutu, aga aega säästab kenasti.
Mis mulle aga absoluutselt ei meeldi, on häälsõnumid. Õnneks on mul väga vähe inimesi, kes neid saadavad. Mulle meeldib, kui kirjutatakse, mida vaja öelda. Teeme lühidalt, arusaadavalt ja ajasäästlikult. Siis sõnumi saatja loeb, kui on aega ja võimalust. Lugemiseks on alati rohkem võimalust kui millegi kuulamiseks. Ise ei saada ma kunagi ühtegi häälsõnumit, ka teisele vastuseks mitte. Aga ma olen ka eriline friik, kellel pole ei Instagrami ega Tiktoki ega midagi muud kaasaegset.
Eesti filmide kohalt olen suuresti nõus, kuigi ka meil on hakatud juba päris toredaid ja isegi lõbusaid asju tegema. Ja ma ei pea silmas Klassikokkutulekut või a la Ergo Kulla stiilis vanade filmide lamedaid remake’e, vaid originaalseid ja muhedaid filme. Hispaaniast on neile vb keerulisem ligi pääseda, aga neid ikka juba on 🙂
MeeldibLiked by 1 person
Jaa, ma täiega nõus, et häälsõnumid pole mugavad saaja vaatepunktist. Ei saa igal hetkel kuulata, ei ole mugav mingit fakti üle kontrollida, peab teksti uuesti läbi kuulama jne. Pikema audio korral võibki mõni asi ära ununeda, mida teksti puhul ei juhtuks, sest silme ees. Saatjal muidugi jah mugav ruttu ära oma mõte saata, ei pea trükkima.
Ma vahepeal ikka piilun jupiterist, kas midagi põnevat on pandud, aga kuidagi on juhtunud jah, et asjad mida olen sattunud nüüd võõrsil elades nägema, ei meeldinud. Seltsimees laps oli esimene neist, kus mõtlesin, et kas see on see lõunaselamise-efekt, et eesti asjad tunduvad veidralt tehtud, või asi vanuses, et nooremana läks emo-teema paremini peale 😀 Aga mitut filmi ootan ikka põnevusega näha ka, suitsusaunaoma nt
MeeldibMeeldib
Mina olen üks nendest, kes kuulab podcaste kiiremini. Enamasti 1.2-1.3 kiiremini. Sellega ei kaota eriti midagi. Mõnikord lähen isegi 2 peale, kui lihtsalt infot korjan. Ning ei taha eriti aega raisata. Samas oleneb palju rääkijate endi tempost. Või kui raamatut kuulata, ning lugeja esitab näiteks teksti hirmus aeglselt. Mu mõte läheb hoopis teistel radadel siis lappama. Ma isegi vaatan mõnikord filme või sarju kiiremini 🙂 Kõige selle juures võiks tunduda, et kiirustamine mulle omane, aga raamatut valides proovin võtta hästi paksu teose.Eesti filmid on tõesti tihti masendavad, Novembrit vaadata ei taha. Aga neil on ka päris häid asju välja tulnud, filme ja sarju. Näitlejad teevad super tööd.
MeeldibLiked by 1 person
Aga kui juba on pikemat aega olnud automaatne harjumus kiirendust vajutada, kas siis näiteks päriselus tekib ka vahel naljakaid hetki, et tahaks kellegi aeglase maneriga inimesega vesteldes ta juttu kiiremaks panna? Või näiteks teatriskäik – et kas ei tundu kõik liiga aeglane ja veniv, kui oled juba kiire tempoga harjunud?
MeeldibMeeldib
Päriselus pole ma küll kordagi tundnud, et keegi aeglane on. Ja ma olen igat sorti inimestega tänu tööle suhelnud. Mõnikord võib lihtsalt juhtuda, et heietava kliendi taga on mitu teist ootamas 🙂 Tunnen ka, et näitetüki vaatamine teatris on hoopis muu kui ekraanilt sama vaadata. Otse suhe inimesega annab nii palju juurde. Kui kiirendamisest veel rääkida, siis tänapäeval ei teagi, kuidas nad seda teevad, aga hääle muutus on minimaalne, ükskõik mis pidi keerata, ka aeglasemaks (hea keele õppimise juures). Eile jäin just selle peale mõtlema, kui kõrvaklapid kõrvas metroo peale jalutasin. Minu kaasa samas arvab, et kiire kõne on tema kõrvadele nagu närviline tõmblemine. Mis on huvitav, sest ta ise on väga elav ja väga võimalik, et tal võiks olla mõni tänapäeval palju räägitud “rahutuse” diagnoos 🙂 Mina olen hoopis rahulikum. Kas see ongi põhjuseks, et me ühtesorti inimesena vastandit otsime? Ja sellepärast pole mul ka probleemi kiirema kõnega 😄
MeeldibLiked by 1 person
Põnev! Ja kindlasti oleks psühholoogiliselt põnev uurimisteema, et kas mingi neurotüüp või isiksustüüp või mis seda mõjutab, kuidas inimene asju kuulab. Mulle tundub, et täitsa 50/50, et kes kuidas. Kusjuures ma ei arvagi, et see on nt kärsitusega seotud, kindlasti hoopis spetsiifilisem, et kes kuidas infot töötleb ja mis laadi algmaterjali vajab
MeeldibLiked by 1 person
Eesti filmide juures häirib valguse (valgustaja töö on mõnel juhul olematu) puudumine – taust on nii tume, et kogu süngus valub täie raskusega peale, ohkan. Kergemat sorti meelelahutusfilmide juures on valgus – hea, kuid kui teha hämarat võtet, siis peab mõistatama.
Häälsõnumeid kasutavad sõbrad ja vahel ka tütar. Mulle ei meeldi/sobi. Lugemine on parem, näen ja jääb meelde, kuulates läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja, eriti kui on veel müra taustal. Podcastidega – tuleb katsetada suuremat kiirust. Üsna sageli panen stop kuulamisele, kui läheb heietuseks…lihtsalt ei jaksa kuulata, kui puudub arutlus, tähelepanu hajub. Viimastel nädalatel olen koeraga jalutades kuulanud erinevaid podcaste ja märganud, et 40-50 minuti asemel saaks tunduvalt lühemalt ja kompaktsemalt teema edasi anda. Rekord on pikk jalutuskäik = podcast, mis kestis pea 2 tundi, kuulamata jäi lõpust 12 minutit.
Filmi pean saama rahulikult vaadata, kui midagi läheb dialoogist kaduma, kerin samuti tagasi. Hetkel vaatan Netfilx’ist Monster sarja…ja just eile tuli perekond vestlusega sisse…olin nii süvenenud (hirmul), et ei kuulnud neid, seniks kuni öeldi “ema” me räägime sinuga. Katkestasid, pidin tagasi kerima.
MeeldibLiked by 1 person
Häälsõnumite osas – jaa täpselt noh!
Podcaste ma kuulan peamiselt töö kõrvale (pilte töödeldes), nii et nagunii on mingi osa ajust töö ja arvutiekraaniga hõivatud, kuigi pilditöötlus ju otseselt mõttetööd ei vaja, kui juba käpas. Aga kui kiirenduse paneks, siis ilmselt kärssaks aju ikkagi üle 😀
MeeldibMeeldib