Laps tegeleb mul vabal ajal Robloxi videode tegemisega – st robloxi mängu sees teeb filmikesi, mõtleb välja mingi stsenaariumi ja siis erinevate tegelastega “näitleb” ja salvestab selle üles ja siis lõikab-monteerib, lisab helid ja efektid jne, ja siis paneb oma youtube kanalisse üles. Mõni video on tal päris populaarne, 19 000 vaatamist vist praegu ühel max. Aga mitu tuhat ühe video kohta on täitsa tavaline taks tal.

Viimane video-seeria on tal zombiteemaline. Ja täitsa lõpp, kuidas seoses sellega sain aru, et netis, no vähemalt youtubes, aga küllap muudel platvormidel samuti, on totaalne tsensuur. Ta kasutas video kirjelduses sõnu “viirus” ja “ravi” ja tuleb välja, et neid sõnu kasutades eeldab mingi youtube algoritm, et küllap räägitekse koroonateemadel ja video läheb vaatajate eest salaja peitu. St üleslaadija ise ei teagi, et midagi on valesti, youtube ei teavita ega midagi, lihtsalt mingi salajane sõnavabaduse piiramine toimub ja video pühitakse kusagile vaiba alla. Veider, eks, sest tema video oli reaalselt mingi väljamõeldud zombiteema, ei mingit poliitikat ega arvamuse avaldamist jne. Pealkirjas neid sõnu ka ei olnud, kirjelduses vaid. Ja laps mõtles, et miks küll keegi ta uut video ei vaata. Paari kuuga tuli 60 vaatamist kokku. Siis ta võttis video maha ja panni uuesti üles, tuli samamoodi terve päevaga paarkümmend vaatamist ainult. Ja siis lõi minu vandenõuteoreetiku-pirnike põlema ja ütlesin talle, et kuule, proovi uuesti panna, aga ära kirjelduses neid kahte  sõna kasuta. Ja õigus mul oligi – nüüd on videol paari päevaga tuhat vaatamist.

Nõme eks, kui tänapäeval ka loomingut ja sõnavabadust jne mingi nähtamatu kolli poolt piiratakse. Mind on juba tükk aega imestama pannud, et (usa) podcastides räägitakse, et ameerika on sõnavabaduse kants ja blablabla, ja siis paralleelselt samas podcastis otsitakse mingite sõnade asemele asendajaid, sest neid ei tohi kõva häälega välja öelda, muidu Voldemort… Ja ma iga kord mõtlen endamisi, et kas nad ise ei pane tähele, kui hullumeelne ja ebanormaalne see on?

Ja kõige veidram ongi, et ametlikult ju ei öelda, et need ja need sõnad on keelatud, inimene peab ise välja nuputama, mis ta valesti on teinud. Suure podcastikuulajana olen vähemalt mitukümmend sõna täheldanud, mis tundub, et on keelatud. Ja need ei ole roppused või n-sõna vms. Nii et hea, et oskasin lapsele soovituse anda, milles asi võib olla. Aga oi, kuidas mulle ei meeldi, et elame sellises maailmas, kus niimoodi nöörimööda peab käima, sest kuskil mingid “suured onud” otsustavad, millest pööbel juutuubis rääkida võib.

Minu meelest võiks olla nii päris elus kui internetimaailmas lubatud kõigest rääkida, mis iganes teemal arvamust avaldada, vastu vaielda, väidelda, mida iganes. Kas või midagi jaburat öelda – kui see on jabur, siis saab selle üle kas naerda või ümber lükata, miks on vaja keelata (keelan-käsen-poon-ja-lasen on nii eilne päev! Ja nt kõik lapsevanemad teavad ka, et mida rohkem midagi keelata, seda rohkem lapsel selle vastu huvi tekib).

Ok aitab räntimisest küll! Lugesin just Margaret Atwoodi “Handmaids tale”, ilmselt see lugu paralleelselt Aleksandri juhtumiga kuidagi võimendas mu tülgastust tsensuuri ja võimu jne vastu. Aga vahepeal tundub, et oleme konnad potis ja ei saa aru, et vesi on järjest kuumemaks ja kuumemaks läinud. Ja siis ühtäkki olemegi selles Atwoodi kirjeldatud düstoopias ja proovi sealt välja saada, kui reageerimiseks juba liiga hilja.