Mu lastel oli mingi hetk mõned aastad tagasi hull ajakapsli-vaimustus. Ei teagi, kust neil see tuli, aga tegid erinevaid purgikesi tuleviku-endale, kuhu panid ma-ei-tea-mida sisse ja teipisid kinni ja peale läks avamise kuupäev. Mõni oli aasta pärast, mõni lausa kümne aasta kaugusse tulevikku. Mõned on juba avatud, teised oma aja ootel.

Umbes samal ajal saime me ise ka ühe ajakapsli osaliseks, me praeguseks üle kolme aasta tagune elu-hetk püüti telepurki kinni. Ja nüüd, selle purgi avamise lähenedes mõtlen, et see on nii müstiline, kui palju tegelikult elu (ja inimene) kolme aastaga muutub. Ja ettepoole vaadates ei oska kunagi arvata või ennustada, kuidas ja kuhu. Ettepoole vaadates tundub alati, et olevik on siin, et jääda.

Esiteks muidugi elukoht – siis elasime me meie pisikeses päikselises Bellavista-üürikas. Vahepeal jõudsime juba mujale kolida. Ruumi on nüüd rohkem, lastel oma toad, elutuba on suurem, garaaž ja panipaik ja katus, kus pesu kuivatada. Aga tuppa siravast päikesest ja diivanil merevaate nautimisest pidime selle nimel loobuma. Win some, lose some, nagu öeldakse. Ma lohutan end alati, et elu tulebki erinevatest nurkadest kogeda, ei saa mugavustsooni kinni jääda.

Lapsed on kolme aastaga loomulikult tohutult kasvanud, selle pealt näeb aja kulgu eriti hästi. Aleksandr on nüüd peaaegu teismeline, sain tema vanad tossud juba endale, sest jalanumber tal aina kasvab ja kasvab, läks minust juba mööda. Ühepikkused oleme ka. Primaria on lõpetatud ja instituudis käib nüüd juba (Eesti mõttes tegelikult 8ndas klassis). Oma kohalik sõpradegrupp on ja “youtuberikarjääri” teeb jne. Lapsest on saanud noormees noh.

Daniga käisime vahepealse aja jooksul aspergeridiagnoosimiseteekonna läbi ja ausalt, selle jooksul olen ennastki aina analüüsinud ja tasahaaval lahti muukinud. Jah, võib mõelda, et mida mingi diagnoos ikka annab, aga tegelikult annab teadlikkust ja mõistmist ja võibolla enese vähem piitsutamist ka.

Ja kolm aastat tagasi tegelesime me veel fotostuudioga! Nüüd seda meenutades tundub see justkui mingi eelmine elu, nii kaugel minevikus. Mis sest, et kõigest kolm aastat tagasi.

Ühesõnaga – neid inimesi, kes sealt telepurgist varsti-varsti vastu vaatavad, enam justkui ei eksisteerigi. Kolme aastaga jõuab inimene nii palju muutuda ja areneda, mitte ainult füüsiliselt ja vanuse mõttes, vaid olemuslikult ka. Nagu Alice ütles: “I know who I was when I got up this morning, but I think I must have been changed several times since then”. Ja nüüd see korrutada kolme aastaga – kokku tuleb üüratu muutus… Või eestipäraselt filmiklassikat tsiteerides: “Ma ei ole täna see, kes ma olin eile ja ma ei ole homme see, kes ma olen täna.” Mulle tundub, et võõrsil ja integreerumistrallis on see muutus veelgi suurem kui tavaliselt, sest mugavustsoonist koguaeg nii väljas.

Praegu on igatahes emotsioon, et kuigi põnev niimoodi mineviku-endaga kohtuda, siis kas ma ikka üldse julgengi seda dokumentaalsarja vaadata, sest ega ei mäletagi ju enam, mida me rääkisime, kaamerakramp oli ka (seda mäletan!) ja noored ja rumalad olime ja integreerumisteekonnal teistsugusel hetkel kui praegu jne… et raudselt tahaks nüüd juba teisi asju öelda? Või just vastupidi on äge vaadata, kui palju elu muutunud on?

Aga esilinastused on juba varsti ja kuna ma pole ise näinud, siis julgen hädapärast võib-olla huvilistele ikka välja reklaamida: Tartus 22.01 (Elekriteatris, kell 18:00) ja Tallinnas 23.01 (kinos Sõprus, kell 17:30). Piletid on ilmselt juba müügil ja saalid kummist pole 🙂 Edasi ma arvan, et läheb millalgi jupiteri üles.

Nii et jah, ajakapsel on üks põnev asi. Kas oled ka kunagi mõnda mineviku-hetke tagasi sattunud ja mõelnud, et vaaau, elu ei seisa ikka üldse paigal?