Elu Hispaanias

Kogu graffiti ei mahtunud pildile

Vaatasin tv3 uudisklippi sellest, et eestlased massiliselt talveks Hispaaniasse kolivad, ja tuli kohe üksjagu mõtteid sel teemal.

Esiteks, tõesti-tõesti on viimasel paaril aastal TOHUTU palju uut rahvast tulnud. Just peale pandeemiat ja ukr sõja algust ja ärgem alahinnakem ka erinevaid hispaaniateemalisi telesaateid, mis harilikult lastakse eetrisse just kõige koledamal-kõledamal-porisemal sügisperioodil (viimastel aastatel nt kolm naist karavanis: Andaluusia; Eluga Hispaaniasse).

Kui varem ikka teadsin nime- ja nägupidi pea kõiki eestlasi, kes lähima 100km raadiuses elasid, siis nüüd enam küll mitte. Suht iga päev tuleb mõni uus pere juurde. Varem kirjutas keegi a’la kord aastas mulle, et enne kolimist maad uurida, nüüd kirjutatakse iga nädal. Ja see on kõigest mulle, kujutan ette, et Veronika saab mingi kord tunnis mõne küsimuse hispaaniasse kolimise kohta (kust tööd leida, palju korterite üürid on, mis piirkond on parim, kuidas lapsi kooli panna jne jne). Mitmed inimesed on lausa seminare ja koolitusi hakanud pakkuma teemal, et kuidas kolida ja kuidas kinnisvara soetada, sest huvilisi on lihtsalt nii palju.

Kui kuulata, millised on värskelt kolinud inimeste kogemused ja muljed, siis need on väga erinevad. Mõnel sujub kõik kui lepase reega, teine läheb juba mõne kuu pärast tagasi Eestisse, sest ei olnud ikka see, mis ette kujutati (pudrumäed ja piimajõed ja mere ääres palmilehega tuult lehvitavad Antoniod). Nõustun täiesti sellega, mis Eneli seal intervjuus rääkis, et tasub keelt osata ja oma ootused läbi mõelda, kandikul midagi ette ei kanta. Loomulikult oleneb rahakotist ka, paksu rahakoti korral ehk isegi kantakse. Ja korteriturul on paraku tõesti nõudlus suurem kui pakkumine ning hinnad on totaalselt laes. Ja palju oleneb tõesti vedamisest ka. Jne.

Samas natuke pole ma ikka nõus ka selle uudisklipi mõne väitega. Nt et kolmetoaliste üürihinnad rannikul algavad 1300st. Võib olla tõesti, kui tahad just kuurortlinna ja et oleks bassein jne. Aga päris KÕIK eestlased ikkagi ei taha/ei pea oluliseks. Defineeri ära eksole, mis see “eestlase standardile vastav” kodu endast täpselt kujutab. Tavalised linnakorterid, ma ütleks, et tuhandega leiab vabalt. Mis on ka kallis, eriti võrreldes varasemaga, aga siiski. Ja elektri hinnad. Meil pmst 4-toalises, 4-liikmelise perega, homeoffice, mitu arvutit non-stop käivad, kondikas aeg-ajalt ka, talvel õliradikas, köök ja sealsed tarvikud, elektriboiler. 80 eur on kõige suurem arve olnud. Enamasti pigem 60 ringis. Meil on muidugi hea pakett ka, tutvuste kaudu saadud, aga ikkagi, ma ise ei kujuta küll ette, kuidas kellelgi Hispaanias 140 eurine elektriarve tuleks. Stuudios on meil üldse 30 eurised arved. (Ja stuudiovalgus, välgud võtavad tegelikult ikka kenasti elektrit). Et jah, väga seinast-seina on kogemused inimestel nii hindade kui töö kui üleüldise hakkamasaamise osas.

Toit läks kallimaks, aga on siiski odavam kui Eestis. Palgad on Eestiga võrreldes nõksuke paremad. Samas on Eestist tulles suht võimatu tööd leida, kohalike seaski on tööpuudus väga suur.

Veepuuduse osas nõustun. Alles nädalake tagasi käisin Casabermeja külas, kus on veega täitsa räbal lugu ja siiamaani igapäevased vee kasutamise piirangud, 21.30st õhtul 8ni hommikul (või midagi sellist, võin tunnikesega eksida) on vesi välja lülitatud. Talupidajad, kellega olen rääkinud, ütlevad, et viimased umbes 3a on päris rasked olnud ja saagikust mõjutab põud ikka kõvasti. Oliivid annavad vähem õli välja, kitsed ei leia nii palju toitu mägedes, peab juurde andma ja piima on märgatavalt vähem, seakasvatustes on peade arvu vähendatud, et vee- ja toidupuudusega hakkama saada. Sel aastal on isegi kastanid, meie nö talvine rahvustoit, tavapärasest 80% vähem saaki andnud. Nii et kui mõni vandenõuteoreetik väidab, et põuda pole olemas, ei tasu uskuda, usu pigem talunikke, kel pikk elukogemus (mitmete põlvkondade pikkune lausa) neis asjus.

Samas jään ma ikka selle juurde, et elu on seiklus ja unistused on täitmiseks. Et kui armastad päikest ja kuuma ja temperamentseid isiklikku ruumi tükkivaid inimesi ja lõbusat elu nautlevat lärmakust, siis… kes ei proovi, ei teagi, kuidas oleks läinud, eksole. Tähtis on lihtsalt meeles pidada, et Hispaaniasse kolides peab kohe kindlasti armastama hispaanlasi, nende kiikse ja kombeid, kogu seda multikultit, mis siin on. Ei saa tulla suhtumisega, et “aga mina tahan, et oleks nii!” Ja “meil Eestis tehakse asju paremini”. Sest selle peale vastatakse täpselt nii, nagu vastatakse neile, kes Eestisse sarnase suhtumisega tulnud on: et aga mis sa siis otsid siit.

Igatahes pole ma üldse ainuke eestlane, kellele hispaania-vibe täiega sobib ja kes siin 10+ aastat juba on olnud, meid on päris palju, kõigil oma erinevad lood ja küllap kõigil südames tunne, et on oma õige maailmanurgakese üles leidnud 🙂

Eilaõhtused ringikondamised
Mõnikord, kui on meri hülgehall
Ei ole alati sushine lollipops and rainbows, aga ikkagi on seda väärt
Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , | 3 kommentaari

Ma kesklinnas

Fotograafiaga on mul imelikud lood. Kuigi me ajame Artjomiga fotovärki koos, ei taha ma tegelikult enda kohta üldse “fotograaf” öelda. Ma olen see kaadritagune tegelane, keda inimesed ei näe. Töötlen, tegelen kõige muuga, ei mäletagi enam millal viimati ise mõnda klienti pildistasin. Pigem pildistan ümbrust, linna, loodust. Kaamerat ei viitsi ka kaasas tassida, klõpsin telefoniga oma lõbuks. Kuigi tänapäeva telefonid on suhtkoht okeid. Peaaegu. Häda pärast.

Igatahes, kui nägin, et kuulutati välja Malaga-teemaline fotokonkurss (Picasso 50. surma-aastapäeva auks korraldatud), asusin kohe oma piltides tuhlama, et mida saata (ja kuidas kõikidest klõpsudest vaid paar pilti välja valida), sest see on just minu teema. Aega läks mööda ja ilmselgelt ma seda konkurssi ei võitnud, aga sain e-kirja, et ühe mu piltidest soovivad nad kesklinna näitusele lisada. Nii et, juuhuu, korraks julgen nüüd jälle end fotograafiks mõelda 🤩 Mitte et end üldse kellekski vaja mõelda oleks… aga mõnikord vahelduseks tore ju.

Vaatasime Danieliga ükspäev seal kõik žürii lemmikud läbi, ligi sada fotot vast kokku lausa, päris mitmed on täääiega ägedad, mu meelest ägedamad kui võidufotod. Ja mõne peale mõtleks jälle, et oma fotodest sellist küll poleks valinud. Aga näed, kunst ongi ses mõttes põnev, et maitsed on nii erinevad.

Käisin (st käisime) vahepeal ühel üritusel, kus oli palju rahvast, keda tunnen piltidelt (seesama kaadritagune töö noh), aga päris elus pole kohanud ja kes mind nägid ka esimest korda. Natuke selline tunne nagu blogisid lugedes, et tunne on nagu tunneks neid, aga tegelikult ju ei ole kohtunud. Tean nende näo iga kortsukest ja naerukurrukest ja silmavärvi jne paremini kui nad isegi võib olla. Silma alt kotte ära võtnud ja… Et kuidas sa mind siis ei tea? 😀

Ja tantsida sai ka sel juubelil, see oli väga tore. Millal ma viimati korralikult tantsisin üldse? Teised naised tulid mind lausa Artjomilt endale rebima 🤣 Hispaanlased noh, ei häbene!

Juubelipilti ei leidnud, aga peale pidu käisime möödaminnes catwalkimas ja moeshowd vaatamas

Endiselt ikka hindan ma toredaks iseloomujooneks hispaanlaste tabuvabadust. Näiteks läks Aleksandr hiljuti ühe koolivennaga tšillima ja nad võtsid ta maja eest auto peale. Kohtasin selle poisi vanemaid esimest korda. Tervitasime-musitasime, sõbra ema küsis, kas Aleksandril külm ei hakka T-särgi väel õhtul (ikkagi ainult 22 kraadi või nii…), ma vastasin, et ei, me Eestist, kus on märksa külmem kliima ja ta vastas selle peale mulle, et tal on menopaus (“sa ikka tead mis see on?”) ja on ka nüüd palav koguaeg. Ja juba nad läksidki.

Veel kesklinnast rääkides… Veronika teise vintage poe avamine oli ka. Oli samuti väga tore. Ühtlasi sain ma pärast kodu poole minnes Artjomiga vesteldes ühest asjast aru, millele pole oma ignorantsuses kunagi varem mõelnud. Nimelt oli peol paar Eestis kuulsat inimest ja ilmselgelt on tavaline reaktsioon, et ei taha jõllitada või pinda käia või muul moel häirida inimesi, sest raudselt ei saa nad kuskil rahulikult käia ja segamatult tšillida. Elementaarne viisakus, onju. Ja no kõik me eestlased seal mõtlesime ilmselt nii. Ainult Artjom, kes ei tea Eestis tuntud inimestest suurt midagi ega kedagi, võttis nad rajalt maha, et mida teile juua pakkuda (alguses hispaania keeles, siis eesti, kui sai aru et nad eestlased). Ja ma mõtlesin alles koduteel, kui rääkisin talle, kellele ta peale lendas, et päris hull võib olla NII tuntud inimene, et inimesed sind isegi vaadata ei julge, enda tutvustamisest ja suvalisest vestlusest rääkimata. Oled nagu läbipaistev, nähtamatu seal, kõik ignoreerivad, vaatavad mööda. B- või C-klassi kuulsustel õnneks sellist muret pole, aga kui oled päriselt tegija, siis on ilmselt kuidagi üksildane seal. Tipus, nagu öeldakse. Ah, tegelt, ise süüdi, ei tasu siis nii andekas olla!

Pildil muululgas kleit, milles peole läksin versus kleit milles lahkusin…(paremaid pilte pole kahjuks, sest unustasin teha noh) Ärge laske mind vintage poodidesse ega kaltsukatesse 😆

Rubriigid: Fotograafia, Ilu- ja moejutud, Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | Lisa kommentaar

Málaga vaatamisväärsused

Mitmed inimesed siin aina küsivad, et mida ma vana kalana Malagasse reisides teha ja vaadata soovitan. Noh, kui üldse pole varem käinud ega tea millest peaks alustama. Ega mul ilmselt midagi üüberoriginaalset siin nimekirjas pole, küllap tuleks “what to do in Malaga” guugeldades üsna sarnased asjad välja. Aga no siit mu top-10 sellele vaatamata tuleb:

  1. Kindlused. Mõlemis tasub ära käia, nii Alcazabas kui Gibralfaros. Alcazaba on muidugi väiksema jalavaevaga, lisaks saab pärast ülevalt liftiga alla teise väljapääsu juurde. Alcazabas näeb rohkem arhitektuuri ja mauri-aegset ehituskunsti (ei ole nii hästi säilinud kui Alhambra, aga saab pildi silme ette vähemalt). Gibralfaro on see ülemine kindlus, kuhu annab minna. Suvel keskpäevase kuumaga nt ma ei soovitagi ette võtta seda. Aga vaated on imekaunid. Mõlemis, muide 🙂 Gibralfaros on väike militaarmuuseum ka.
  2. Rooma teater Alcazabilla tänaval. Vääääga vana! Ehitatud millalgi esimesel sajandil keiser Augustuse valitsusajal. Ega seal kaua aega ei kulugi, saab läbi jalutada (tasuta) ja kui sealt Alcazaba sissepääsu juurest ülevalt nurgast läheneda, saab lihtsalt astmetel istuda ja rahulikult elu ja ajaloo üle mõtiskleda (ps. süüa-juua seal ei tohi)
  3. Muuseumid. Picasso muuseum nt. Või Museo de Malaga. Või Carmen Thyssen. Või muusikamuuseum (interaktiivne, saab paljusid asju kiskuda). Või automuuseum. Málagas on kokku 40 muuseumi! Vähemalt paar neist tuleks küll kavva võtta mu meelest 😉
  4. Lisaks vanalinnas jalutamisele jaluta mõnes ägedas omamoodi linnaosas. Nt Lagunillas on selline boheemlaslik ja graffiteid täis. Või El Palo ja Pedregalejo rannaäärsed tänavakesed oma väikeste nunnude kaluriküla-majakestega + rannachiringuitod ja mõnus melu.
  5. Atarazanase turg. Turuhoone oli vanal ajal laevatehas, siis kui meri palju kaugemale ulatus. Nüüd saab siit osta puuvilju, kala, liha jne.
  6. Botaanikaaed – see on üks Euroopa suurimaid ja ägedamaid. Mulle endale täiega meeldib! Ei teagi, mitukümmend korda seal käinud olen. Piknikukohad on ka, et vahepeal jalga puhata.
  7. Kui botaanikaaia jaoks ei jätku jõudu, jaluta vähemalt kesklinnas Parque de Malaga-s. Kilomeetri pikkune park, kus puudel-põõsastel nimesildid juures. Ja siis üle tee on kohe Muelle 1 ja Muelle 2 – ka ilus jalutada, laevu ja jahte vaadata, võib olla sõitmagi minna.
  8. Roosiaed ja Jardines de Puerta Oscura. Nunnud pargikesed mäeveerul, mis tänavakiisusid täis.
  9. Malaga katedraal. Kusjuures katedraali katusele müüakse samuti pileteid.
  10. Marjuga mäe otsa veini jooma muidugi ka!
Rubriigid: Malaga | Sildid: , | 6 kommentaari

Üheteistkümnes suvepikendus

Ma olen erinevaid blogisid lugedes tähele pannud, et on kahte sorti inimesi: need, kelle jaoks on suvi veniv ja stressitoov ja kohustusi täis: aktiivselt puhata ja põnevalt aega viita ja rutiinist välja murda või just logeleda jne; ja need, kelle jaoks see on just aasta oodatuim aeg ja möödub liiga ruttu.

Kumb sa oled? Ma olen kohe kindlasti see viimane. Mu meelest võikski koguaeg suvi olla. Ilmselgelt on see üks põhjustest, miks siin Hispaanias olen. Üheteistkümnes sügis, mil ma septembri alguses ei pea veel sügist ja talve kartma. Ja ausalt, Eestis kartsin. Talveriided ja mantlid on endiselt kuskil kapi tagumistes soppides peidus. On ikka vahe küll, kas suvi kestab paar kuud või pool aastat.

Septembrikuumus

Aga see suvi eesti mõistes läks ikka jube ruttu. Nagu näha ka sellest, kui harva ma blogisse olen jõudnud. Võtsin paariks kuuks omale lisatöö ka, seega ainuke “puhkus” oligi Eestiskäik (mille ajal ikkagi kustutasin aina tööga seotud tulekahjusid 😅) Ma tööst vast pikemalt ei hakkagi jutustama, aga “nalja” sai pidevalt. Tegu on kahe turistikorteri haldamisega, millest üks asub pmst mustlaste getomajas, kuhu ilmselgelt puhkusele tulnud turist tegelikult sattuda ei tahaks. Koridoris igapäevased kanepi- ja vesipiibupeod jne. Elamus garanteeritud!

Praegune lisasuvi ehk september-oktoober annavad ehk lõpuks aega oma muude asjadega järje peale saada, sest to-do listist pole viimastel kuudel üldse asju vähenenud. Vahepeal tundub, et mida vanemaks saan, seda raskem on multitaskimine, ühelt teemalt teisele ümber lülitumine. Mõnikord läheb tõesti kuid või aastaid, kuni jõuan mingit pooleliolevat asja jälle natuke edasi nokitseda. Tunnen end nagu kilpkonn, kes arvab et aega on 300 aastat ja küll jõuab tasapisi edasi sõuda.

Üks suvaline kaktusepilt siia vahele

Üldse tundub mulle veel, et jätan tihtilugu inimestele petlikult tubli ja tegusa inimese mulje (eriti neile, kes mind PÄRISELT ei tunne), umbes, et nii paljude erinevate asjadega tegelen, fotograafia ja stuudio ja kirjutamine ja blogimine ja puhkamalagas leht ja ekskursioonide korraldamine ja matkamine ja üks või teine lisatöö ja lapsed ja mis kõik veel (osasid asju ma ei juge isegi veel mainida, sest nii ideetasandil alles (juba aastaid), et käputäis inimesi vaid teab). Aga tegelikult on hoopis nii, et kuna asju on liiga palju, siis ei tegele millegagi korralikult süvitsi, kõik on pooleli ja oma hetke ootamas.

Ma täiega kadestan inimesi, kel tõesti on tohututes kogustes energiat ja powerit ja lennult saab kõik tehtud ja orgunnitud. Ja ekstroverte kadestan kohe eriti, neil ikka täiega eelis elus mu meelest, sest nad ei vaja seda vaikset omaetteolemiseaega nii palju… Mul on nii, et kui terve pikk hullumeelne nädal möödas, siis vajan vähemalt ühte päeva lihtsalt omaette logelemiseks (nagu praegu siin blogides või lugedes või 10h järjest mõnda seriaali vaadates. Töötab nagu restart)

Ja siin Hispaanias on mu meelest kohalikega võrreldes kontrastiks see, et ma vastupidiselt enamusele armastan kodus olla (sõnnide värk?) Mu default režiim on olla kodus. Koduselt, omaette või perega, akusid laadides. Vastupidiselt hispaanlastele, kelle automaatrežiim on olla õues ja ilmselt peavad nad endale meelde tuletama, et kodu on ka olemas. Ma pean endale jälle meelde tuletama, et paar õhtutki nädalas võiks väljas veeta ja melust osa saada. Kui ekstra endale meelde ei tuleta, läheb hoobilt mitu nädalat mööda, mil kõik õhtud on kodused ja mööduvad töötades või lugedes või filme vaadates. Samal ajal kui ülejäänud linn on õues ja SUHTLEB. Iga päev, iga õhtu. Ses mõttes, mulle ju tegelikult meeldib samuti väljas käia ja suhelda, aga see ei tule iseenesest, nõuab ekstra pingutust, ei ole default “tehaseseadetes” noh.

Loodusega pole küll probleemi igapäevaselt tõtt vahtida

Aga jep. Kümme aastat sai augustis mööda sellest, kui “laia ilma õnne otsima” asusime. Ja kümme aastat blogi peetud kah – kes oleks osanud arvata!

Artjom arvas, mul oleks aeg hispaania-raamatule järg kirjutada. Mina arvasin, et järge ei saa küll enne kirjutada, kui see õnn on üles leitud, mida otsima sai tuldud. Kuigi ma tegelikult tean küll, et õnn ongi igapäevastes argieluhetkedes. Mõnikord tuleb mul isegi meelde neid hetki näha ja hinnata, siis kui liiga kiire ei ole.

Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , | 4 kommentaari

Majad ja kodud

Nagu siit-sealt juba kuulda ja näha võis olla, käisime vahepeal Eestis.

Seekord tegime väikese koduloolise tripi Mulgimaale ka. Kõigepealt külastasime Viljandit, mu sünnilinna. Siis läksime ajas veel rohkem tagasi ja vaatasime mu ema lapsepõlvetalu. Või õigemini seda üksikut lehist, mis keset põldu kogu talust ja külast ainukesena alles on jäänud.

See lehis on igasuguseid aegu näinud

Külastasime ka lagunenud maja, kus elasime, kui olin vahemikus kaks kuni kolm.

Oma toas

Mul endal polegi sealt vist ühtegi mälestust, esimene korralik mälupilt ongi sellest, kuidas veoautoga sealt uude kohta Peipsiveerde kohale jõudsime ja mäletan, et unenägudes käisin alguses pidevalt vanas kodus külas, tuli vaid uues kohas läbi metsa jalutada ja hopsti kohal (tegelikult on vahemaa üle 100 km).

See “uus koht”, vana maja hõlmabki kõiki mu lapsepõlvemälestusi, elasime seal kuskil kümme aastat, kuni uus maja sealsamas kõrval valmis sai. Just need 10a, mis inimese elus tunduvad kõige pikemad, see lõputu ja mänguline lapsepõlv noh, enne kui elu tormama hakkab.

Triibu, Vana valge, Sessu, Krissu
Otsisime Nelega aida pealt pööningult Triibu pojad üles
Kõik katused olid mänguplatsiks, isegi koer oskas meil ronida

Uuest majast pole mul üldse nii palju põnevaid mälestusi – sinna kolides olin juba suht teismeline, sõbrad ja külaelu oli palju põnevam ja siis tuli kohe varsti linnas kooliskäik peale ja siis ülikool jne. Suviti tšillisime Kristjaniga ikka vanas majas elada ja mängida ja filme vaadata ja mussi kuulata. Aga nüüd võtab loodus sealgi üle. Mõnes toas kasvavad juba taimed, katus on sisse vajunud jne.

Millalgi 20a tagasi
Nüüd. Džungel
Köök. Vasakul lastetuba

Mõtlesin seekord Eestis käies ka oma hea kuumataluvuse (või kuumaarmastuse) üle ja meenus, et vana maja saun oli meil pisike ja istusin alati ruumi kokkuhoiu mõttes üleval laval. Ja veel oli meil tagatoa ahju sees süvend, kus ma mahtusin omaette istumas käima (nagu tilluke ristkülikukujuline koobas). Ja magamistoas oli minu voodi samuti kohe pliidi soojamüüri juures. Nii et pole ime!

Ja siis sain veel aru, miks ma terve elu, kus iganes elades valamukappe pole tahtnud kasutada (isegi prügikasti ei pane sinna) – sest uue maja valamukapi sees elas suur koloonia suuri ämblikke. Vast elavad siiani.

Aga jaa, minu lapsepõlvekodust ja hoonetest, mille katustel ja pööningutel ja nurgatagustes mängisime, pole peaaegu midagi järel, kuigi mälestustes on nad nii elavalt alles. Ma olen vist õppinud muutusi mitte kartma ja üleliia ei kurvastagi, et vanale ja tuttavale pidevalt uus peale tuleb. Aga veider mõelda, et jube ruttu saab ikka mingist kohast, mis tundus lapsena terve universum, koht, kus vaid puud on endise koha peal alles.

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | 1 kommentaar

44,2 kraadi

Täna jõudis meile selle suve kolmas kuumalaine ja ooppaa, lennujaamas mõõdeti kuumarekord, 44,2 kraadi. Sama kõrged pügalad on siin terve mõõtmise ajaloo jooksul varem mõõdetud vaid 45a tagasi.

Meil siin lennujaamast umbes 10 km ida suunas nii kuum ei olnud, ma ei näinud, et üle 40 oleks läinud. Aga noh, aknad on igatahes kinni ja kondikas huugab. Ja sellele vaatamata on toas 30 kraadi, sest meil on see portable kondikas, pole väga võimekas asi. Rannas on ka eilsega võrreldes kõvasti vähem rahvast – kõik hoiavad varju ja jahedasse. Hetkel on kell 9 õhtul ja kraade 35. Öösel pidavat 30 peale jääma ja homseks lubatakse kuumalaine jätku. Vaim on valmis, ega siis iga päev kuuma ei anta, mõned korrad terve suve jooksul kõigest ju!

Ühtlasi lugesin uudist, et Viñuela veehoidla, mis meist tunnikese kaugusel on, on samuti oma ajaloolselt kõige madalama veetaseme peal – vett on kõigest alla 9%, Nagu ma aru saan, siis esialgu on veekokkuhoiumeetmed eri piirkondades varieeruvad ja proovitakse veekulu 10% vähendada. Enamasti on selleks vee kasutamise piiramine, nt kraanide mingiks ajavahemikuks kinnikeeramine. Osades linnades on tegelikult need meetmed juba mõnda aega kasutusel olnud, näiteks Casabermejas on elanike veekraanid avatud vaid kuueks tunniks päevas. Osades linnades on vesi ööseks kinni keeratud. Tänavate pesuks ja taimede kastmiseks taaskasutatakse kanalisatsioonivett jne. Meil siin ka ju alles mõned nädalad tagasi tehti ranna dušikraanid lahti, need lähevad ilmselt kõige esimesena taaskord lukku.

Basseinid ka, Andaluusias nt on üle 290 000 basseini (millest suurem osa on ebaseaduslikud). Igatahes tohutu veekulu! Basseine ei tohi samuti enam kraaniveega täita ja ma nägin mingi hetk isegi töökuulutust basseinide kontrollijate otsimiseks. Basseine võib täita vaid veepaakidest (ärge küsige, kust see vesi veel tuuakse, ma tõesti pole uurinud, endal basseini ju pole).

Me proovime siin ka veega mitte laristada, aga ilmselgelt selle kuumaga tahaks paar korda päevas ikka külma duši alt läbi hüpata näiteks. Ei kujuta ettegi, kui peaks Casabermeja rahva kombel seda kuut veetundi ootama, et värskendust saada. Neil pole ju merd kah.

Rubriigid: Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , , | 2 kommentaari

Elasime paar päeva koopaelu ehk Granada ja Sacromonte

Istun siin diivanil, puhkan jalga ja nuusutan oma sünnipäevaks saadud piibelehe-lõhnaküünalt (põlema ei ole siiani veel raatsinud teda panna, hea kraam peab ju kaaaauaaa vastu pidama). Ja mõtlesin, et kui ma siin juba nagunii jõude istun ja püsti end ajada ei viitsi, tulen lobisen korraga natuke juttu kah.

Jaanipäev oli just (ignoreerime fakti, et juuli on juba ammuilma täies hoos). Kuna mul on suveks üks lisakõrvaltöö, siis ei olnud aega suuri plaane teha. Aa, lastel oli ju jaanipäeval viimane koolipäev ka, kella kaheni. Mina jõudsin õhtul kuskil kuue paiku koju vist. Õnneks on rand ületee, nii et võtsime kodinad näppu ja läksime siis niisama ilma plaanide ja korraldamiseta, lihtsalt omaette nautima ja meeleolust osa saama. Üsna varsti peale maha istumist avastasime, et meie kõrvalkamp on paar pere laste koolist, osad isegi Aleksandri klassist, nii et tšillisime siis nendega edasi ja saime lõpuks, viimasel koolipäeval uue kooli vanematega kah lähemalt tuttavaks 😀 Siiamaani tundsin vaid ühe Aleksandri sõbra vanemaid, aga neid ju ka pigem “tere, kuidas läheb” stiilis. Ja meil siin on selle kuidasläheb-ga samad lood nagu ameerikas, et see on tere osa, mitte küsimus, millele tänaval üksteisest möödudes päriselt vastama hakata 😀 Lisaks on mul mega halb nägude mälu, vahepeal oli mitu kuud sellist aega, mil vaatasin kooli ees ringi, et oot milline see Nacho ema neist on. Oli meeles, et ilus hispaania naine, aga krt, nad kõik ju! Kui Nacho oli kõrval, siis tundsin ta ära, aga ilma lapseta mitte.

Igatahes, jah, tore oli. Taaskord näide sellest, et ei ole vaja hullupööra planeerida, parimad hetked juhtuvad ise.

Aa, ühe isa hääl on identne “Casa de papel” Berliini häälega. Eriti pimedas, eksole, kui nägusid enam näha pole. Müstika!

Järgmisel päeval peale jaaniööd läksime Granadasse. Ooh, juba mitu aastat on Artjom unistanud oma sünnipäeva Granadas mõne Sacromonte koopa ees kitarri mängides pidada. Tavaliselt tuleb see idee nädal enne sünnipäeva meelde ja siis on kõik koopad juba välja renditud või liiga kallid ja igal aastal oleme öelnud, et oeh, no siis järgmisel aastal! Aga sel aastal hakkasime paar päeva enne minu sünnipäeva (mis on kuuke varem kui Artjomi) mõtlema, et kuhu minna ja mida teha. Ja tuli see Sacromonte meelde. Mais, mu sünna ajal polnud vabu koopaid, aga Artjomi sünnaks oli veel valikut ja panimegi omale koha kinni. Koobas flamencotantsija juures!

Enne Granadassesõitu oli mul veel taaskord see lisatööpäev, napilt jõudsin bussi peale. Hommikul pakkisin kohvrid ära ja läksin tööle, sealt otse bussijaama, kus Artjom juba lastega ootas.

Mulle tundus, et meil on siin Malagas üsna suviselt palav juba, 28 kraadi kanti oli kella viie ajal, mil bussile jooksin. Aga kui Granadas bussi pealt maha astusime… nagu küpsetusahju oleks astunud. Kümme kraadi rohkem, õhk kuum ega liigu. Samal ajal kui Malagas puhub merelt mõnusat värsket “jahedat” õhku… Ei, nüüd ma täitsa usun, et sisemaal saab keskpäeval vabalt pannil niisama muna praadida. See oli vist kümne aasta jooksul essa kord mul kesksuvel sisemaale sattuda, juuni-juuli-august ikka alati mugavalt kodus mere ääres oldud või siis hoopis Eestis külmetamas käidud.

Olen ikka vahel mõelnud, et Granadas või Sevillas elaks hea meelega, ideaalsed linnad. Nii mõnusa atmosfääriga. Aga siiski see üks miinus, mere puudumine. Ma ei saa ilma mereta noh! Ja Sevilla puhul jääb veel mägedest ka vajaka. (kui nagunii juba kolida, siis ikka sinna, kus kõik punktid täidetud :D)

Ühesõnaga Granada, nagu ma ilmselt juba sada korda olen igalpool mainunud  – imeline linn!!! Aga oooh, milline saun, isegi minusuguse kuumaarmastaja jaoks.

Leidsime oma koopa kenasti üles ja oi kui hea jahe seal oli. Ilma kondikata, lihtsalt maa-alune jahedus. Mitte, et ta kusagil sügaval maa all oleks, aga koobas hoiab kuidagi hästi seda ühtlast mõnusat temperatuuri. Nagu kelder noh, analooge tuues.

Voodigi oli paksude tekkidega ja kasutasime neid rõõmuga, sest tõesti, vahepeal hakkas täitsa jahe.

Koobas koosnes kööginurgaga elutoast ja mäe sügavuse suunas asus magamistuba. Magamistoast vasakut kätt oli uuristatud tuba vetsuks-duširuumiks ja paremat kätt oli lukustatud uks – ma ei uurinudki, kas seal oli veel üks omaniku isiklike asjadega tuba või siis hoopis ühendustee kõrvalkoopaga. Aga täiega nunnu koobas, ja ideaalsemat asukohta poleks ka saanud olla. Hoovi peal oli omaniku enda maja (tavaline pisike, mitte koobasmaja) ja mõned koopad paistsid veel olema. Naaberkrundid ja naaberkoopad olid ka ilusti näha ja igalpool liikus kasse ringi. Kui esimest korda koopast välja tulin, et ühes neist hoovi imekaunite vaadetega istumiskohtadest linna imetleda, loopis keegi meie koopa katuselt kivikesi alla – vaatasin üles ja üks kassivolask püherdas seal rõõmsalt ja kivikesi aina sadas.

Kass katusel
Meie hoovis

Õhtul tuli omanik tantsimast koju ja rääkisime juttu. Ütles, et on ka selliseid külalisi sattunud, kes pole rahul olnud. Sest noh, taksoga letti ei saa (ei saa lähedalegi), kohvritega mäest üles ebamugav tulla jne. Nii et kui praegu lugedes mõtlesid, et tahaks ka koopas elada, siis mõtle järgi, kas oled ikka piisavalt mustlane selle jaoks 😀 Või noh, kui mitte mustlane, siis luksusega ära hellitamata vähemalt 😉

Ja siis pakkus omanik veel, et kuulge, tulge millalgi tasuta tagasi, tehke airbnb jaoks pilte vastutasuks. Juuli-august pidada low-season olema Granadas, turiste on kuuma tõttu vähe. Naljakas mõelda, et meil siin kiviga-visata-kaugusel Malagas on sel ajal turismi osas just kõrghooaeg.

Kui keegi tahtis nüüd küsida, palju üks öö koopas maksab, siis – kõigest 80 eur. Aga kui omanik nüüd millalgi paremad pildid paneb, siis ma kujutan ette, et ta julgeb veidi kõrgemat hinda ka küsida. Sest see oli tõesti kõige odavam koobas, mis leidsime, suurem osa olid ikka üle saja.

Need kaks ööd ja päeva möödusid nii kiiresti. Ma tahan juba täiega tagasi. Nii palju tänavaid ja rajakesi jäi veel läbi käimata ju. Möödaminnes on nii äge erinevaid koopafassaade ja koopaesiseid vaadata. Ja koopakatuseid ka. Osadel on päikesepaneelid, kujutate ette! Mõned jällegi näevad peaaegu mahajäetud välja. Osades on turistid, teistes õhtustab koopa ees mõni kohalik perekond. Aga kokkuvõttes on nad kõik nagu muinasjutust! Ja no kassid, neid jagus ka igale nurgale. Suurem osa kellegi omad, kaelarihmadega, lihtsalt rõõmsad vabakäiguloomad. Meie omanikul endalgi oli kaks kassi. Pluss üks koer ka.

Tillukesed uksed
Meie koobas selle ülemise puu taga
päikesepaneelidega koopad
Granada on tuntud Alhambra poolest. Nii selle päris-Alhambra kui õlu 😀

Granada teaduskeskuses käisime ka, just sealse biopargi osa pärast. Soovitan täiega. Sinna saab isegi eraldi piletiga minna, kui ülejäänud teaduskeskuse jaoks aega või viitsimist pole. Mu lemmikasi teaduskeskuses oli mõttejõul palli liigutamise kahevõitlus. Väga cool! Muus osas jäi teaduskeskuses veidi interaktiivsusest puudu. Aga biopark oli täiega üle prahi. Võrdlen nt meie viimase Tallinna loomaaia käiguga, kus kõik loomad olid kuskil kaugel suure tara tagumises servas põõsa sees magamas. Lapsed ei näinud praktiliselt ühtegi looma tookord. Granadas on see teaduskeskuse biopark küll väike, aga täiega tore, loomade vahel saab kõndida ja lähedalt näha nende tegemisi.

Need leemurid seal, ohh! Ja ma nägin vist esimest korda elus milline näeb krokodill vee all välja, kui ainult peanupp vee peal. Kujutasin seda kuidagi teisiti ette (pilti kahjuks ei teinud). Ja üks laiskloom oli end kõnnitee äärde prakku magama sättinud. On viilija noh! Akvaariumi osa oli samuti nunnu. Aga leemurid ikka! Kuidas üks loom nii nunnu saab olla, ah?

No nii, kes lugemisega tõesti siia lõppu jõudis, siis üks väike kodukootud video ka lisaks. Tõesti väga kodukootud, mul ei olnud plaanis videot teha, vaid siin-seal filmisin niisama enda jaoks või stooridesse viskamiseks telefoniga lõigukesi ja alles kodus mõtlesin, et oleks võinud ju korralikult ja ülevaatlikumalt filmida, saaks normaalse video.

Rubriigid: Matkamine, Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , | 11 kommentaari

Tänavaid, nurgataguseid ja mäenõlvu

Ehk siis niisama hunnik pilte, mis mul siin wordpressi galeriis seisavad ja valla tahavad pääseda (pole kohe üldse aega pikeamat juttu ajada seekord)

Teel. Punane (ja keegi pintseldas julge tõmbega taevast)
Teel. Roheline
Ka kuskile teel
need jacarandad noh
niisugused trepid
ja naasugused trepid
veel treppe
sinine uks
Roheline uks. Ei ole kodus vist..
keegi tuli pildile
siis kui aia taha läksime 🙂
Millalgi “talvel”. Musta värvi topsi polnud, P. jäi joogita…
see aeg aastast, mil Mercedi plats on eriti ilus
Kaktus. Ära kallista.
Ei ole kaktus. Piimalill on. Kallista julgelt.
Pikad
Kah pikad
Nii nummilt pehmet pilve polegi varem näinud
heleroosa meri, peaaegu läbipaistev
Rubriigid: Botaanikahuvilistele, Fotograafia, Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: | 1 kommentaar

Argipäevajutud

No nii, avastasin, et mul on mitu nädalat tagasi alustatud blogipostitus pooleli jäänud. Eks ma lisan siis mõne nädala jagu stuffi veel otsa ja tuleb pikk ja igav lugemine!

See hindav pilk

Alustan siis tagantpoolt.

Avastasin mõned kuud tagasi, et mu juhiluba hakkab aeguma ja mõtlesin, et miks mitte ta juba kohaliku vastu välja vahetada. Parem mañana kui mitte kunagi. Ja üks suur Euroopa Liit, hea mugav teha. Tegelikult peaaegu oli ka, mõne väikse nõksuga.

Esiteks oli DGT-sse (direccion general de trafico) aeg vaja saada. Artjom helistas nende numbrile, et aega panna (mõtlesme, et vahetab enda oma ka siis korraga ümber, hea mugav koos käia). Öeldi, et sorry, praegu pole ühtegi vaba aega. Aga et proovige iga mõne aja tagant neti kaudu, ehk veab. Ma siis umbes kuu aega ülepäeva käisin netis aega saamas, aga alati tuli vastus, et kõik ajad täis. Kuni lõpuks ometi ikka õnnestus, juuhuu.

Mul oli kusagilt meelde jäänud, et tervisetõendit on ka vaja, nii et läksime lähimasse asutusse, mis neid väljastab. 49 eur per nägu. Oli lõbus, pidi mingit kangidega pallijuhtismismängu mängima (juuube raske!) ja lisaks tehti nägemis-, kuulmis- ja vererõhukontroll. Kui kabinetti astusin, küsis arst, kas prille kannan, vastasin, et ei ja nägin kenasti viimast ridagi. Mul on hoopis see probleem, et lähedale ei näe, aga igaks juhuks ei maininud talle seda. Ega ma ju roolis nagunii nina telefonis poleks…

Kel kunagi vaja sama asi ette võtta, siis DGT-sse kaasa need asjad:

  1. Ankeet (täidetud juba)
  2. Juhiluba + koopia
  3. Pass + koopia
  4. NIE + koopia
  5. Tervisetõend (kui juhiluba aegub vähem kui 3 kuu pärast. Juhul kui kehtib pikemalt, pole tervisetõendit vaja)
  6. 32x26mm foto
  7. Raha (st pangakaart). Kohapeal on kaardiga maksmine: renoveerimisel 24,58 eur, lihtsalt vahetamisel (jääb sama kehtivusaeg, mis eesti juhiloalgi) oli 28,87 eur.

Nii et Artjom, kellel oli lubade kehtivuse lõpuni veel mitu aastat, ei olekski pidanud tegelikult tervisetõendit tegema. Need klienditeenindajad seal kohapel on mõnusalt ootevalmis juba, et kindlasti on midagi puudu, aga õnneks hoiatas Kairi mind ette, et koopiad ka kõigest kaasa (kodulehel neil seda kirjas ei olnud) ja läks nagu lepase reega.

Peaks nüüd mõne kuu jooksul postiga koju tulema need hispaania juhiload. Eesti omad võeti ära. Jõudsin veel mälestuseks pildi tehe, ikkagi üle 20 aasta olin Eesti juhiloa omanik, natuke kahjugi…

Nostalgiaminutitel jätkates – pesamuna ostis endale vahepeal telekamängu. Meil oli kunagi varem ka, aga sinna aeti mahla peale ja andis otsad. Nüüd ta siis valis ja otsis, et oleks täpselt selline, nagu meil “vanasti”. (kelle jaoks vanasti ehk pool elu tagasi, kelle jaoks alles mõned aastad tagasi….) Kasseti peal oli mu lemmikmäng, Legend of Kage ka. Ja muidugi tank ja tetris ja galaxian jne. Ohhh!

Dani on üleüldse hull vintagemees. Kogub vanu telefone nt siin viimased paar aastat. Ma talle juba räägin, et saab varsti telefonimuuseumi avada…. Ja üldse igasuguste vanade asjade vastu on huvi. Videomängija (no selle kassettide jaoks) tellis ka omale, aga too ei töötanud ja saatsime tagasi. Nüüd unistab juba vinüülplaadimängijast… Siiamaani veel kulutab oma taustanäitlemisrahasid noh, hea teenistus oli ikka 😀

Küsivadki juba, et millal saaks jälle raha teenima minna, rahakassadel põhjad paistavad.

Artjom käis just. See oli see Disney II maailmasõja seriaal, kus pidi ajastutruu välja nägema, ehk siis tal lõigati pikad juuksed maha ja tehti oldschool soeng pähe. Uskumatu ikka, kui palju ettevalmistust ja vaeva (ja ohvreid) läheb selle alla, et võib-olla ei ole sekundikski pärast filmis näha. Kostüümiproovid, soengud. Siis käis veel passipilti tegemas (ta on seal filmis keegi reisija, kes pass käes laeva pealt kuhugi teise riiki astub). Ja no enivei, lõpuks heal juhul sekundiks vilksab ilmselt, kui sedagi.

Mind kutsuti oma sünnipäevaks, 18. maiks. Ütlesin, et mõni teine päev sobiks, või siis juhul kui oleks figuración especial (mitte tavataust vaid selline kerge tagaroll), siis tulen oma sünnipäeval ka hea meelega. Vastas, et toredat sünnipäeva 😀

Ega ma tegelikult ei raatsinudki oma juuksed ilmaasjata maha lõigata, mis sest, et kasvavad tagasi…

Kas rääkisin, et sain Aleksandriga tema soengu osas kokkuleppele ja lõin käärid sisse. Tegime viikingusoengu, nagu ma juba ammu-aammu tahtsin 😀 Ainult, et ta kannab nüüd ikka seda pealmist osa lahtiselt. Mõnikord harva olen saanud nõusse, et paneme kinni. (mu juuksurioskusi paluks liiga lähedalt mitte vaadata)

Mis veel. Käsin siin mõnda aega tagasi 10a jooksul ESIMEST!!! korda perearsti juures. Dani ajal oli mul erakliinikus jälgimine ja mõned korrad olen emos käinud ka, aga oma perearstile olen pandeemia ajal korra vaid helistanud, polnud silmast-silma näindki. Igatahes, kuna mul juba vähemalt aasta aega üks kõrv väga hästi ei kuulnud ja need vaigulahustusõlid ka tulemust ei andnud, vedasin end ikka lõpuks viimases hädas kohale. Loputati kõrv puhtaks ja nii lihtne oligi. Oli siis vaja nii kaua venitada sellega…

Danielil oli sünna vahepeal. Ta nagu alati, häbeliku inimesena suurt pidu ei tahtnud ja koolist ei tahtnud ka kedagi kutsuda (vastas alati, et no ma mõtlen veel, ma ei tea jne). Tegime talle üllatuseks reisi kardirajale ja ooh kui õnnelik ta oli. “Parim sünnipäev ever!” Poisid noh! Pärast õhtul tegime oma väikese vene-ukraina kambaga rannas pikniku. Danil istub slaavi kamandavate tsikkidega mängimine täiega hästi, ei hakka igav, ainukesed, keda ta oma “kutsutute” nimekirja tahtis lisada 😀 Hispaania lastega on ta pigem vaikne, aga oma vanade sõbrantsidega on sama jutukas ja aktiivne nagu koduski.

Tibupoegadest veel, siis need tuvipojakesed, kellest hiljuti kirjutasin. Üks neist sai ilmselt kuidagi otsa, kas kukkus alla või käis kajakas. Kõrvalolevad lillepotid olid ümber ja “pesas” istus vaid üks tibu. Tema sirgus küll kenasti rahulikult kauniks nooreks:

Ja siis lendas vist välja, ma ei jõudnudki teda valmis-versioonis näha, nad ju kasvavad nii kiiresti täis. No mis ma oskan öelda – alles koorununa on tuvid siiski nunnumad, kui sellises teisme-eas… Nii et pole tõesti ime, et nad alles täistuviks sirgununa pesalt lahkuvad, sest maailm ehmataks sellist tegelast nähes ära…

vahepalaks – leia pildilt kass

Üks päev tulime koolist koju ja prügikasti ääres oli mänguköök. Daniel oli kohe, et ooo jaa, just see on puudu kodust. Aleksandr ka üliõnnelik. Vedasime siis koju…

jajaa, ma tean, väga osav juuksur olen. A potisoeng pidi nüüd peale Käärijät popp olema õnneks…

Üks teine päev oli ka palju lastekraami toodud, igast rulad ja mänguasjad jne, aga õnneks tahtis Dani sealt ainult ühte asja – matkatooli. Mille Tolmu kodus ära omastas, aga muidu Dani poolt ka juba täitsa kasutust leidnud.

Et kodus rohkem ruumi oleks, sõidutasime Dani auto stuudiosse. Terve kodu on reaalselt Dani asju täis ja tal on nad kõik suht kabariitsed ka, mitte väikesed Legod nagu Aleksandril. Dani ise muidugi vaatab hoopis minu raamaturiiuleid ja küsib, et miks mul nii palju raamatuid vaja, et tal oleks endal neid riileid ka vaja… Ja mina vaatan Artjomi otsa, et miks terve elamine kitarre täis peab olema… Minimalistlik ja tühi elamine ei tule meil siin kellelgi välja.

tolmurull on tegelikult kõige suurem kodu sassiajaja
Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , , | 7 kommentaari

WordPress küsib

Daily writing prompt
What are you good at?

Ja ma ausalt just ükspäev tänaval kablutades mõtlesin sellele, et krt küll, kui ma üldse milleski hea olen, siis kontsadel kõndimises, et viimane aeg, kui elu/universum/kõrgemad või madalamad jõud võiks ometi mu talenti selles märgata ja mingi imetabase väljundi mulle leida-saata 😀

Ma ei tea, kontsadeljooks, turnimine, mägironimine, mingi… no ma ei tea. Guinessi rekorditeraamatus peaksin küll juba ammu sellega olema ju. Sest ma pole oma 40 eluaasta jooksul endale võrdväärset vastast selles küll veel siiani näinud 😀 Ainuke asi, milles mul vähekenegi annet on.

Jep. Ootan. Märgatagu ometi talenti!

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | 2 kommentaari