Vaatasin tv3 uudisklippi sellest, et eestlased massiliselt talveks Hispaaniasse kolivad, ja tuli kohe üksjagu mõtteid sel teemal.
Esiteks, tõesti-tõesti on viimasel paaril aastal TOHUTU palju uut rahvast tulnud. Just peale pandeemiat ja ukr sõja algust ja ärgem alahinnakem ka erinevaid hispaaniateemalisi telesaateid, mis harilikult lastakse eetrisse just kõige koledamal-kõledamal-porisemal sügisperioodil (viimastel aastatel nt kolm naist karavanis: Andaluusia; Eluga Hispaaniasse).
Kui varem ikka teadsin nime- ja nägupidi pea kõiki eestlasi, kes lähima 100km raadiuses elasid, siis nüüd enam küll mitte. Suht iga päev tuleb mõni uus pere juurde. Varem kirjutas keegi a’la kord aastas mulle, et enne kolimist maad uurida, nüüd kirjutatakse iga nädal. Ja see on kõigest mulle, kujutan ette, et Veronika saab mingi kord tunnis mõne küsimuse hispaaniasse kolimise kohta (kust tööd leida, palju korterite üürid on, mis piirkond on parim, kuidas lapsi kooli panna jne jne). Mitmed inimesed on lausa seminare ja koolitusi hakanud pakkuma teemal, et kuidas kolida ja kuidas kinnisvara soetada, sest huvilisi on lihtsalt nii palju.
Kui kuulata, millised on värskelt kolinud inimeste kogemused ja muljed, siis need on väga erinevad. Mõnel sujub kõik kui lepase reega, teine läheb juba mõne kuu pärast tagasi Eestisse, sest ei olnud ikka see, mis ette kujutati (pudrumäed ja piimajõed ja mere ääres palmilehega tuult lehvitavad Antoniod). Nõustun täiesti sellega, mis Eneli seal intervjuus rääkis, et tasub keelt osata ja oma ootused läbi mõelda, kandikul midagi ette ei kanta. Loomulikult oleneb rahakotist ka, paksu rahakoti korral ehk isegi kantakse. Ja korteriturul on paraku tõesti nõudlus suurem kui pakkumine ning hinnad on totaalselt laes. Ja palju oleneb tõesti vedamisest ka. Jne.
Samas natuke pole ma ikka nõus ka selle uudisklipi mõne väitega. Nt et kolmetoaliste üürihinnad rannikul algavad 1300st. Võib olla tõesti, kui tahad just kuurortlinna ja et oleks bassein jne. Aga päris KÕIK eestlased ikkagi ei taha/ei pea oluliseks. Defineeri ära eksole, mis see “eestlase standardile vastav” kodu endast täpselt kujutab. Tavalised linnakorterid, ma ütleks, et tuhandega leiab vabalt. Mis on ka kallis, eriti võrreldes varasemaga, aga siiski. Ja elektri hinnad. Meil pmst 4-toalises, 4-liikmelise perega, homeoffice, mitu arvutit non-stop käivad, kondikas aeg-ajalt ka, talvel õliradikas, köök ja sealsed tarvikud, elektriboiler. 80 eur on kõige suurem arve olnud. Enamasti pigem 60 ringis. Meil on muidugi hea pakett ka, tutvuste kaudu saadud, aga ikkagi, ma ise ei kujuta küll ette, kuidas kellelgi Hispaanias 140 eurine elektriarve tuleks. Stuudios on meil üldse 30 eurised arved. (Ja stuudiovalgus, välgud võtavad tegelikult ikka kenasti elektrit). Et jah, väga seinast-seina on kogemused inimestel nii hindade kui töö kui üleüldise hakkamasaamise osas.
Toit läks kallimaks, aga on siiski odavam kui Eestis. Palgad on Eestiga võrreldes nõksuke paremad. Samas on Eestist tulles suht võimatu tööd leida, kohalike seaski on tööpuudus väga suur.
Veepuuduse osas nõustun. Alles nädalake tagasi käisin Casabermeja külas, kus on veega täitsa räbal lugu ja siiamaani igapäevased vee kasutamise piirangud, 21.30st õhtul 8ni hommikul (või midagi sellist, võin tunnikesega eksida) on vesi välja lülitatud. Talupidajad, kellega olen rääkinud, ütlevad, et viimased umbes 3a on päris rasked olnud ja saagikust mõjutab põud ikka kõvasti. Oliivid annavad vähem õli välja, kitsed ei leia nii palju toitu mägedes, peab juurde andma ja piima on märgatavalt vähem, seakasvatustes on peade arvu vähendatud, et vee- ja toidupuudusega hakkama saada. Sel aastal on isegi kastanid, meie nö talvine rahvustoit, tavapärasest 80% vähem saaki andnud. Nii et kui mõni vandenõuteoreetik väidab, et põuda pole olemas, ei tasu uskuda, usu pigem talunikke, kel pikk elukogemus (mitmete põlvkondade pikkune lausa) neis asjus.
Samas jään ma ikka selle juurde, et elu on seiklus ja unistused on täitmiseks. Et kui armastad päikest ja kuuma ja temperamentseid isiklikku ruumi tükkivaid inimesi ja lõbusat elu nautlevat lärmakust, siis… kes ei proovi, ei teagi, kuidas oleks läinud, eksole. Tähtis on lihtsalt meeles pidada, et Hispaaniasse kolides peab kohe kindlasti armastama hispaanlasi, nende kiikse ja kombeid, kogu seda multikultit, mis siin on. Ei saa tulla suhtumisega, et “aga mina tahan, et oleks nii!” Ja “meil Eestis tehakse asju paremini”. Sest selle peale vastatakse täpselt nii, nagu vastatakse neile, kes Eestisse sarnase suhtumisega tulnud on: et aga mis sa siis otsid siit.
Igatahes pole ma üldse ainuke eestlane, kellele hispaania-vibe täiega sobib ja kes siin 10+ aastat juba on olnud, meid on päris palju, kõigil oma erinevad lood ja küllap kõigil südames tunne, et on oma õige maailmanurgakese üles leidnud 🙂
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 