Istun siin diivanil, puhkan jalga ja nuusutan oma sünnipäevaks saadud piibelehe-lõhnaküünalt (põlema ei ole siiani veel raatsinud teda panna, hea kraam peab ju kaaaauaaa vastu pidama). Ja mõtlesin, et kui ma siin juba nagunii jõude istun ja püsti end ajada ei viitsi, tulen lobisen korraga natuke juttu kah.
Jaanipäev oli just (ignoreerime fakti, et juuli on juba ammuilma täies hoos). Kuna mul on suveks üks lisakõrvaltöö, siis ei olnud aega suuri plaane teha. Aa, lastel oli ju jaanipäeval viimane koolipäev ka, kella kaheni. Mina jõudsin õhtul kuskil kuue paiku koju vist. Õnneks on rand ületee, nii et võtsime kodinad näppu ja läksime siis niisama ilma plaanide ja korraldamiseta, lihtsalt omaette nautima ja meeleolust osa saama. Üsna varsti peale maha istumist avastasime, et meie kõrvalkamp on paar pere laste koolist, osad isegi Aleksandri klassist, nii et tšillisime siis nendega edasi ja saime lõpuks, viimasel koolipäeval uue kooli vanematega kah lähemalt tuttavaks 😀 Siiamaani tundsin vaid ühe Aleksandri sõbra vanemaid, aga neid ju ka pigem “tere, kuidas läheb” stiilis. Ja meil siin on selle kuidasläheb-ga samad lood nagu ameerikas, et see on tere osa, mitte küsimus, millele tänaval üksteisest möödudes päriselt vastama hakata 😀 Lisaks on mul mega halb nägude mälu, vahepeal oli mitu kuud sellist aega, mil vaatasin kooli ees ringi, et oot milline see Nacho ema neist on. Oli meeles, et ilus hispaania naine, aga krt, nad kõik ju! Kui Nacho oli kõrval, siis tundsin ta ära, aga ilma lapseta mitte.
Igatahes, jah, tore oli. Taaskord näide sellest, et ei ole vaja hullupööra planeerida, parimad hetked juhtuvad ise.
Aa, ühe isa hääl on identne “Casa de papel” Berliini häälega. Eriti pimedas, eksole, kui nägusid enam näha pole. Müstika!
Järgmisel päeval peale jaaniööd läksime Granadasse. Ooh, juba mitu aastat on Artjom unistanud oma sünnipäeva Granadas mõne Sacromonte koopa ees kitarri mängides pidada. Tavaliselt tuleb see idee nädal enne sünnipäeva meelde ja siis on kõik koopad juba välja renditud või liiga kallid ja igal aastal oleme öelnud, et oeh, no siis järgmisel aastal! Aga sel aastal hakkasime paar päeva enne minu sünnipäeva (mis on kuuke varem kui Artjomi) mõtlema, et kuhu minna ja mida teha. Ja tuli see Sacromonte meelde. Mais, mu sünna ajal polnud vabu koopaid, aga Artjomi sünnaks oli veel valikut ja panimegi omale koha kinni. Koobas flamencotantsija juures!
Enne Granadassesõitu oli mul veel taaskord see lisatööpäev, napilt jõudsin bussi peale. Hommikul pakkisin kohvrid ära ja läksin tööle, sealt otse bussijaama, kus Artjom juba lastega ootas.
Mulle tundus, et meil on siin Malagas üsna suviselt palav juba, 28 kraadi kanti oli kella viie ajal, mil bussile jooksin. Aga kui Granadas bussi pealt maha astusime… nagu küpsetusahju oleks astunud. Kümme kraadi rohkem, õhk kuum ega liigu. Samal ajal kui Malagas puhub merelt mõnusat värsket “jahedat” õhku… Ei, nüüd ma täitsa usun, et sisemaal saab keskpäeval vabalt pannil niisama muna praadida. See oli vist kümne aasta jooksul essa kord mul kesksuvel sisemaale sattuda, juuni-juuli-august ikka alati mugavalt kodus mere ääres oldud või siis hoopis Eestis külmetamas käidud.
Olen ikka vahel mõelnud, et Granadas või Sevillas elaks hea meelega, ideaalsed linnad. Nii mõnusa atmosfääriga. Aga siiski see üks miinus, mere puudumine. Ma ei saa ilma mereta noh! Ja Sevilla puhul jääb veel mägedest ka vajaka. (kui nagunii juba kolida, siis ikka sinna, kus kõik punktid täidetud :D)
Ühesõnaga Granada, nagu ma ilmselt juba sada korda olen igalpool mainunud – imeline linn!!! Aga oooh, milline saun, isegi minusuguse kuumaarmastaja jaoks.
Leidsime oma koopa kenasti üles ja oi kui hea jahe seal oli. Ilma kondikata, lihtsalt maa-alune jahedus. Mitte, et ta kusagil sügaval maa all oleks, aga koobas hoiab kuidagi hästi seda ühtlast mõnusat temperatuuri. Nagu kelder noh, analooge tuues.
Voodigi oli paksude tekkidega ja kasutasime neid rõõmuga, sest tõesti, vahepeal hakkas täitsa jahe.
Koobas koosnes kööginurgaga elutoast ja mäe sügavuse suunas asus magamistuba. Magamistoast vasakut kätt oli uuristatud tuba vetsuks-duširuumiks ja paremat kätt oli lukustatud uks – ma ei uurinudki, kas seal oli veel üks omaniku isiklike asjadega tuba või siis hoopis ühendustee kõrvalkoopaga. Aga täiega nunnu koobas, ja ideaalsemat asukohta poleks ka saanud olla. Hoovi peal oli omaniku enda maja (tavaline pisike, mitte koobasmaja) ja mõned koopad paistsid veel olema. Naaberkrundid ja naaberkoopad olid ka ilusti näha ja igalpool liikus kasse ringi. Kui esimest korda koopast välja tulin, et ühes neist hoovi imekaunite vaadetega istumiskohtadest linna imetleda, loopis keegi meie koopa katuselt kivikesi alla – vaatasin üles ja üks kassivolask püherdas seal rõõmsalt ja kivikesi aina sadas.
Õhtul tuli omanik tantsimast koju ja rääkisime juttu. Ütles, et on ka selliseid külalisi sattunud, kes pole rahul olnud. Sest noh, taksoga letti ei saa (ei saa lähedalegi), kohvritega mäest üles ebamugav tulla jne. Nii et kui praegu lugedes mõtlesid, et tahaks ka koopas elada, siis mõtle järgi, kas oled ikka piisavalt mustlane selle jaoks 😀 Või noh, kui mitte mustlane, siis luksusega ära hellitamata vähemalt 😉
Ja siis pakkus omanik veel, et kuulge, tulge millalgi tasuta tagasi, tehke airbnb jaoks pilte vastutasuks. Juuli-august pidada low-season olema Granadas, turiste on kuuma tõttu vähe. Naljakas mõelda, et meil siin kiviga-visata-kaugusel Malagas on sel ajal turismi osas just kõrghooaeg.
Kui keegi tahtis nüüd küsida, palju üks öö koopas maksab, siis – kõigest 80 eur. Aga kui omanik nüüd millalgi paremad pildid paneb, siis ma kujutan ette, et ta julgeb veidi kõrgemat hinda ka küsida. Sest see oli tõesti kõige odavam koobas, mis leidsime, suurem osa olid ikka üle saja.
Need kaks ööd ja päeva möödusid nii kiiresti. Ma tahan juba täiega tagasi. Nii palju tänavaid ja rajakesi jäi veel läbi käimata ju. Möödaminnes on nii äge erinevaid koopafassaade ja koopaesiseid vaadata. Ja koopakatuseid ka. Osadel on päikesepaneelid, kujutate ette! Mõned jällegi näevad peaaegu mahajäetud välja. Osades on turistid, teistes õhtustab koopa ees mõni kohalik perekond. Aga kokkuvõttes on nad kõik nagu muinasjutust! Ja no kassid, neid jagus ka igale nurgale. Suurem osa kellegi omad, kaelarihmadega, lihtsalt rõõmsad vabakäiguloomad. Meie omanikul endalgi oli kaks kassi. Pluss üks koer ka.
Granada teaduskeskuses käisime ka, just sealse biopargi osa pärast. Soovitan täiega. Sinna saab isegi eraldi piletiga minna, kui ülejäänud teaduskeskuse jaoks aega või viitsimist pole. Mu lemmikasi teaduskeskuses oli mõttejõul palli liigutamise kahevõitlus. Väga cool! Muus osas jäi teaduskeskuses veidi interaktiivsusest puudu. Aga biopark oli täiega üle prahi. Võrdlen nt meie viimase Tallinna loomaaia käiguga, kus kõik loomad olid kuskil kaugel suure tara tagumises servas põõsa sees magamas. Lapsed ei näinud praktiliselt ühtegi looma tookord. Granadas on see teaduskeskuse biopark küll väike, aga täiega tore, loomade vahel saab kõndida ja lähedalt näha nende tegemisi.
Need leemurid seal, ohh! Ja ma nägin vist esimest korda elus milline näeb krokodill vee all välja, kui ainult peanupp vee peal. Kujutasin seda kuidagi teisiti ette (pilti kahjuks ei teinud). Ja üks laiskloom oli end kõnnitee äärde prakku magama sättinud. On viilija noh! Akvaariumi osa oli samuti nunnu. Aga leemurid ikka! Kuidas üks loom nii nunnu saab olla, ah?
No nii, kes lugemisega tõesti siia lõppu jõudis, siis üks väike kodukootud video ka lisaks. Tõesti väga kodukootud, mul ei olnud plaanis videot teha, vaid siin-seal filmisin niisama enda jaoks või stooridesse viskamiseks telefoniga lõigukesi ja alles kodus mõtlesin, et oleks võinud ju korralikult ja ülevaatlikumalt filmida, saaks normaalse video.
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 