Detsembri esimene: oot talv juba?

Mar, detsember 3, 2023

Toredat essat adventi! Mul siin mõnus zen-pühapäev, vaatame kas õnnestub midagi kirja panna, või viskan Tolmu kõrvale peesitama hoopis.

Tuleb jõulukuu puhul kohv tassis hõõgveini vastu vahetada?
Poolt!

Kõigepealt kõige tähtsamad uudised – eile nägin muuseumis maali peal oma sõrmust. Pole küll päris selline juhus, mis osadel, et enda näoga inimene kunstisaalis maalilt vastu vaataks, aga alustuseks täitsa lõbus (mu ebanormaalsesse asendisse painutatud mitteelegantset kätt paluks mitte tähele panna). Aga sõrmus oli isegi täpselt sama käe samas sõrmes.

Hõbedase servaga roheline sõrmus

Meil tuli detsembri alguse puhul lõpuks talv. Lahtiste kingadega enam õue ei lähe. Toas ka paljajalu ei käi. Hispaanlaste jaoks polegi kõige hullem vaatepilt vist mitte talvel suveriietes ringi silkavad turistid, vaid näha õues 18-kraadise ilmaga paljaid varbaid. Kuskil 24 kraadi pealt läheb see piir, mil kogu rahval ühtäkki paksud saapad jalas. Ma ise pole veel nii hästi ära kohanenud, umbes 22 kraadi on see piir, kustmaalt minu “varbad külmetama” hakkavad.

Kuskilt netist, aga tõsijutt

Viimased nädalad olen natuke nagu oma mullis, nina arvutis elanud ja nagu konveier pilte töödelnud (muidu on november ju aasta kõige venivam kuu, aga praegu selline tunne, et kas sel aastal jäi ta üldse vahele?). Taustaks käib youtube mõne podcasti või neist podcastidest inspireeritud “jäneseurgudega” (kas eesti keeles on mõni hea vaste ka sellele?) – niimoodi läheb töö kõvasti kiiremini. Nagu niuhti näitab kell viis tundi edasi, pole tulnud meelde ei külmkapi kallal ega vetsuski käia. Aga avastasin, et kui nt podcaste jms jutusaateid saan ma väga edukalt töö kõrvale kuulata, üks ei sega teist, siis audioraamatuid mitte. Esiteks on mul millegipärast vaja tegelaste nimesid kirjapildis näha, et jääks meelde, kes ja mis. Vot ei oska aju raamatut audiona korralikult täismahus vastu võtta. Mõnda lõiku tahaks kiiremini, teist jälle aeglasemalt seedida või midagi leht tagasi üle lugeda vms. Ja mingi % mõttest ja tähelepanust peab ikkagi pilditöötluse juures ka olema. Näiteks Apteeker Melchiorit kuulasin millalgi, ülihästi sisse loetud, aga vot ei olnud ikka see elamus, mis oleks lugedes.

Kas ma blogis üldse rääkisin (vist mitte?), et lugesin 2022 suvel oma hispaania-raamatu sisse. Rahva Raamatu äpist saab kuulata. Mul pole aimugi, kas keegi üldse on kuulanud seda ka ja kas ta sai kuulatav või puterdasin liiga palju ja rääkisin sõnalõppe kaotava andaluusia aktsendiga.

Igatahes, jah, ma olen ikka paber-raamatu usku, isegi e-raamatuid loen hädapärast sunniviisil, tasapisi harjun, aga ei naudi siiski nii nagu päris raamatut naudiks.

Vahepeal lubasin küll endale, et rohkem raamatuid juurde ei osta, sest ruumi pole, et ainult Rothfussi või Martini sarjade järjed, kui nad (mitte “siis kui” vaid “juhul kui” 🙄) ilmuvad, veel mahutan ära. Aga sai e-raamatutest ikka nii kopp ette vahepeal, et tellisin amazonist just hiljuti ühe Pratchetti oma, mida mul ei ole (Small gods). 9.90 hästi kulutatud! Ja ühe kohaliku hispaaniakeelse nillisin ka järelturult. Kinkisime sama raamatu suvel Artjomi vennale, aga tahtsin endale ka ju ometi! (Carmen Mola, La Bestia, 8 eur well spent).

Rääkisin tööst, jõudsin raamatuteni hoopis…

Üks meie saksa sõber, keda on alati südantsoojendav näha, käis hiljuti paariks päevaks Malagas, aga ta satub siiakanti alati just siis, kui meil kõige kiiremad tööpäevad ja mul on iga kord jube kahju, kui ei saa midagi põnevat ette võtta, mägedesse minna näiteks. Teaks pikemalt ette, saaks hõredama töögraafiku planeerida… Sest planeerida mulle meeldib! Kevadiste eesti külaliste (küll te juba teate kes te olete 😉) jaoks on mul põhimõtteliselt peas juba pikk kultuuriprogramm paigas, kuhu kindlasti vaja minna ja mida teha 😉

Aga okidoki, lastel on homme koolis eksamid, lähen utsitan neid veidike õppima. Meil on tuleval nädalal kõigest kaks koolipäeva, kolmapäev on vaba, sest konstitutsioonipäev, reedel oli miskine kristlik püha ja nende vahele jääv neljapäev antakse niisama vabaks, Puente ehk sild, nagu siin selle kohta öeldakse.

Rubriigid: Malaga, Teater/kino/kirjandus/muusika, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , | 2 kommentaari

Penvember

Mar, november 29, 2023

Paljud blogijad tegid penvembrit (mõtlesin praegu hoopealt ise nime sellele nähtusele, aga võib-olla kuskil nimetataksegi nii?), st blogisid novembris iga päev. Ma ei hakanud üritamagi, ja hea oligi, sest mul jäi selles kuus niigi totaalselt aega puudu + prioriteedid eks, kus blogimine hetkel esikümnesse ei mahu. Isegi lugema jõudsin kahjuks haruharva, avasin vaid kõige kõitvamate pealkirjadega postitused.

Vaatasin, et jõuan siia viimasel ajal kõigest 2-3 korda kuus, seega oleks päris tore teha endale detsembri puhul tilluke väljakutse ja kirjutada kord nädalaski 😀 Iga pühapäev – see teeb ju kokku lausa viis postitust! Kas saan hakkama – eks varsti ole juba näha, aga annan endast ikka parima 😉

Tavaliselt teen ma wordpressi lahti, kui on kas vaja midagi muud teha, mis tundub liiga raske/suur/aeganõudev, st põgenen reaalsusest; või siis kui tahan midagi kirja panna, enne kui ununeb, ja ma olen täiega suur unustaja. Näiteks on mul märkmik lambimõtete jaoks, mis pikkadel jalutuskäikudel tulevad ja olulised tunduvad (ja sama kiirelt ununevad, kui tulid), ja sinna olin hiljuti kirja pannud: “Asjad, mida elus meeles pidada”. Punkt üks oli kenasti kirjas ja punkt kaks oli lihtsalt number ilma tekstita. Proovisin nädal-paar meenutada, mis sinna ometi kirja pidi saama, mäletasin, et oli kindlasti kaks asja. Lõpuks andsin alla ja kirjutasingi “ei mäleta enam”. Ehk siis juba poolega metsa pannud…

Aga blogimise juurde tagasi tulles. Niimoodi graafiku järgi postitada tundub igatahes täitsa huvitav väljakutse, teoorias. Samas igapäevase postitamisega ei saaks ma hakkama isegi siis, kui mul oleks lõputult üleliigset aega. See on nagu kooliajal, et mulle nt täiega meeldis kirjandeid kirjutada, aga kui oleks pidanud iga päev, siis saaks sõnad ja mott otsa ja sama teemat mitmendat korda kirjutada ei ole mu jaoks inspireeriv, tundub nagu viilimine või aja raiskamine. Ja mõni inimene on loomult jutupaunik, mina kohe kindlasti mitte. Grupitšättides (mida on mul vist kokku viis, laste kooligrupid ei lähe arvesse) näen seda eriti hästi – ma olen üldjuhul lihtsalt omaette kaasanoogutaja või pearaputaja ega pea vajalikuks üle korrata midagi, mida olen juba kuu või aasta või kolm aastat tagasi kirjutanud, samas kui teised viitsivad vabalt samu teemasid mitmendat ringi lahata (mida ma ei pane üldse pahaks ja rõõmustan, et agarate inimeste seas mu laiskus ehk kahe silma vahele jääb). Eriti ekstreemselt laisk kirjutaja olen ma telefonis. Tihti on mul mõttes kõik jutud ja vastused ja tekstid öeldud, aga juba idee telefonis toksimisest ja silmade pingutamisest tundub jube tüütu. Lihtsam on panna laik ja oodata päris-elus kokkusaamist, et päriselt suhelda.

Igapäevaselt raamatut kirjutada oli samuti raske. Ei tulnudki välja. Üks päev siin, teine päev seal, vahepeal mitu kuud pausi. Jube oluline on, et oleks mõnus õhkkond ja null segavat faktorit. Mul on neid segavaid faktoreid kodus kaks 😀 Pluss kassid. Kõik tahavad süüa, midagi koos teha, kusagile minna, midagi öelda jne. No ei tule välja niimoodi see keskendumine ja mõtte lendu laskmine.

Ühesõnaga, ise olen laisk, aga jälgin siin suure uhkusega, kuidas Aleksandr koolis raamatut kirjutab. 11-aastane on praegu (panin tuleviku-enda jaoks siia kirja selle) Igatahes, kirjutab niisama oma lõbuks, tundide ajal. Kümneid lehekülgi A4 lehti käsitsi täiskirjutatud ja pildid vahele joonistatud. Iga päev paar lehte juures. Ma mäletan end selles eas unistamas millegi kirjutamisest, aga mitte kunagi ei olnud mu fantaasial nii suurt voolavust, et kirjutakski päriselt kümnete lehtede kaupa. Siin-seal natuke, aga alati jäin toppama, kui pidi kellegi nime välja mõtlema vms, lisaks tundus alati, et ma ei oskaks kunagi nagunii nende oma lemmikute pärisraamatute lähedalegi jõuda, seega andsin juba eos alla.

Küsisin, et kas õpetajad ei pahanda juba, et ta tunni ajal muude asjadega tegeleb. Aga keegi pole isegi tähele pannud, vaatavad vist, et tublisti konspekteerib 😀 Igatahes, varem ta vihus aina koomikseid teha koolis, nii et olen praegu üllatunud, et ta tekstilise loomingu poole pöördus. Sest ausaltöeldes ta suur raamatulugeja ei ole. Vabalt võib olla, et tänu sellele julgeski nii agaralt kirjutamise ette võtta, polnud sellist aukartust nagu mul.

Daniel vaatas seda ja ütles “vau”. Talle kohe üldse ei meeldi kirjutada. Kui peab õpikust vihikusse mõne ülesande teksti kopeerima, siis venitab sellega ja kommenteerib, kui pikk ja väsitav see on ja milleks küll jne. Kuigi käekiri on tal väga ilus, sest noh, õpetaja on tal suht sõjaväekorra pooldaja ja pahandab, kui pole ilusti mööda joont või mõni rida tühjaks jäänud vahel vms, või kuupäev puudu või suur algustäht või tähed pole koos jne (ise ta kirjutab täiesti loetamatult, dešifreerin alati tükk aega). Dani muidugi suht ignoreerib enamikku tema nõudeid, nt jätab millegipärast alati kõige ülemise rea ikka tühjaks (vaatan, et Aleksandr tegelikult ka, aga tema õpetaja jaoks pole see probleem). Dani ütles mulle just eile, et iga kord kui õpetaja pahandab, siis ta ei kuulagi, mida ta räägib, et rohkem stressi ei tuleks. Nii et ta ei teagi, mille pärast õpetaja pahandab… Igatahes, suhted pole neil just kõige roosilisemad, tegeleme siin sellega. Võib olla kunagi kirjutan pikemalt, kui kuskile poole lahenema hakkab. Aleksandril seevastu on maailma ägedaim klassijuhataja. Ta on lisaks muusikaõpetaja ka, seega taaskord näib mulle, et loominguliste alade inimesed on tšillimad ja tekitavad vabama õhkkonna, kus laps ei ole pinges (Dani klassijuhataja nt on matemaatik, sealt ilmselt see korra-armastus ja loomingulise lähenemise mittelubamine).

Täna hommikul ärgates mõtlesin ärkamisest ka. Mul endal heliseb äratuskell 7.30, lapsed ärkavad kell 8. Tuli neid äratades järsku pähe, et kell 8, kui nemad alles silmad lahti teevad, istusin mina lapsena juba koolipingis. Ja sinna jõudmine oli pikk ja vaevaline tee, eksole. Buss läks mingi 7.15 paiku. Bussijaama oli kodust vähemalt kümme mintsa. Ilmselt umbes 6.30 ärkasin siis, ma pakun, ei olegi enam täpselt meeles. Tegin ise omale patsi pähe, sõime kõik koos hommikusööki ja juba tuligi läbi pori ja vihma üle põllu metsaservalt mööda rajakest riburadapidi bussijaama lonkida. Jube lastepiinamine, on ju! Praegu läheme 8.45 kodust välja ja isegi see tundub mõnikord liiga vara… Inimene harjub hea eluga liiga kiiresti ära.

Laste osas veel. Imestan pidevalt, et kuidas küll nad nii erinevad välja on kukkunud. Sama kasvatus, sama kasvukeskkond, samad geenid, samad vanemad eeskujuks… ja ometi nii erinevad huvid, erinevad iseloomud, erinevad toitumisharjumused jne. Huvitav, kas emale tundusime meie neli omal ajal samuti nii eri materjalist tehtud olevat?

toolidega tõtt vaatamas
iga kord kui mul stuudiosse asja, naudin hetkekski lihtsalt sealset valguse ja varjude mängu

Aga ma ei teagi, pühapäevani siis?

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , | 3 kommentaari

Aktsendid, keeled

Mar, november 15, 2023
El acento es tu tesoro, no lo pierdas nunca

Sain täna teada, et üks mu laps on juba niivõrd hispaanlane, et oskab kenasti erinevate maade hispaania aktsente imiteerida. Etendas mulle naljaviluks siin mehhiklast. Skill, ma ütlen!

Ma ikka mäletan siiani, kuidas kunagine korteriomanik Carmen korterit vahendanud maakleri aktsenti kommenteeris, a la, et kohe kuulda, et argentiinlane vms (ei mäleta enam, mis riigiga tookord tegu oli) ja ma olin hämmingus, et mis-mis, tavaline hispaania keel ju, kõrv ei osanud erinevust ära tabada. Aga üks asi on kuuldes erinevust märgata, palju keerulisem on ise järgi teha mu meelest. Samas… eks me kõik oskame eesti keelt vene aktsendiga rääkida ja noh, vastupidi ka, kes siis eestlaste puist venekeelt ei oskaks parodeerida. Hispaanlastel sama. Aktsendid on toredad!

Ja kui oled mingi keele mingi kindla aktsendi/murrakuga harjunud, siis on ikka nii veider sama keelt teises häälduses kuulda. Nt vaatasime eile netflixist ühte argentiina püstijala-koomikut (või kuidas eesti keeles stand-up oligi?) Luciano Mellerat ja ohiiiizand kui harjumatu. Mõned laused jäid mul täitsa arusaamatuks. Uskumatu, et terve rahvus räägibki nii, onju 😆 Ja ma tean inimesi, kes on sealt aastakümneid tagasi Hispaaniasse kolinud ning endiselt räägivad nii.

Eesti keeles lastel aktsent pigem aina suureneb, kujutan ette. Ise ei pane tähelegi, aga vahepeal ikka küsin ühelt või teiselt, kes neid kuulma satub. Põhimõtteliselt olen mina ju ainus, kes nendega igapäevaselt eesti keelt praktiseerib. On küll emakeel, aga kasutustiheduselt siiski kolmas keel, eksole.

Inglise keel hakkas lastele ühtäkki ka sümpatiseerima. Nagu üleöö millalgi viimase poole aasta jooksul. Muidu vaadati ainult venekeelseid juutuubereid, aga siis tekkis keegi mister beast ja nii ta läks, pluss muidugi arvutimängud ka õpetavad hästi.

Ega mul muud põnevat vist polegi rääkida, mõtlesin, et kirjutan selle aktsendiasja üles, enne kui unustan.

Meil on see aasta mõnusalt soe sügis, veranillo de san Martin’iks nimetatakse siin seda praegust novembri keskpaika sattuvat vananaistesuve. Kuskil 25+ kraadi päevasel ajal, 28 on vist max olnud praegu. Olin juba rannakraami talveks ära pakkinud, otsisin taaskord välja. Kleidid ja sandaalid ka. Ei tea kas peab teki ka uuesti tekikotist välja võtma? Igatahes tuleb päikesest ja soojast viimast võtta, nii palju kui töö kõrvalt vähegi saab.

Tööga on tegelikult päris hullumaja. Mis on hea. Vastupidi oleks kehvem variant. Samas ei jõua ma ära kiita paindliku graafiku võlusid ja seda kui hea on iseenda tööandja olla – kui vaja, lähen jalutan või saan sõpradega kokku või käin mingil üritusel ja pärast töötan kas või kaheni öösel. Midagi ei jää tegemata, aga prioriteedid saab paigas hoida ja see on mu meelest väga tähtis. Ma alati üllatun, kui kellegi prioriteet on a’la kodu koristada vms, selle asemel, et midagi harukordset teha või kokku saada vms.

Prioriteetide paigashoidmist oskan enda meelest hästi, aga viimastel aastatel olen proovinud selgeks saada hetkes elamise kunsti, mis on mu jaoks palju raskem. Ikka see tüüpiline tuleviku pärast muretsemine ja minevikuasjade analüüsimine, selle asemel, et olla käesolevas hetkes ja selle hetke üle õnnelik. Aga väike progress on vast toimunud. Mingi 3-4-5 aastat tagasi olin tulevikule mõeldes totaalselt hirmul ja paanikas, nüüd ikka leian end vahel hetke ilu endasse ammutamas ka. Mitte lihtsalt, et klõpsti pilt ja eluga edasi, vaid tunnen, et olen ise ka üleni selle hetke sees.

Tõuseb
Loojub

Ja mitte ainult ilusate maaliliste hetkede üle, vaid kas või niisama diivanil istudes või stuudiot koristades või pilte töödeldeski. Aga siiski pean endale aktiivselt meelde tuletama. Sest to-do-listid, arved, seitsme peaga lohe nimega koristamine-söögitegu-nõudepesu, koolitööd Daniga, vale kaalunumber jne kogu selles kaosepöörises ununeb.

Lõpetuseks jätan siia kõige värskemad klõpsud telefonist – just nüüdsama tuli mere pealt taró – mereudu. Oli pool tunnikest ja liikus edasi. Taró on alati äge, selline maagiline-muinasjutuline noh. Sõna ise on pärit foiniiklaste ajast ja meremeeste sõnavaras tänapäevani säilinud. Pilv ise on jahedalt karge ja merelõhnaline ja liigub nähtavalt edasi. Umbes nagu kariibi mere piraadid oleks maabunud 🙂

Rubriigid: Kolmkeelsed lapsed, Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | 3 kommentaari

Mitte-nii-üksildane oktoobriöö

Mar, november 1, 2023

Eestis meeldis mulle oktoobriti Zelazny üksildast oktoobriööd lugeda. Hispaanias ei jõua kohe kuidagi selleks ajaks veel sügise ja sumeduse-pimeduse-lainele. Täna on 1.nov, aga alles nädalake tagasi lõppes rannahooaeg ju. Tekikoti sisse panin alles hiljuti teki. Paljajalu pole toas enam nii mõnus käia, aga veel saab. Seega novembris istuks hoopistükkis paremini neid sügisesi asju lugeda noh…

Oktoober. Suht suvi.

Lapsed seevastu. Nagu iga aasta, juba septembris hakkavad pihta, et varsti on ju halloween ja juuhuu ja kostüümiplaanid mõeldakse alati varakult valmis. Ja neil (eriti Aleksandril) on ikka mingid eriti spetsiifilised ideed alati. Ma täiega tervitan loomingulisust, aga natuke on kade ka teisi lapsevanemaid vaadata, kes ei pea aitama miskit hullumeelset meisterdada, vaid saavad kergemini mõne hiinakast ostetud maski või kostüümiga läbi ajada. Ok mõni aasta on tema ideed ka kergestiteostatavad olnud, aga sel aastal hakkas meil juba septembris mingi tv-mani ja skibiditoileti jutt pihta. Kes/mis need veel on, polnud aimugi. No sorri, ei jaga noorte biiti! Ühesõnaga youtubest, popp värk. Näidati pilti ja sunniti üht videot vaatama mind. Otsustasime, et pole raske, pappkarbist saab ju teleka pähe teha.

Aga siis leidis Dani prügikasti kõrvalt väikse vana kineskoopteleka ja läks lahti. Et tuleb päris telekast teha ikka! Ostsime järelturult veel ühe telku juurde, lapsed koukisid ise sisemuse välja ja ekraani eest ära, nii et jäi plastik-karkass alles. Ja terve oktoober käis iga päev jutt, et millal ometi kostüümid valmis teeme, aega vähe! Kaelaaugud oli vaja sisse saagida ja kile ette teipida jne pisiasjad.

Kooli-halloweenipeoks saime napilt valmis. Artjom oli Malagast ära tööl  pidin osaliselt ise saagimistöid teostama.

Aga ma imetlen, kuidas nad viitsisid kunsti nimel ebamugavusi kannatada ja käisidki terve õhtu nende kobakatega ringi. Ja no mulle üllatuseks teadsidki teised lapsed, et tv-man ja tahtsid aina koos pilti teha jne. Ja isegi Dani, kes muidu liigset tähelepanu kohe üldse ei armasta, oli täitsa rõõmus “staar”-oleku üle.

Päris-halloweenil oli ta nõus isegi musta värvi püksid jalga panema. Mis on väääga erandlik, sest kes Danit teab, siis talle ei meeldi uusi riideid ja eriti veel uut värvi riideid selga panna. Ja püksid on tal juba aastaid alati halli värvi. Nii et, ilu nõuab ohvreid noh! Ja ma isegi grammivõrd ei sundinud, ise tahtis.

Ootame bussi

Nad muidugi tahtsid väga-väga kostüümikonkurssi võita. Osalejaid oli vaatamata tibutavale vihmale palju. Kuigi. Täiskasvanute kategoorias tuli 30 asemel kohale vaid 3. Mina, Artjom ja üks vampiir. Et ses mõttes, mul polnud raske esikohta saada…

Hästi tore oli igatahes, käisime esimest korda mitte Muelle 1 halloweenil, kus alati oleme käinud, vaid hoopis ida-Malaga omal. Ja siin oli tõeliselt mõnusalt korraldatud kõik. Oli kostüümikonkurss, disko, muss oli mõnus, igasugused showd lastele (ja miks ka mitte suurtele) näomaalingute töötoad, õuduste maja (üliägedalt tehtud, 10 punkti kümnest korraldajatele) jne. Rahvast oli palju ja ägedaid tegelasi ka. Ma nii naudin seda, kui inimesed on vaeva näinud ja aina vaatad ja ohhetad, et vaau mis idee. Ja see on nunnu, et hispaanlased üldse ei häbene tulla küsima, et kas tohib koos pilti teha. Ühesõnaga, mõnus vibe, kui õudus-peo kohta nii saab öelda 🖤🎃

Ja mõni inimene tundis isegi Artjomi-tegelaskuju ära 😆. Ta pidi muidu algselt hoopis lastega komplektis olema, camera-man, aga kostüümiga tekkis veits komplikatsioone ja viimasel hetkel läks käiku plaan-b ning mu köögikindad veristati ära.

Ja ma ise muidugi olin terve kuu mures, et mis mina siis selga panen. Häid ideid ei olnud, nagu alati. Kuni viimasel päeval otsustasin, et no mis seal ikka, läheb taaskord Catrina käiku, nagu igal teisel aastal. Selle Catrina kostüümi puhul pole tegelikult see meigi tegemine üldse see kõige raskem osa. Kõige raskem on peale pidu kogu see jama maha saada. Kõrvaaugukudeni on kõik musta (veekindlat) värvi täis. Kõik lilled ja klambrid peast lahti saada (ai!) Iga kord seda tehes ütlen endale, et ei iial enam, see oli nüüd küll viimane kord! Aga läheb paar aastakest mööda ja kogu see piin uneneb, meeles vaid, et sugarskull teema on ju täiega äge ja käpas ka juba ja… oeh!

Igatahes, rõõmsat halloweeni ja mõnusat kõigi pühakute päeva ja rahulikku hingedepäeva! Ja ega need mardid-kadridki taeva jää!

Rubriigid: Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , | 2 kommentaari

Elu Hispaanias

Mar, oktoober 22, 2023
Kogu graffiti ei mahtunud pildile

Vaatasin tv3 uudisklippi sellest, et eestlased massiliselt talveks Hispaaniasse kolivad, ja tuli kohe üksjagu mõtteid sel teemal.

Esiteks, tõesti-tõesti on viimasel paaril aastal TOHUTU palju uut rahvast tulnud. Just peale pandeemiat ja ukr sõja algust ja ärgem alahinnakem ka erinevaid hispaaniateemalisi telesaateid, mis harilikult lastakse eetrisse just kõige koledamal-kõledamal-porisemal sügisperioodil (viimastel aastatel nt kolm naist karavanis: Andaluusia; Eluga Hispaaniasse).

Kui varem ikka teadsin nime- ja nägupidi pea kõiki eestlasi, kes lähima 100km raadiuses elasid, siis nüüd enam küll mitte. Suht iga päev tuleb mõni uus pere juurde. Varem kirjutas keegi a’la kord aastas mulle, et enne kolimist maad uurida, nüüd kirjutatakse iga nädal. Ja see on kõigest mulle, kujutan ette, et Veronika saab mingi kord tunnis mõne küsimuse hispaaniasse kolimise kohta (kust tööd leida, palju korterite üürid on, mis piirkond on parim, kuidas lapsi kooli panna jne jne). Mitmed inimesed on lausa seminare ja koolitusi hakanud pakkuma teemal, et kuidas kolida ja kuidas kinnisvara soetada, sest huvilisi on lihtsalt nii palju.

Kui kuulata, millised on värskelt kolinud inimeste kogemused ja muljed, siis need on väga erinevad. Mõnel sujub kõik kui lepase reega, teine läheb juba mõne kuu pärast tagasi Eestisse, sest ei olnud ikka see, mis ette kujutati (pudrumäed ja piimajõed ja mere ääres palmilehega tuult lehvitavad Antoniod). Nõustun täiesti sellega, mis Eneli seal intervjuus rääkis, et tasub keelt osata ja oma ootused läbi mõelda, kandikul midagi ette ei kanta. Loomulikult oleneb rahakotist ka, paksu rahakoti korral ehk isegi kantakse. Ja korteriturul on paraku tõesti nõudlus suurem kui pakkumine ning hinnad on totaalselt laes. Ja palju oleneb tõesti vedamisest ka. Jne.

Samas natuke pole ma ikka nõus ka selle uudisklipi mõne väitega. Nt et kolmetoaliste üürihinnad rannikul algavad 1300st. Võib olla tõesti, kui tahad just kuurortlinna ja et oleks bassein jne. Aga päris KÕIK eestlased ikkagi ei taha/ei pea oluliseks. Defineeri ära eksole, mis see “eestlase standardile vastav” kodu endast täpselt kujutab. Tavalised linnakorterid, ma ütleks, et tuhandega leiab vabalt. Mis on ka kallis, eriti võrreldes varasemaga, aga siiski. Ja elektri hinnad. Meil pmst 4-toalises, 4-liikmelise perega, homeoffice, mitu arvutit non-stop käivad, kondikas aeg-ajalt ka, talvel õliradikas, köök ja sealsed tarvikud, elektriboiler. 80 eur on kõige suurem arve olnud. Enamasti pigem 60 ringis. Meil on muidugi hea pakett ka, tutvuste kaudu saadud, aga ikkagi, ma ise ei kujuta küll ette, kuidas kellelgi Hispaanias 140 eurine elektriarve tuleks. Stuudios on meil üldse 30 eurised arved. (Ja stuudiovalgus, välgud võtavad tegelikult ikka kenasti elektrit). Et jah, väga seinast-seina on kogemused inimestel nii hindade kui töö kui üleüldise hakkamasaamise osas.

Toit läks kallimaks, aga on siiski odavam kui Eestis. Palgad on Eestiga võrreldes nõksuke paremad. Samas on Eestist tulles suht võimatu tööd leida, kohalike seaski on tööpuudus väga suur.

Veepuuduse osas nõustun. Alles nädalake tagasi käisin Casabermeja külas, kus on veega täitsa räbal lugu ja siiamaani igapäevased vee kasutamise piirangud, 21.30st õhtul 8ni hommikul (või midagi sellist, võin tunnikesega eksida) on vesi välja lülitatud. Talupidajad, kellega olen rääkinud, ütlevad, et viimased umbes 3a on päris rasked olnud ja saagikust mõjutab põud ikka kõvasti. Oliivid annavad vähem õli välja, kitsed ei leia nii palju toitu mägedes, peab juurde andma ja piima on märgatavalt vähem, seakasvatustes on peade arvu vähendatud, et vee- ja toidupuudusega hakkama saada. Sel aastal on isegi kastanid, meie nö talvine rahvustoit, tavapärasest 80% vähem saaki andnud. Nii et kui mõni vandenõuteoreetik väidab, et põuda pole olemas, ei tasu uskuda, usu pigem talunikke, kel pikk elukogemus (mitmete põlvkondade pikkune lausa) neis asjus.

Samas jään ma ikka selle juurde, et elu on seiklus ja unistused on täitmiseks. Et kui armastad päikest ja kuuma ja temperamentseid isiklikku ruumi tükkivaid inimesi ja lõbusat elu nautlevat lärmakust, siis… kes ei proovi, ei teagi, kuidas oleks läinud, eksole. Tähtis on lihtsalt meeles pidada, et Hispaaniasse kolides peab kohe kindlasti armastama hispaanlasi, nende kiikse ja kombeid, kogu seda multikultit, mis siin on. Ei saa tulla suhtumisega, et “aga mina tahan, et oleks nii!” Ja “meil Eestis tehakse asju paremini”. Sest selle peale vastatakse täpselt nii, nagu vastatakse neile, kes Eestisse sarnase suhtumisega tulnud on: et aga mis sa siis otsid siit.

Igatahes pole ma üldse ainuke eestlane, kellele hispaania-vibe täiega sobib ja kes siin 10+ aastat juba on olnud, meid on päris palju, kõigil oma erinevad lood ja küllap kõigil südames tunne, et on oma õige maailmanurgakese üles leidnud 🙂

Eilaõhtused ringikondamised
Mõnikord, kui on meri hülgehall
Ei ole alati sushine lollipops and rainbows, aga ikkagi on seda väärt
Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , | 3 kommentaari

Ma kesklinnas

Mar, oktoober 1, 2023

Fotograafiaga on mul imelikud lood. Kuigi me ajame Artjomiga fotovärki koos, ei taha ma tegelikult enda kohta üldse “fotograaf” öelda. Ma olen see kaadritagune tegelane, keda inimesed ei näe. Töötlen, tegelen kõige muuga, ei mäletagi enam millal viimati ise mõnda klienti pildistasin. Pigem pildistan ümbrust, linna, loodust. Kaamerat ei viitsi ka kaasas tassida, klõpsin telefoniga oma lõbuks. Kuigi tänapäeva telefonid on suhtkoht okeid. Peaaegu. Häda pärast.

Igatahes, kui nägin, et kuulutati välja Malaga-teemaline fotokonkurss (Picasso 50. surma-aastapäeva auks korraldatud), asusin kohe oma piltides tuhlama, et mida saata (ja kuidas kõikidest klõpsudest vaid paar pilti välja valida), sest see on just minu teema. Aega läks mööda ja ilmselgelt ma seda konkurssi ei võitnud, aga sain e-kirja, et ühe mu piltidest soovivad nad kesklinna näitusele lisada. Nii et, juuhuu, korraks julgen nüüd jälle end fotograafiks mõelda 🤩 Mitte et end üldse kellekski vaja mõelda oleks… aga mõnikord vahelduseks tore ju.

Vaatasime Danieliga ükspäev seal kõik žürii lemmikud läbi, ligi sada fotot vast kokku lausa, päris mitmed on täääiega ägedad, mu meelest ägedamad kui võidufotod. Ja mõne peale mõtleks jälle, et oma fotodest sellist küll poleks valinud. Aga näed, kunst ongi ses mõttes põnev, et maitsed on nii erinevad.

Käisin (st käisime) vahepeal ühel üritusel, kus oli palju rahvast, keda tunnen piltidelt (seesama kaadritagune töö noh), aga päris elus pole kohanud ja kes mind nägid ka esimest korda. Natuke selline tunne nagu blogisid lugedes, et tunne on nagu tunneks neid, aga tegelikult ju ei ole kohtunud. Tean nende näo iga kortsukest ja naerukurrukest ja silmavärvi jne paremini kui nad isegi võib olla. Silma alt kotte ära võtnud ja… Et kuidas sa mind siis ei tea? 😀

Ja tantsida sai ka sel juubelil, see oli väga tore. Millal ma viimati korralikult tantsisin üldse? Teised naised tulid mind lausa Artjomilt endale rebima 🤣 Hispaanlased noh, ei häbene!

Juubelipilti ei leidnud, aga peale pidu käisime möödaminnes catwalkimas ja moeshowd vaatamas

Endiselt ikka hindan ma toredaks iseloomujooneks hispaanlaste tabuvabadust. Näiteks läks Aleksandr hiljuti ühe koolivennaga tšillima ja nad võtsid ta maja eest auto peale. Kohtasin selle poisi vanemaid esimest korda. Tervitasime-musitasime, sõbra ema küsis, kas Aleksandril külm ei hakka T-särgi väel õhtul (ikkagi ainult 22 kraadi või nii…), ma vastasin, et ei, me Eestist, kus on märksa külmem kliima ja ta vastas selle peale mulle, et tal on menopaus (“sa ikka tead mis see on?”) ja on ka nüüd palav koguaeg. Ja juba nad läksidki.

Veel kesklinnast rääkides… Veronika teise vintage poe avamine oli ka. Oli samuti väga tore. Ühtlasi sain ma pärast kodu poole minnes Artjomiga vesteldes ühest asjast aru, millele pole oma ignorantsuses kunagi varem mõelnud. Nimelt oli peol paar Eestis kuulsat inimest ja ilmselgelt on tavaline reaktsioon, et ei taha jõllitada või pinda käia või muul moel häirida inimesi, sest raudselt ei saa nad kuskil rahulikult käia ja segamatult tšillida. Elementaarne viisakus, onju. Ja no kõik me eestlased seal mõtlesime ilmselt nii. Ainult Artjom, kes ei tea Eestis tuntud inimestest suurt midagi ega kedagi, võttis nad rajalt maha, et mida teile juua pakkuda (alguses hispaania keeles, siis eesti, kui sai aru et nad eestlased). Ja ma mõtlesin alles koduteel, kui rääkisin talle, kellele ta peale lendas, et päris hull võib olla NII tuntud inimene, et inimesed sind isegi vaadata ei julge, enda tutvustamisest ja suvalisest vestlusest rääkimata. Oled nagu läbipaistev, nähtamatu seal, kõik ignoreerivad, vaatavad mööda. B- või C-klassi kuulsustel õnneks sellist muret pole, aga kui oled päriselt tegija, siis on ilmselt kuidagi üksildane seal. Tipus, nagu öeldakse. Ah, tegelt, ise süüdi, ei tasu siis nii andekas olla!

Pildil muululgas kleit, milles peole läksin versus kleit milles lahkusin…(paremaid pilte pole kahjuks, sest unustasin teha noh) Ärge laske mind vintage poodidesse ega kaltsukatesse 😆

Rubriigid: Fotograafia, Ilu- ja moejutud, Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | Lisa kommentaar

Málaga vaatamisväärsused

Mar, september 21, 2023

Mitmed inimesed siin aina küsivad, et mida ma vana kalana Malagasse reisides teha ja vaadata soovitan. Noh, kui üldse pole varem käinud ega tea millest peaks alustama. Ega mul ilmselt midagi üüberoriginaalset siin nimekirjas pole, küllap tuleks “what to do in Malaga” guugeldades üsna sarnased asjad välja. Aga no siit mu top-10 sellele vaatamata tuleb:

  1. Kindlused. Mõlemis tasub ära käia, nii Alcazabas kui Gibralfaros. Alcazaba on muidugi väiksema jalavaevaga, lisaks saab pärast ülevalt liftiga alla teise väljapääsu juurde. Alcazabas näeb rohkem arhitektuuri ja mauri-aegset ehituskunsti (ei ole nii hästi säilinud kui Alhambra, aga saab pildi silme ette vähemalt). Gibralfaro on see ülemine kindlus, kuhu annab minna. Suvel keskpäevase kuumaga nt ma ei soovitagi ette võtta seda. Aga vaated on imekaunid. Mõlemis, muide 🙂 Gibralfaros on väike militaarmuuseum ka.
  2. Rooma teater Alcazabilla tänaval. Vääääga vana! Ehitatud millalgi esimesel sajandil keiser Augustuse valitsusajal. Ega seal kaua aega ei kulugi, saab läbi jalutada (tasuta) ja kui sealt Alcazaba sissepääsu juurest ülevalt nurgast läheneda, saab lihtsalt astmetel istuda ja rahulikult elu ja ajaloo üle mõtiskleda (ps. süüa-juua seal ei tohi)
  3. Muuseumid. Picasso muuseum nt. Või Museo de Malaga. Või Carmen Thyssen. Või muusikamuuseum (interaktiivne, saab paljusid asju kiskuda). Või automuuseum. Málagas on kokku 40 muuseumi! Vähemalt paar neist tuleks küll kavva võtta mu meelest 😉
  4. Lisaks vanalinnas jalutamisele jaluta mõnes ägedas omamoodi linnaosas. Nt Lagunillas on selline boheemlaslik ja graffiteid täis. Või El Palo ja Pedregalejo rannaäärsed tänavakesed oma väikeste nunnude kaluriküla-majakestega + rannachiringuitod ja mõnus melu.
  5. Atarazanase turg. Turuhoone oli vanal ajal laevatehas, siis kui meri palju kaugemale ulatus. Nüüd saab siit osta puuvilju, kala, liha jne.
  6. Botaanikaaed – see on üks Euroopa suurimaid ja ägedamaid. Mulle endale täiega meeldib! Ei teagi, mitukümmend korda seal käinud olen. Piknikukohad on ka, et vahepeal jalga puhata.
  7. Kui botaanikaaia jaoks ei jätku jõudu, jaluta vähemalt kesklinnas Parque de Malaga-s. Kilomeetri pikkune park, kus puudel-põõsastel nimesildid juures. Ja siis üle tee on kohe Muelle 1 ja Muelle 2 – ka ilus jalutada, laevu ja jahte vaadata, võib olla sõitmagi minna.
  8. Roosiaed ja Jardines de Puerta Oscura. Nunnud pargikesed mäeveerul, mis tänavakiisusid täis.
  9. Malaga katedraal. Kusjuures katedraali katusele müüakse samuti pileteid.
  10. Marjuga mäe otsa veini jooma muidugi ka!
Rubriigid: Malaga | Sildid: , | 6 kommentaari

Üheteistkümnes suvepikendus

Mar, september 8, 2023

Ma olen erinevaid blogisid lugedes tähele pannud, et on kahte sorti inimesi: need, kelle jaoks on suvi veniv ja stressitoov ja kohustusi täis: aktiivselt puhata ja põnevalt aega viita ja rutiinist välja murda või just logeleda jne; ja need, kelle jaoks see on just aasta oodatuim aeg ja möödub liiga ruttu.

Kumb sa oled? Ma olen kohe kindlasti see viimane. Mu meelest võikski koguaeg suvi olla. Ilmselgelt on see üks põhjustest, miks siin Hispaanias olen. Üheteistkümnes sügis, mil ma septembri alguses ei pea veel sügist ja talve kartma. Ja ausalt, Eestis kartsin. Talveriided ja mantlid on endiselt kuskil kapi tagumistes soppides peidus. On ikka vahe küll, kas suvi kestab paar kuud või pool aastat.

Septembrikuumus

Aga see suvi eesti mõistes läks ikka jube ruttu. Nagu näha ka sellest, kui harva ma blogisse olen jõudnud. Võtsin paariks kuuks omale lisatöö ka, seega ainuke “puhkus” oligi Eestiskäik (mille ajal ikkagi kustutasin aina tööga seotud tulekahjusid 😅) Ma tööst vast pikemalt ei hakkagi jutustama, aga “nalja” sai pidevalt. Tegu on kahe turistikorteri haldamisega, millest üks asub pmst mustlaste getomajas, kuhu ilmselgelt puhkusele tulnud turist tegelikult sattuda ei tahaks. Koridoris igapäevased kanepi- ja vesipiibupeod jne. Elamus garanteeritud!

Praegune lisasuvi ehk september-oktoober annavad ehk lõpuks aega oma muude asjadega järje peale saada, sest to-do listist pole viimastel kuudel üldse asju vähenenud. Vahepeal tundub, et mida vanemaks saan, seda raskem on multitaskimine, ühelt teemalt teisele ümber lülitumine. Mõnikord läheb tõesti kuid või aastaid, kuni jõuan mingit pooleliolevat asja jälle natuke edasi nokitseda. Tunnen end nagu kilpkonn, kes arvab et aega on 300 aastat ja küll jõuab tasapisi edasi sõuda.

Üks suvaline kaktusepilt siia vahele

Üldse tundub mulle veel, et jätan tihtilugu inimestele petlikult tubli ja tegusa inimese mulje (eriti neile, kes mind PÄRISELT ei tunne), umbes, et nii paljude erinevate asjadega tegelen, fotograafia ja stuudio ja kirjutamine ja blogimine ja puhkamalagas leht ja ekskursioonide korraldamine ja matkamine ja üks või teine lisatöö ja lapsed ja mis kõik veel (osasid asju ma ei juge isegi veel mainida, sest nii ideetasandil alles (juba aastaid), et käputäis inimesi vaid teab). Aga tegelikult on hoopis nii, et kuna asju on liiga palju, siis ei tegele millegagi korralikult süvitsi, kõik on pooleli ja oma hetke ootamas.

Ma täiega kadestan inimesi, kel tõesti on tohututes kogustes energiat ja powerit ja lennult saab kõik tehtud ja orgunnitud. Ja ekstroverte kadestan kohe eriti, neil ikka täiega eelis elus mu meelest, sest nad ei vaja seda vaikset omaetteolemiseaega nii palju… Mul on nii, et kui terve pikk hullumeelne nädal möödas, siis vajan vähemalt ühte päeva lihtsalt omaette logelemiseks (nagu praegu siin blogides või lugedes või 10h järjest mõnda seriaali vaadates. Töötab nagu restart)

Ja siin Hispaanias on mu meelest kohalikega võrreldes kontrastiks see, et ma vastupidiselt enamusele armastan kodus olla (sõnnide värk?) Mu default režiim on olla kodus. Koduselt, omaette või perega, akusid laadides. Vastupidiselt hispaanlastele, kelle automaatrežiim on olla õues ja ilmselt peavad nad endale meelde tuletama, et kodu on ka olemas. Ma pean endale jälle meelde tuletama, et paar õhtutki nädalas võiks väljas veeta ja melust osa saada. Kui ekstra endale meelde ei tuleta, läheb hoobilt mitu nädalat mööda, mil kõik õhtud on kodused ja mööduvad töötades või lugedes või filme vaadates. Samal ajal kui ülejäänud linn on õues ja SUHTLEB. Iga päev, iga õhtu. Ses mõttes, mulle ju tegelikult meeldib samuti väljas käia ja suhelda, aga see ei tule iseenesest, nõuab ekstra pingutust, ei ole default “tehaseseadetes” noh.

Loodusega pole küll probleemi igapäevaselt tõtt vahtida

Aga jep. Kümme aastat sai augustis mööda sellest, kui “laia ilma õnne otsima” asusime. Ja kümme aastat blogi peetud kah – kes oleks osanud arvata!

Artjom arvas, mul oleks aeg hispaania-raamatule järg kirjutada. Mina arvasin, et järge ei saa küll enne kirjutada, kui see õnn on üles leitud, mida otsima sai tuldud. Kuigi ma tegelikult tean küll, et õnn ongi igapäevastes argieluhetkedes. Mõnikord tuleb mul isegi meelde neid hetki näha ja hinnata, siis kui liiga kiire ei ole.

Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , | 4 kommentaari

Majad ja kodud

Mar, august 28, 2023

Nagu siit-sealt juba kuulda ja näha võis olla, käisime vahepeal Eestis.

Seekord tegime väikese koduloolise tripi Mulgimaale ka. Kõigepealt külastasime Viljandit, mu sünnilinna. Siis läksime ajas veel rohkem tagasi ja vaatasime mu ema lapsepõlvetalu. Või õigemini seda üksikut lehist, mis keset põldu kogu talust ja külast ainukesena alles on jäänud.

See lehis on igasuguseid aegu näinud

Külastasime ka lagunenud maja, kus elasime, kui olin vahemikus kaks kuni kolm.

Oma toas

Mul endal polegi sealt vist ühtegi mälestust, esimene korralik mälupilt ongi sellest, kuidas veoautoga sealt uude kohta Peipsiveerde kohale jõudsime ja mäletan, et unenägudes käisin alguses pidevalt vanas kodus külas, tuli vaid uues kohas läbi metsa jalutada ja hopsti kohal (tegelikult on vahemaa üle 100 km).

See “uus koht”, vana maja hõlmabki kõiki mu lapsepõlvemälestusi, elasime seal kuskil kümme aastat, kuni uus maja sealsamas kõrval valmis sai. Just need 10a, mis inimese elus tunduvad kõige pikemad, see lõputu ja mänguline lapsepõlv noh, enne kui elu tormama hakkab.

Triibu, Vana valge, Sessu, Krissu
Otsisime Nelega aida pealt pööningult Triibu pojad üles
Kõik katused olid mänguplatsiks, isegi koer oskas meil ronida

Uuest majast pole mul üldse nii palju põnevaid mälestusi – sinna kolides olin juba suht teismeline, sõbrad ja külaelu oli palju põnevam ja siis tuli kohe varsti linnas kooliskäik peale ja siis ülikool jne. Suviti tšillisime Kristjaniga ikka vanas majas elada ja mängida ja filme vaadata ja mussi kuulata. Aga nüüd võtab loodus sealgi üle. Mõnes toas kasvavad juba taimed, katus on sisse vajunud jne.

Millalgi 20a tagasi
Nüüd. Džungel
Köök. Vasakul lastetuba

Mõtlesin seekord Eestis käies ka oma hea kuumataluvuse (või kuumaarmastuse) üle ja meenus, et vana maja saun oli meil pisike ja istusin alati ruumi kokkuhoiu mõttes üleval laval. Ja veel oli meil tagatoa ahju sees süvend, kus ma mahtusin omaette istumas käima (nagu tilluke ristkülikukujuline koobas). Ja magamistoas oli minu voodi samuti kohe pliidi soojamüüri juures. Nii et pole ime!

Ja siis sain veel aru, miks ma terve elu, kus iganes elades valamukappe pole tahtnud kasutada (isegi prügikasti ei pane sinna) – sest uue maja valamukapi sees elas suur koloonia suuri ämblikke. Vast elavad siiani.

Aga jaa, minu lapsepõlvekodust ja hoonetest, mille katustel ja pööningutel ja nurgatagustes mängisime, pole peaaegu midagi järel, kuigi mälestustes on nad nii elavalt alles. Ma olen vist õppinud muutusi mitte kartma ja üleliia ei kurvastagi, et vanale ja tuttavale pidevalt uus peale tuleb. Aga veider mõelda, et jube ruttu saab ikka mingist kohast, mis tundus lapsena terve universum, koht, kus vaid puud on endise koha peal alles.

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | 1 kommentaar

44,2 kraadi

Mar, juuli 19, 2023

Täna jõudis meile selle suve kolmas kuumalaine ja ooppaa, lennujaamas mõõdeti kuumarekord, 44,2 kraadi. Sama kõrged pügalad on siin terve mõõtmise ajaloo jooksul varem mõõdetud vaid 45a tagasi.

Meil siin lennujaamast umbes 10 km ida suunas nii kuum ei olnud, ma ei näinud, et üle 40 oleks läinud. Aga noh, aknad on igatahes kinni ja kondikas huugab. Ja sellele vaatamata on toas 30 kraadi, sest meil on see portable kondikas, pole väga võimekas asi. Rannas on ka eilsega võrreldes kõvasti vähem rahvast – kõik hoiavad varju ja jahedasse. Hetkel on kell 9 õhtul ja kraade 35. Öösel pidavat 30 peale jääma ja homseks lubatakse kuumalaine jätku. Vaim on valmis, ega siis iga päev kuuma ei anta, mõned korrad terve suve jooksul kõigest ju!

Ühtlasi lugesin uudist, et Viñuela veehoidla, mis meist tunnikese kaugusel on, on samuti oma ajaloolselt kõige madalama veetaseme peal – vett on kõigest alla 9%, Nagu ma aru saan, siis esialgu on veekokkuhoiumeetmed eri piirkondades varieeruvad ja proovitakse veekulu 10% vähendada. Enamasti on selleks vee kasutamise piiramine, nt kraanide mingiks ajavahemikuks kinnikeeramine. Osades linnades on tegelikult need meetmed juba mõnda aega kasutusel olnud, näiteks Casabermejas on elanike veekraanid avatud vaid kuueks tunniks päevas. Osades linnades on vesi ööseks kinni keeratud. Tänavate pesuks ja taimede kastmiseks taaskasutatakse kanalisatsioonivett jne. Meil siin ka ju alles mõned nädalad tagasi tehti ranna dušikraanid lahti, need lähevad ilmselt kõige esimesena taaskord lukku.

Basseinid ka, Andaluusias nt on üle 290 000 basseini (millest suurem osa on ebaseaduslikud). Igatahes tohutu veekulu! Basseine ei tohi samuti enam kraaniveega täita ja ma nägin mingi hetk isegi töökuulutust basseinide kontrollijate otsimiseks. Basseine võib täita vaid veepaakidest (ärge küsige, kust see vesi veel tuuakse, ma tõesti pole uurinud, endal basseini ju pole).

Me proovime siin ka veega mitte laristada, aga ilmselgelt selle kuumaga tahaks paar korda päevas ikka külma duši alt läbi hüpata näiteks. Ei kujuta ettegi, kui peaks Casabermeja rahva kombel seda kuut veetundi ootama, et värskendust saada. Neil pole ju merd kah.

Rubriigid: Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , , | 2 kommentaari