Aktsendid, keeled

El acento es tu tesoro, no lo pierdas nunca

Sain täna teada, et üks mu laps on juba niivõrd hispaanlane, et oskab kenasti erinevate maade hispaania aktsente imiteerida. Etendas mulle naljaviluks siin mehhiklast. Skill, ma ütlen!

Ma ikka mäletan siiani, kuidas kunagine korteriomanik Carmen korterit vahendanud maakleri aktsenti kommenteeris, a la, et kohe kuulda, et argentiinlane vms (ei mäleta enam, mis riigiga tookord tegu oli) ja ma olin hämmingus, et mis-mis, tavaline hispaania keel ju, kõrv ei osanud erinevust ära tabada. Aga üks asi on kuuldes erinevust märgata, palju keerulisem on ise järgi teha mu meelest. Samas… eks me kõik oskame eesti keelt vene aktsendiga rääkida ja noh, vastupidi ka, kes siis eestlaste puist venekeelt ei oskaks parodeerida. Hispaanlastel sama. Aktsendid on toredad!

Ja kui oled mingi keele mingi kindla aktsendi/murrakuga harjunud, siis on ikka nii veider sama keelt teises häälduses kuulda. Nt vaatasime eile netflixist ühte argentiina püstijala-koomikut (või kuidas eesti keeles stand-up oligi?) Luciano Mellerat ja ohiiiizand kui harjumatu. Mõned laused jäid mul täitsa arusaamatuks. Uskumatu, et terve rahvus räägibki nii, onju 😆 Ja ma tean inimesi, kes on sealt aastakümneid tagasi Hispaaniasse kolinud ning endiselt räägivad nii.

Eesti keeles lastel aktsent pigem aina suureneb, kujutan ette. Ise ei pane tähelegi, aga vahepeal ikka küsin ühelt või teiselt, kes neid kuulma satub. Põhimõtteliselt olen mina ju ainus, kes nendega igapäevaselt eesti keelt praktiseerib. On küll emakeel, aga kasutustiheduselt siiski kolmas keel, eksole.

Inglise keel hakkas lastele ühtäkki ka sümpatiseerima. Nagu üleöö millalgi viimase poole aasta jooksul. Muidu vaadati ainult venekeelseid juutuubereid, aga siis tekkis keegi mister beast ja nii ta läks, pluss muidugi arvutimängud ka õpetavad hästi.

Ega mul muud põnevat vist polegi rääkida, mõtlesin, et kirjutan selle aktsendiasja üles, enne kui unustan.

Meil on see aasta mõnusalt soe sügis, veranillo de san Martin’iks nimetatakse siin seda praegust novembri keskpaika sattuvat vananaistesuve. Kuskil 25+ kraadi päevasel ajal, 28 on vist max olnud praegu. Olin juba rannakraami talveks ära pakkinud, otsisin taaskord välja. Kleidid ja sandaalid ka. Ei tea kas peab teki ka uuesti tekikotist välja võtma? Igatahes tuleb päikesest ja soojast viimast võtta, nii palju kui töö kõrvalt vähegi saab.

Tööga on tegelikult päris hullumaja. Mis on hea. Vastupidi oleks kehvem variant. Samas ei jõua ma ära kiita paindliku graafiku võlusid ja seda kui hea on iseenda tööandja olla – kui vaja, lähen jalutan või saan sõpradega kokku või käin mingil üritusel ja pärast töötan kas või kaheni öösel. Midagi ei jää tegemata, aga prioriteedid saab paigas hoida ja see on mu meelest väga tähtis. Ma alati üllatun, kui kellegi prioriteet on a’la kodu koristada vms, selle asemel, et midagi harukordset teha või kokku saada vms.

Prioriteetide paigashoidmist oskan enda meelest hästi, aga viimastel aastatel olen proovinud selgeks saada hetkes elamise kunsti, mis on mu jaoks palju raskem. Ikka see tüüpiline tuleviku pärast muretsemine ja minevikuasjade analüüsimine, selle asemel, et olla käesolevas hetkes ja selle hetke üle õnnelik. Aga väike progress on vast toimunud. Mingi 3-4-5 aastat tagasi olin tulevikule mõeldes totaalselt hirmul ja paanikas, nüüd ikka leian end vahel hetke ilu endasse ammutamas ka. Mitte lihtsalt, et klõpsti pilt ja eluga edasi, vaid tunnen, et olen ise ka üleni selle hetke sees.

Tõuseb
Loojub

Ja mitte ainult ilusate maaliliste hetkede üle, vaid kas või niisama diivanil istudes või stuudiot koristades või pilte töödeldeski. Aga siiski pean endale aktiivselt meelde tuletama. Sest to-do-listid, arved, seitsme peaga lohe nimega koristamine-söögitegu-nõudepesu, koolitööd Daniga, vale kaalunumber jne kogu selles kaosepöörises ununeb.

Lõpetuseks jätan siia kõige värskemad klõpsud telefonist – just nüüdsama tuli mere pealt taró – mereudu. Oli pool tunnikest ja liikus edasi. Taró on alati äge, selline maagiline-muinasjutuline noh. Sõna ise on pärit foiniiklaste ajast ja meremeeste sõnavaras tänapäevani säilinud. Pilv ise on jahedalt karge ja merelõhnaline ja liigub nähtavalt edasi. Umbes nagu kariibi mere piraadid oleks maabunud 🙂

Rubriigid: Kolmkeelsed lapsed, Malaga, Veini kõrvale lobajuttu, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 Responses to Aktsendid, keeled

  1. Oi, teil paistab seal mõnus. Brüsselis oli ka soe sügis (igal pool vist), kuskil oktoobri keskpaigani pluss 25, tüdinesin juba suveriietega tööl käimisest ära. aga nüüd on harilik vihm-niiske Belgia sügis. Täna paistis päike ja kohe parem. Samas rõdul mõned lilled ikka vapralt veel õitsevad.

    Liked by 1 person

    • Mar ütles:

      Ikka veider mõelda, et vahemaad on ju nii väikesed Euroopas, aga ilm sedavõrd erinev. Päevake-paar põhja suunas sõita ja juba hoopis teised olud.

      Meeldib

  2. Anonüümne ütles:

    Ooo, seda udu asja ma ei teadnudki. Nii lahe infokild!

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar