Ehk siis niisama hunnik pilte, mis mul siin wordpressi galeriis seisavad ja valla tahavad pääseda (pole kohe üldse aega pikeamat juttu ajada seekord)
Teel. Punane (ja keegi pintseldas julge tõmbega taevast)Teel. RohelineKa kuskile teel
need jacarandad noh
niisugused trepidja naasugused trepidveel treppesinine uksRoheline uks. Ei ole kodus vist..keegi tuli pildilesiis kui aia taha läksime 🙂Millalgi “talvel”. Musta värvi topsi polnud, P. jäi joogita…see aeg aastast, mil Mercedi plats on eriti ilusKaktus. Ära kallista.Ei ole kaktus. Piimalill on. Kallista julgelt.PikadKah pikadNii nummilt pehmet pilve polegi varem näinudheleroosa meri, peaaegu läbipaistev
No nii, avastasin, et mul on mitu nädalat tagasi alustatud blogipostitus pooleli jäänud. Eks ma lisan siis mõne nädala jagu stuffi veel otsa ja tuleb pikk ja igav lugemine!
See hindav pilk
Alustan siis tagantpoolt.
Avastasin mõned kuud tagasi, et mu juhiluba hakkab aeguma ja mõtlesin, et miks mitte ta juba kohaliku vastu välja vahetada. Parem mañana kui mitte kunagi. Ja üks suur Euroopa Liit, hea mugav teha. Tegelikult peaaegu oli ka, mõne väikse nõksuga.
Esiteks oli DGT-sse (direccion general de trafico) aeg vaja saada. Artjom helistas nende numbrile, et aega panna (mõtlesme, et vahetab enda oma ka siis korraga ümber, hea mugav koos käia). Öeldi, et sorry, praegu pole ühtegi vaba aega. Aga et proovige iga mõne aja tagant neti kaudu, ehk veab. Ma siis umbes kuu aega ülepäeva käisin netis aega saamas, aga alati tuli vastus, et kõik ajad täis. Kuni lõpuks ometi ikka õnnestus, juuhuu.
Mul oli kusagilt meelde jäänud, et tervisetõendit on ka vaja, nii et läksime lähimasse asutusse, mis neid väljastab. 49 eur per nägu. Oli lõbus, pidi mingit kangidega pallijuhtismismängu mängima (juuube raske!) ja lisaks tehti nägemis-, kuulmis- ja vererõhukontroll. Kui kabinetti astusin, küsis arst, kas prille kannan, vastasin, et ei ja nägin kenasti viimast ridagi. Mul on hoopis see probleem, et lähedale ei näe, aga igaks juhuks ei maininud talle seda. Ega ma ju roolis nagunii nina telefonis poleks…
Kel kunagi vaja sama asi ette võtta, siis DGT-sse kaasa need asjad:
Ankeet (täidetud juba)
Juhiluba + koopia
Pass + koopia
NIE + koopia
Tervisetõend (kui juhiluba aegub vähem kui 3 kuu pärast. Juhul kui kehtib pikemalt, pole tervisetõendit vaja)
32x26mm foto
Raha (st pangakaart). Kohapeal on kaardiga maksmine: renoveerimisel 24,58 eur, lihtsalt vahetamisel (jääb sama kehtivusaeg, mis eesti juhiloalgi) oli 28,87 eur.
Nii et Artjom, kellel oli lubade kehtivuse lõpuni veel mitu aastat, ei olekski pidanud tegelikult tervisetõendit tegema. Need klienditeenindajad seal kohapel on mõnusalt ootevalmis juba, et kindlasti on midagi puudu, aga õnneks hoiatas Kairi mind ette, et koopiad ka kõigest kaasa (kodulehel neil seda kirjas ei olnud) ja läks nagu lepase reega.
Peaks nüüd mõne kuu jooksul postiga koju tulema need hispaania juhiload. Eesti omad võeti ära. Jõudsin veel mälestuseks pildi tehe, ikkagi üle 20 aasta olin Eesti juhiloa omanik, natuke kahjugi…
Nostalgiaminutitel jätkates – pesamuna ostis endale vahepeal telekamängu. Meil oli kunagi varem ka, aga sinna aeti mahla peale ja andis otsad. Nüüd ta siis valis ja otsis, et oleks täpselt selline, nagu meil “vanasti”. (kelle jaoks vanasti ehk pool elu tagasi, kelle jaoks alles mõned aastad tagasi….) Kasseti peal oli mu lemmikmäng, Legend of Kage ka. Ja muidugi tank ja tetris ja galaxian jne. Ohhh!
Dani on üleüldse hull vintagemees. Kogub vanu telefone nt siin viimased paar aastat. Ma talle juba räägin, et saab varsti telefonimuuseumi avada…. Ja üldse igasuguste vanade asjade vastu on huvi. Videomängija (no selle kassettide jaoks) tellis ka omale, aga too ei töötanud ja saatsime tagasi. Nüüd unistab juba vinüülplaadimängijast… Siiamaani veel kulutab oma taustanäitlemisrahasid noh, hea teenistus oli ikka 😀
Küsivadki juba, et millal saaks jälle raha teenima minna, rahakassadel põhjad paistavad.
Artjom käis just. See oli see Disney II maailmasõja seriaal, kus pidi ajastutruu välja nägema, ehk siis tal lõigati pikad juuksed maha ja tehti oldschool soeng pähe. Uskumatu ikka, kui palju ettevalmistust ja vaeva (ja ohvreid) läheb selle alla, et võib-olla ei ole sekundikski pärast filmis näha. Kostüümiproovid, soengud. Siis käis veel passipilti tegemas (ta on seal filmis keegi reisija, kes pass käes laeva pealt kuhugi teise riiki astub). Ja no enivei, lõpuks heal juhul sekundiks vilksab ilmselt, kui sedagi.
Mind kutsuti oma sünnipäevaks, 18. maiks. Ütlesin, et mõni teine päev sobiks, või siis juhul kui oleks figuración especial (mitte tavataust vaid selline kerge tagaroll), siis tulen oma sünnipäeval ka hea meelega. Vastas, et toredat sünnipäeva 😀
Ega ma tegelikult ei raatsinudki oma juuksed ilmaasjata maha lõigata, mis sest, et kasvavad tagasi…
Kas rääkisin, et sain Aleksandriga tema soengu osas kokkuleppele ja lõin käärid sisse. Tegime viikingusoengu, nagu ma juba ammu-aammu tahtsin 😀 Ainult, et ta kannab nüüd ikka seda pealmist osa lahtiselt. Mõnikord harva olen saanud nõusse, et paneme kinni. (mu juuksurioskusi paluks liiga lähedalt mitte vaadata)
Mis veel. Käsin siin mõnda aega tagasi 10a jooksul ESIMEST!!! korda perearsti juures. Dani ajal oli mul erakliinikus jälgimine ja mõned korrad olen emos käinud ka, aga oma perearstile olen pandeemia ajal korra vaid helistanud, polnud silmast-silma näindki. Igatahes, kuna mul juba vähemalt aasta aega üks kõrv väga hästi ei kuulnud ja need vaigulahustusõlid ka tulemust ei andnud, vedasin end ikka lõpuks viimases hädas kohale. Loputati kõrv puhtaks ja nii lihtne oligi. Oli siis vaja nii kaua venitada sellega…
Danielil oli sünna vahepeal. Ta nagu alati, häbeliku inimesena suurt pidu ei tahtnud ja koolist ei tahtnud ka kedagi kutsuda (vastas alati, et no ma mõtlen veel, ma ei tea jne). Tegime talle üllatuseks reisi kardirajale ja ooh kui õnnelik ta oli. “Parim sünnipäev ever!” Poisid noh! Pärast õhtul tegime oma väikese vene-ukraina kambaga rannas pikniku. Danil istub slaavi kamandavate tsikkidega mängimine täiega hästi, ei hakka igav, ainukesed, keda ta oma “kutsutute” nimekirja tahtis lisada 😀 Hispaania lastega on ta pigem vaikne, aga oma vanade sõbrantsidega on sama jutukas ja aktiivne nagu koduski.
Tibupoegadest veel, siis need tuvipojakesed, kellest hiljuti kirjutasin. Üks neist sai ilmselt kuidagi otsa, kas kukkus alla või käis kajakas. Kõrvalolevad lillepotid olid ümber ja “pesas” istus vaid üks tibu. Tema sirgus küll kenasti rahulikult kauniks nooreks:
Ja siis lendas vist välja, ma ei jõudnudki teda valmis-versioonis näha, nad ju kasvavad nii kiiresti täis. No mis ma oskan öelda – alles koorununa on tuvid siiski nunnumad, kui sellises teisme-eas… Nii et pole tõesti ime, et nad alles täistuviks sirgununa pesalt lahkuvad, sest maailm ehmataks sellist tegelast nähes ära…
vahepalaks – leia pildilt kass
Üks päev tulime koolist koju ja prügikasti ääres oli mänguköök. Daniel oli kohe, et ooo jaa, just see on puudu kodust. Aleksandr ka üliõnnelik. Vedasime siis koju…
jajaa, ma tean, väga osav juuksur olen. A potisoeng pidi nüüd peale Käärijät popp olema õnneks…
Üks teine päev oli ka palju lastekraami toodud, igast rulad ja mänguasjad jne, aga õnneks tahtis Dani sealt ainult ühte asja – matkatooli. Mille Tolmu kodus ära omastas, aga muidu Dani poolt ka juba täitsa kasutust leidnud.
Et kodus rohkem ruumi oleks, sõidutasime Dani auto stuudiosse. Terve kodu on reaalselt Dani asju täis ja tal on nad kõik suht kabariitsed ka, mitte väikesed Legod nagu Aleksandril. Dani ise muidugi vaatab hoopis minu raamaturiiuleid ja küsib, et miks mul nii palju raamatuid vaja, et tal oleks endal neid riileid ka vaja… Ja mina vaatan Artjomi otsa, et miks terve elamine kitarre täis peab olema… Minimalistlik ja tühi elamine ei tule meil siin kellelgi välja.
tolmurull on tegelikult kõige suurem kodu sassiajaja
Ja ma ausalt just ükspäev tänaval kablutades mõtlesin sellele, et krt küll, kui ma üldse milleski hea olen, siis kontsadel kõndimises, et viimane aeg, kui elu/universum/kõrgemad või madalamad jõud võiks ometi mu talenti selles märgata ja mingi imetabase väljundi mulle leida-saata 😀
Ma ei tea, kontsadeljooks, turnimine, mägironimine, mingi… no ma ei tea. Guinessi rekorditeraamatus peaksin küll juba ammu sellega olema ju. Sest ma pole oma 40 eluaasta jooksul endale võrdväärset vastast selles küll veel siiani näinud 😀 Ainuke asi, milles mul vähekenegi annet on.
Kunst kunsti mõttes, ja kunst nagu keerukuse mõttes ka.
See tasakaalu leidmine unistuste ja reaalsuse vahel, elu nautimise ja millegi suunas rühkimise vahel. Mitte olla liiga oma dimensioonis, pea pilvedes, ja mitte olla ka kuiv argine realist. Olla hetkes, aga siiski mitte unustada homseks valmis olla. Jagada ja salvestada hetki, aga mäletamise jaoks, mitte nii, et salvestamise ja jagamise nimel kaotaks selle hetke maagia. Jne.
Iga kord, kui näen kedagi, kes seda kunsti kunstipäraselt valdab, imetlen naudinguga.
Aaah, ma imetlen juba sedagi, kui inimene suudab ilma virisemata elada, ega seegi pole iseenesestmõistetav oskus. Kuigi, natuke sõtlub ikka jällegi kliimast, et mõnel pool on tšill olek justkui kaasasündinud, teisel pool on “muretsemine” rahvusspordiks. Jajah, selline eriti üldistav Hispaania ja Eesti võrdlus 😛 Nii, et kes suudab karmis põhjamaa kliimas päikeseliseks rõõmupalliks jääda, müts maha, ongi elamise kunst selge! Ja kes siinses imelises kliimas ikka viriseb, siis….huhh, head aega, on veel palju õppida.
Ma panen üha enam tähele, et hindan positiivseteks iseloomujoonteks ja käitusmismustriteks asju, mida paljud eestlased pigem negatiivse alla loevad. No a la need klientidega või omavahel juttu lobisevad müüjad ja klienditeenindajadki. Ma nii naudin, et siin nii on ja et keegi viltu ei vaata. Isegi väga ametlikes kohtades (a la riigiasutused, politsei) tehakse nalja ja ollakse argised. Mu jaoks see vist ongi see hästi elamise kunst – ümbritsevate inimestega vaba ja rõõmus olek.
Kui eelmisel eestiskäigul sain tõredate klienditeenindajate osas kultuurišoki, ootan nüüd lausa huviga, kuidas seekord on, et kas elu on aastaga muutunud, või et tean oodata ja oskan end teisele lainele ümber lülitada? Põnev põnev, mõne kuu pärast juba näen.
Eile õhtul tulin rongiga Benalmadenast kodu suunas ja oli kaks imelist hetke. Esimene, kui tõstsin silmad telefoniekraanilt ja aknast mu vastas avanes iiiimekaunisilus õhtuvaade üle orgude ja mägede, selline oranžudune ja suvine. Ja kaks sekundit hiljem oli see vaade juba kadunud (kiiresti sõidavad need rongid noh), nii et ma ei jõudnud toibuda ja piltigi teha. Teine hetk oli samuti fotograafiline, hetkeks, sekundiks kahe maja vahelt vilksav õhutõusev lennuk (rong läheb lennujaamast mööda). Selline kusagil filmi sees olemise tunne tekkis. Mind tabavad aegajalt sellised momendid, et elu tundub liiga… ma ei tea, fotograafiliselt kaunis, et tõsi olla, ja tekib tunne, nagu oleksin mingi filmi sisse sattunud. Võib-olla on see ka sellega seotud, et lapsena tundus elu filmides nii erinev nö päriselust, nii kliima kui temperamentide ja olukordade osas. Ja nüüd olles ise selle teistsugususe sees, aga mitte vaatlejana, vaid tundes end osana sellest keskkonnast, mõistes neid olukordi ja keelt jne. Et siis tundubki, et kuidas (ja millal) see küll juhtus ja kas tõesti päriselt.
Instagrami stoorides oli sünna puhul võimalus oma viimase aasta highlighte jagada ja mõtlesin, et tegelikult oleks paslik hoopis terve eelmine kümnend kokku võtta. Hehee, 10a tagasi polnudki mul veel instagrami.
Igatahes, too viimane kümnend algas mul (meil) kohe suurte muutustega: uude riiki kolimisega. Kolmkümmend kukkus ja kohe kohvreid pakkima! Ja eks kogu see aeg ongi läinud kohanemise, integreerumise, võõras (nüüd juba omas ja koduses) riigis enda koha leidmisele. Põnev on olnud! Selline, et raske, aga siiski sära silmis, vähemalt suurema osa ajast.
Mis veel mu kolmekümnendates juhtus…Dani tuli meie ellu. Ja Tolmu. (Jajaa, Coco ka, aga Tolmu pole mingi tavaline kass, ta on ikkagi mu pesakond, nii et tuleb eraldi ära märkida ta).
Oeh, see väikeste lastega võõras riigis ja tugivõrgustikuta aeg oli ka ju. Sellest olen alles hiljuti vist taastunud 😅
See ei aitanud ka kaasa, et kuigi endalgi võrk puudu, olin sel ajal lisaks veel ise teistele tugivõrguta inimestele tugivõrguks ja lõpetasin tühjakspigistatud sidrunina. Ei noh, ega asjata öelda, et enne aita endale päästevest selga ja alles siis teistele.
Muidugi sai igasuguseid elu õppetunde saadud ja karastatuks ja väheke targemaks kasvatud. Loota ju võib. Mis elu see ilma arenguta oleks.
Raamat muidugi, see oli nagu kord-elus-lotovõit liiki sündmus ja no ilmselgelt juba mu lapseea salaunistus. Nagu kolmas beebi mõnes mõttes.
Päris kolmas beebi ei tulnud, ta nagu tahtis, aga siis otsustas ikkagi ümber. Mõnikord olen ikka mõelnud, et polegi mul tütrekest, kellele kleite osta, aga siis meenub see mõned lõigud eespool mainitud väikeste laste ja magamata ööde periood ja mõtlen, et olen juba liiga vana, et uuesti sellest eluga läbi suuta tulla.
Ühesõnaga. Kolmekümnendates õppisin integreerumist ja Hispaaniat ja kasvatasin oma kaks beebit inimesteks. Nüüd on nad sellises vanuses, et lausa lust. Teevad seal praegu endale ise hommikusööki just.
Lisaks on mul nüüd huvitav verstapost ees – kümme aastat Hispaania elu saab täis. Mis tähendab, et olen juba veerandi oma elust siin elanud. Veerand! Üks neljandik! Kas ma olen nüüd veerandikhispaanlanna?
Aga nagu siia kolides öeldud sai – 30 aastat Eestis, järgmised 30 Hispaanias. (Ja eks siis vaatab edasi).
Malbe, tüüne, pastelne
Tegelikult on suurel osal inimestest kuskil 8-9-10 võõrsilolekuaasta paiku koduigatsuse hetk ja jõuab kätte see teine tagasikolimistelaine aeg (esimene on aastake peale kolimist, mil võib selguda, et ootused ei klapi üldse reaalsusega). Mul on siiani pigem, et see ongi ju mu kodu. Ja et just alles tulime ju. Ju ma siis lihtsalt leidsin selle õige koha, enda jaoks õige (sest noh, mis ühele on õige, ei pruugi teisele üldse sobida).
Hiljuti nägin kohalike eestlaste grupis inimest, kes nimetas hispaanlasi lollideks ja rumalateks. Ma arvan, et kui ma oleks sellist tüüpi inimene, siis ei suudaks ka siin kaua vastu pidada. Ja eks neid on omajagu, kes tulevad ainult päikese pärast, aga soovivad, et hispaanlasi poleks üleüldse olemas. Hispaania keele asemel oleks inglise keel. Jne. Aga ma vastupidi hoopis täiega armastan hispaanlasi ja nende kultuuri ja kombeid ja elustiili.
Mis teha, kui inimesele kohalik rahvas ei meeldi…
Eile käisin veini ja šokolaadi degusteerimise õhtul flamencokitarri saatel ja olin seal keset lõbusaid hispaanlasi ja mõtlesin, et nii oma inimesed. Ja et jagasin ju seda üritust eestlaste grupis ka, aga kedagi ei tulnud, samas – oleks see olnud a la “Meie Mees” viina kõrvale, küllap oleks siis tuldud ja suurte massidena lausa 😅 (Costa del solis elab vähemalt tuhat eestlast, ma pakun. Nüüd peale telesaadet ilmselt 2000. Nt eile üks ajakirjanik rääkis, et rootslasi elab siin 40 000! Soomlasi küllap on ka samas suurusjärgus. Nii et see 1000-2000 on küllap mul alapakutud number isegi)
P.S. Ääremärkuse korras mainin ära, et palju toredaid eestlasi on meil siin ka!
Lastest ja kassidest rääkisin, aga keegi oli ju veel terve selle dekaadi mu teekaaslaseks
Lõpetuseks laulusõnad eesti muusikaklassikast, mis on mind siin mõned päevad kummitanud ja mõtlema pannud, et neil sõnadel on ju täitsa point ka olemas ju (noorena ei uskunud):
noorus on ilus aeg, noorus ei tule iial tagasi. Ei tule, tule ta, iial ei tule ta, noorus ei tule iial tagasi.
Mõnda aega tagasi avastas Artjom, et fotostuudio akna taga istub meil lillepotis tuvi. Oli seal nagu kivikuju, aga surnud siiski mitte, lihtsalt ei kavatsenudki lillepoti pealt kusagile liikuda ega üldse reageerida. Teeskles, et teda pole olemas, et on nähtamatu. Kuna Artjom toimetas stuudios pikemalt, siis mõned tunnid hiljem uuesti lillepotti piiludes vaatas sealt vastu hoopis teine, tumedam tuvi, kes liikumist nähes kohe ehmus ja minema lendas. Ja ohhhooo, mis tore vaatepilt selle peale avanes – lillepotti oli pesake punutud, või noh, paar oksakest veetud ja siis kaks muna munetud.
Tuvipesa! Kes on seda varem näinud? Ma olen elus päris palju linnupesi näinud, linnufänn nagu ma olen, aga tuvipesa küll mitte. Tuvipoegigi mitte. Tuvid on vist mu kõige vähemlemmikud linnud üldse ja kuidagi pole nende eluskorralduse peale pikemalt mõtlema jäänud. Tunduvad sellised mitte kõige kaunimad linnud ja mõeldes tuvile, ei seostu nendega ka sõna “tark”. Kuigi… tuvid on ju lausa kirju vedama dresseeritud, seega nutti neil siiski peaks olema… Ja kui järgi mõtlen, siis meeldib mulle neid pildistada ka, on täitsa fotogeenilised teised. Aga stuudio juures on nendega pigem häda, sest nad kogunevad akende kohale avaustesse ja lagastavad seal mõnuga. Inimesed panevad öökullikujusid akende taha, aga need ka eriti ei mõju.
picassotuvi
Aga mis sest, et tuvid elavad juba ammu-ammu inimestega kõrvuti (polegi vist tuvivaba linna olemas), siis palju me neist üldse teame? Kas tuvitibud üldse eksisteerivad või nad sünnivadki valmis tuvidena?
Ma sain nüüd näiteks teada, et nad on paarilinnud ja oma kaaslasele terve elu truud. Mune hauduvad kordamööda, tibude eest hoolitsevad koos.
Piilusime mitu nädalat oma lillepotti – kord istus seal üks, kord teine tulevane lapsevanem. Heledam tuvi oli väga pesatruu ega teinud väljagi, kui akna peale tulime. Tumedam tuvi lendas alati minema. Mune jäigi kaks, juurde ei tekkinud. Ausaltöeldes on see lillepott päris pisike, imestasin iga kord, et kuidas neil seal õnnestub istuda. Aga noh, ise valisid omale, ju siis tundus mugav…
Ja siis lõpuks paistis sealt alt midagi, aga mis täpsemalt, jäi esialgu saladuseks, sest see hele tuvi istus “pesal”. Järgmisel päeval sattus tumedam tuvi olema ja saigi tibukesi näha.
Nüüd peaks umbes kuu minema, kuni beebikesed normaaltuvi mõõtu kasvavad ja siis nad lendavadki juba ennast maailmale ka näitama ning kellegi õlale lärakat laskma.
Eelmise korra moeteemadel hetkeks veel jätkates, jäin mõtlema, et siin on tänavapildis ülivähe rebeleid, mässajaid. Subkultuuride esindajaid. Vähemalt siin Lõuna-Hispaanias. No vähemalt Malagas. Kes teab, võib-olla põhjapool on rohkem, ikkagi teine kliima. Leebeid rokkareid on meil küll palju (natukene ongi siinne stiil rokilik ka), aga hardrokkareid, hevimehi, metal, gooti, punk jne. No ei ole individualiste, hispaania rahvas on nii sotsiaalne, et nad tahavad aina ühte kuuluda, mitte erineda. Outsaiderid tiritakse ka vist kampa 😀 Isegi hipisid ja boheemlasi, kes võiksid ju siia kliimasse sobida, tänaval põhimõtteliselt ei näe.
Ükspäev just nägin õues ühte kampa noori metalpoisse ja vaatasin, et hehee, juba tuttavad näod ju (ükskord noortebändide kontsertil esinesid) ja no tegelikult on nad üldse teisest linnastki…
Enda varsti-teisemelise lapse puhul siin mõtlen, et millega ma küll peaks ta ära ostma, et ta lubaks omale mingi ägeda viikingsoengu teha. Ta on väga sinna väljakasvanud potisoenguarmastusse kinni jäänud ega taha üldse mingit muutust. Ehk ikka kuidagi õnnestuks… Mõne aasta pärast teismelisena ta vaevalt enam minu nõu moe ja cooli osas kuulda võtab.
Vaatasin jupiterist just ägedat dokki kingadest. Kingad, oooh! Ma ei saa aru, mis maagia see on, et kingad nii mõjuvad, aga täiega tekitavad aaah ja ooh emotsioone. Vaat et rohkemgi kui kleidid? (on see võimalik?:D)
Igatahes oli äge dokk, soovitan. Natuke võttis süümekaid vähemaks, et kingahull olen. Sest kingamaailm on ju tõesti lahe.
Ja samas on nii veider, et ma ei mäleta üldse lapsepõlvest oma kingi, esimesi kingi või esimesi pidukingi või kooli vahetusjalatseid vms. Ainult ema kuldkingi mäletan! Samas mingeid oma lapsepõlve kleite-seelikuid mäletan küll väga hästi. Ju siis olid mu kingad tol ajal täiega igavad, mitmenda ringi kanda või suvaline turukaup nagu kõigil teistel või humanitaarabist (umma-abi, nagu meil öeldi). Suviti käisin üldse paljajalu, korjasin roostes naelu ja mesilasehammustusi ja lehmakoogikogemusi, nagu kõik maalapsed ikka 🙂 Esimene enda jalanõudega seostuv mälestus on tegelikult kuskil teisest klassist, kui keegi suurema klassi laps mu tenniseid kommenteeris, et issand kui suured (tegelt ei olnud vist väga suured, suht parajad olid, ja jalanumber oli tavaline mul). Ja järgmine kingamälestus on juba kuskil 7-8-klassist, kui omale ise Tartust platvormid ostsin ja keegi kodus ei suutnud uskuda, et nad tõesti täiega mugavad on. Olid, ausalt! Siiamaani on platvormid mu meelest maailma kõige mugavamad jalatsid, tennistest või botastest näiteks mugavamad.
Tagasi tänapäeva tulles, siis kuumalaine ja põud endiselt kestavad, aga las see jääb teise korra jutuks, praegu pole mul nii paju aega, et süvitsi minna 🙂 Eile mõõdeti juba jälle uus Malaga kõige aegade aprillikuuma rekord – 34 kraadi. Täna õnneks pilves ja jahedam.
Eelmisel pühapäeval oli raamatu ja roosi päev. Sel puhul sattusime inglise kalmistule, kus toimus raamatute, lillede ja veini, eee, üritus? Laat oleks natuke veider öelda 😀
Inglise kalmistu on lausa üks Malaga vaatamisväärsustest, seega selline kultuurne koht, aastast 1831. On kuulsaid inglasi (ja teiste rahvuste esindajaid ka, ühte soome ulmekirjanikku nägin nt isegi), kirik, kaunis aed, põnevaid hüvastijätte. Näiteks, et “siin lebeb S. Hespeler, siis Boultbee, siis Freeze, siis Benn. Nii palju mehi, mitte kunagi Seda Meest. Arg-h, mehed!” Kas pole mitte nunnu?
Aga sellega nüüd lõpetangi, sest suundun ühele teisele raamatu ja veini üritusele, meie pisikese kohaliku eksklusiivse raamatuklubi kokkusaamisele, mäe otsa veini kõrvale seekordset raamatut arutama (Eia Uus sulest “Tüdrukune” seekord).
Millega seoses ei saa ma ikka pidama. Istusime paar päeva tagasi Artjomiga 100montaditoses ja ta käis sees toitu tellimas. Ja lobises seal mingi teise kliendiga natuke, keegi vanem härrasmees. Ja siis kui too kuulis, et Artjom on Eestist, ütles, et oo, seal kus ma elan, oli kunagi mul naabriks imekaunis eesti naine. Artjom küsis, et kus. Too vastas, et Buenos Aireses. Ma mõtlesin, et daaaamn, miks ta nime ei küsinud, raaaudselt oli Eia Uus, onju!
Ja enne kui päriselt lõpetan, siis mäe otsadest ja veinist rääkides, mul ju üldiselt ei ole siin kaugel võimalik oma blogimaailmainimestega üks-ühele kokku saada ja veini juua, sest kõik on Eestis või kusagil mööda ilma laiali. Aga Blogistaja (jääme bloginimede juurde onju :D) tuli Andaluusiasse reisima ja juuhuu, väike blogijate kokkutulek saigi ära tehtud. Selle aasta esimene, aga väike vihje – varsti tuleb “blogijate kokkutulek Malagas vol2” ka. Ja jään ikka selle juurde, et kui kellegi blogi loed, siis esimest korda päriselt kokku saades on ikka see tunne, nagu oleks juba vanad sõbrad 🙂
Heihoi, tervitused kõrbekuumusest! Ok, päris kõrb veel ei ole, aga palju puudu ei jää. Vahepeal mõõdeti lausa läbi aegade kuumim aprillitemperatuur – 33,5 kraadi. Või noh, viimase 80 aasta kuumim vähemalt, sest nii kaua on andmeid kogutud.
Kuum on mõnus, mulle meeldib, olen kõik need aastad siin mõelnud, at ainuke puudus Málaga juures ongi see, et talved-kevaded võiks veel soojemad olla. Sain, mis tahtsin, eks! Aga samas veepuudust ja metsapõlenguid ka ei soovi, seega ootame siin vihma. Küll oleks tore, kui öösiti sajaks ja päeviti oleks just nii nagu praegu…
Ükspäev käisime möödaminnes mingi Disney filmi (või seriaali) castingul. Ilma lasteta, täiskasvanuid otsiti. Lapsed olid koolis. Pidime täitma ankeedi ja tehti paar pilti. Ankeedis oli küsimus: erioskused. Ei tulnud kohe miskit pähe, oskusteta noh. Mõtlesin pikalt (mitu minutit ikka). Lõpuks Artjom soovitas, et pane slackline. Panin siis selle… Kuigi oleksin ju võinud veel lisada, et kontsadega… Korra mõtlesin, et oleks olnud naljakas panna ka “lehmalüps” vms vanakooliasja, mida raudselt keegi teine siin ei oskaks (kas ma isegi tegelt?) aga mõtteks see jäigi.
Tagasitulles (linna servalt pärapõrgust) kutsus üks vanem naine, kes ka castingul käis, meid auto peale ja küsis, et kas tõesti panin ankeeti, et olen nõus juuksed lühikeseks lõikama. Nii et kui see peaks juhtuma, siis teate, miks…(et ei ole keseakriis) Ah, küll nad tagasi kasvavad! Kuigi viimati olid mu juuksed õlgadeni vist siis, kui oma teistkümnendates vihastasin ja patsil kõik, mis juuksekummist väljapoole jäi, maha nüsisin. Nii et suht ammu. Mis teha, mul on pikajuuksefetish… Juustes on vägi noh 😉
Juuste värvmisega on ka huvitavad lood. Eestis elades värvisin aina tumedamaks, küllap tahtsin välja näha nagu hispaanlanna. Siin jällegi enam üldse ei värvi, sest noh, hispaanlastel on, et mida heledam juus, seda moodsam…
Hispaanlannadega seoses.
Katerina kirjutas just Love is Blind sarja näitel stiilitundest ja jäin mõtlma, et Hispaania on vist mind nii palju mõjutanud, et vaatan hoopis teise pilguga sellele teemale. Imetlen, kui inimesed ei põe oma keha ja riietuvad nö latiinopäraselt (ehk liibuvalt ja paljastavalt) või julgelt või üleüldse omamoodi. Kui ei põeta voltide või teiste inimeste arvamuse pärast. Cmoon, siin päevitavad rannas vähemalt pooled naised topless (ja seda olenemata kaalust või vanusest või sellest, kas kõik on prink või mitte), nii et julgete ja enesekindlate inimestega on silm aja jooksul väga ära harjunud. Seega, mulle tundub, et kliima mõjutab ikka kõvasti, et mis kellegi jaoks normaalne või mis liiga väljakutsuv tundub. Eestist tulnud külaliste pealt näen ka ikka ja alati, et esimestel päevadel on nii meestel kui naistel silmad rannas või ka tänaval imestusest suured, aga kolmandal päeval jääb juba kommentaare vähemaks, harjutakse ära 🙂
Kusjuures hispaanlaste stiili on täiega raske kirjeldada. Meeste stiilist ma kunagi rääkisin. Aga naistest on veel keerulisem rääkida 😀 See on segu konservatiivsest, aga samas julgest stiilist. Nad näevad alati head välja, noh. Niisama poes, lapsi kooli viies, tööl, üritustel. Välismaalased tunneb tänaval kohe riietuse järgi ära, sest nad viitsivad stiilsed asjad ainult mõneks ürituseks välja otsida, muul ajal on mugavus ennekõike. Ja noh, mustlaste linnaosades ka on mugavus, sussid ja hommikumantlid teema. Aga keskmine hispaanlanna – imekaunid juuksed, alati ehted, meik, küüned, kõik viimistletud noh. Dressid või lotendavad t-särgid on täiesti out. Ok, dressipükste osas võtan oma sõnad tagasi – teismeliste seas on küll popp tänavastiilis suuri halle dressipükse kanda, aga see-eest on ülaosas mõni kena nabapluus nt, pluss loomulikult täismeik jne. Pikad laiad püksid ja napp ülaosa nagu neil piltidel, on üleüldse popp:
Mingid suvalised pildid guugelasin kiiresti netist, mis ehk annavad natuke aimu hispaanlannade stiilist, kuigi paari pildiga on suht võimatu kokku võtta erinevaid vanuseid ja stiile ja olukordi. Näiteks on ülisuur erinevus päevase riietuse ja klubiriietuse (mis on vist igas riigis max paljastav) vahel jne. Aga laias laastus midagi ehk illustreerib.
lähevad tööle ilmselt casual vaba-aja-autfitidilmselgelt ollakse pensionipõlves ka ilusad ja stiilsed edasi
Ja siis on veel eraldi liik riideid pulmades käimiseks. Seal ollake kohe eriti ülevõlli moodsad alati. Peakaunistused jne. Ei kardeta pruudist üle olla. Neil on selle stiili kohta isegi eraldinimetus – pulmapeo külalise mood (invitada).
Ma pole ise siin kunagi pulmas külaline olnud (fotograaf vaid), aga pilte töödeldes ikka alati imetlen. Ürituste piltidega samuti.
Oih, ma ei tea, kuidas ma castingust rääkides nüüd järsku siiani jõudsin. Tahtsin hoopis muudel teemadel pajatada, aga jäin kleite vaatama… Eks siis järgmisel korral!
Aasta oli siis… 2014. Kui esimest korda selle hulluse, nimega semana santa, sisse sattusime. Nii sarnane aasta oli see praegusele. Samasugune soe (loe: kuum) kevad oli, rannahooaeg täies hoos. Ütle veel, et aastad pole vennad. 2014 ja 2023 on täiega vennad!
Eile läks see püha hullus jälle lahti. Tasapisi toimus üht-teist varem ka, aga eile oli see ametlik algus, Domingo de Ramos. Eesti keeles palmipuudepüha? Ma olen vist igal aastal selle esimese päeva maha maganud, sest noh, mismõttes hakkab püha nädal juba päev enne püha nädalat, ah? Igatahes toimus eile 9 protsessiooni ehk püha rongkäiku. Esimene neist algas kell 10.15 ja lõppes 16.30, viimane lõppes öösel kell 2. Mis on isegi hästi, sest näiteks neljapäeval kestab mitu protsessiooni kella neljani hommikul. Püha nädalal kesklinnas elades magada ei saa, trummid, pasunad ja muu müra käivad öödpäevadläbi.
Enamasti kestabki iga protsessioon kuskil 8 tundi. See tähendab, et kaheksa tundi kannavad nad seda 3-5 tonni kaaluvat trooni. Mõni rongkäik on pikem ka, näiteks 12-13 tundi. Söömata, hädapärast vahepeal sõõmuke vett juues.
Kõige raskem troon Málagas on Maria Santisima de la Esperanza, mis kaalub 5000 kg – viis tonni! Keskmiselt on iga trooni tõstmiseks ja kandmiseks 160 – 280 meest. Neid, keda on näha, nimetatakse troonimeesteks (hombres de trono) ja neid, kes trooni all, submarinodeks (eesti keeles veealusteks?). Seal all on üsna pime ja palav. Ja sellele vaatamata on see suur au, olla troonikandja. Ootejärjekorrad troonikandjaks on mitmeid aastaid, mõnel vennaskonnal isegi kuni kuus aastat.
Vahemikus pühapäevast kuni suure reedeni toimub iga päev 6-9 protsessiooni, olenevalt päevast (kõige populaarsemad ongi pühapäev ning suur reede). Kokku 44. Kõik vennaskonnad tulevad oma kodukirikutest läbi konstitutsiooniplatsi, Larios tänava, Alameda (kus on igalpool tribüünid vaatamiseks) ja suunduvad katedraali juurde. Iga protsessiooni ajal näeb enamasti kahte trooni – ühte Jeesusega ning teist Neitsi Maarjaga. Mõlemad on rikkalikult kaunistatud, dekoratsioonid on valminud parimate artistide käe all ning parimatest materialidest. Kõige vanem pühakuju, mida semana santa ajal kantakse, on pärit umbes 1505. aastast. Kusjuures, püha nädalat on siin ka juba üle 500 aasta tähistatud. Päris pikk traditsioon…
Eestlase vaatenurgast tundub semana santa muidugi mingit sorti eriti ekstreemne ja hullumeelne usklikkus. Tegelikult on ta tänapäeval pigem traditsioon, esivanemate kommete säilitamine, lapsepõlvenostalgia jne. Näiteks… olen seda kindlasti juba kusagil maininud, kui mitte mujal, siis raamatus kindlasti. Aga Antonio Banderas, eksole. Ta sätib oma elu, filmivõtted jne kõik alati nii, et saab semana santa ajal Málagas olla, oma vennaskonna protsessioonidel osaleda. Miks? Ühes oma intervjuus on ta öelnud: “Mu vanemad on siin kirikus laulatatud, me oleme vennaga siin ristitud. Need inimesed siin on kõik mu lapsepõlvesõbrad, kellega koos tänaval mängitud sai. Traditsioonid ja juured on ju väga tähtsad!”
Ühesõnaga. Semana santa ajal on lastel koolivaheaeg, enamus inimesi puhkavad, reisitakse palju (turistid ja sisemaarahvas tulevad rannikule, paljud kohalikud hoopis põgenevad siit selle hullumaja eest ära (sest noh, keklinnas liikumine on muutunud takistusrajaks, ei saa läbi, sest igas suunas läheb mõni rongkäik).
Inimesed vaatavad rongkäike, toidukohad on rahvast täis, tujud on üleval ja ülevad. Tore aeg noh! Lapsed teevad küünlavahast pallikesi, mida siis järgmistel aastatel aina suuremaks kasvatada. Malaga semana santa ongi võrreldes muu Hispaaniaga palju rõõmsam, eriti Põhja-Hispaaniaga võrreldes. Ei mingit vaikides enesessevaatamist, vaid seltskond, laulmine, elu.
Pildid eilselt Lagrimas y Favores protsessioonilt. Kui meelde, tuleb jagan mõni päev teisi protsessioone ka, sest nad on ju kõik täiega erinevad.
Selle harva kirjutamise juures on üks miinus – ma ei mäleta enam, millest olen juba kirjutanud, ja millest mitte. Nii et eluülestähendustesse jäävad mul siin raudselt suured augud sisse või siis saab midagi topelt (või tripelt (uus sõna?))
Lisaks ei mäleta ma, mida kuhu kirjutasin. Et kas siia või facebooki või instastooridesse. Ja et kui ma midagi kusagil mujal juba kribasin, kas siis siia on enam mõtet. Oeh! Samas ma täiega tahan, et just blogi oleks see üks koht, kus kõik on olemas ja kust ma saaks tulevikus tuhlata, et hmm, see 2023nda aasta märts, milline ta nüüd oligi.
Ma ikka imestan inimesi, kes ilma abivahenditeta mäletavad. Et sel aastal 37a tagasi maksis sai nii palju ja lumi läks sel kuupäeval ära ja kuldnokad jõudsid just selle päeva pärastlõunal kohale. Mul on vist mingeid mäluvitamiine vaja…
Ilmauudiseid. Pastab, et suvi tuli sel aastal mitu kuud varem. Või on see siis lihtsalt pikemat sorti kuumalaine ja kohe tuleb tavapärane tuuline-vihmane kevad tagasi? Hetkel on õues varjus 27 (!!!) kraadi. Mul on pruuniks-teiseks-juuniks juba ammu käes. Ütleme nii, et pimedas mind varsti vist enam näha pole…
Selline ootamatu kevad-suvi on täiega tore, aga kahju on, et kogu metsaalune rohelus hakkab juba vaikselt ära kuivama. Mõni aasta on isegi mais veel roheline-lilleline olnud. Samas – eks ma mäletan (hahaa) siinoldud aja jooksul ikka täitsa mitut suviste ilmadega märtsinädalat ka, nii et jah, aastad pole vennad ja küll see vihm ka millalgi ikka maha sajab. Ja kui mitte sel aastal, siis järgmisel? Igatahes öeldi uudistes, et sajandi põud on ja eks näis, mis veeoludega suvepoole saab. Suht sarnaseid kaadreid näidatakse, nagu selles hispaania minisarjas nimega “Sequia” (jupiteris oli vist olemas, põud vms ilmselt nimeks).
kevadhapuoblikapõld
Apelsinid õitsevad, kas juba rääkisin?
Mu botaanik-laps ostis aianduskeskusest omale põldmarjapõõsa. Ise olen süüdi, et ta kaasa kutsusin… Meil pole just ülearu seda ruumi toas. Ta muidugi vaatas ka igasuguseid suuremaid viljapuid seal, nii et pean olema õnnelik, et niigi hästi läks. Aga terrassist on täiega puudus.
Avokaado ka aina viskab pikkust. See oli esimene avokaadokivi, mis meil lõpuks kasvama läks, varem olen ka proovinud, aga ei õnnestunud. Eelmise aasta juulis pistsime kivi vette. Oktoobris oli vist, kui lõpuks hakkas elumärke näitama, ma olin juba lootust kaotamas. Nüüd on juba täitsa puu nägu.
ananass ja muud tegelased
Märtsi olen kuidagi hästi sotsiaalseks elanud, sellepärast ka ei jõua vist üldse siia kirjutama. Külalistega vaja ringi joosta, uute kliimapagulastega kohtuda jne.
Ükspäev kõndisime 32 578 sammu (teised ilmselt vähem, sest neil pikemad sammud… aga 21.5 km) ja isegi mu sammulugeja arvas, et vaau, see on nüüd küll uus rekord. Ja siis üks teine päev läksin kesklinna kohvikusse, kontsad jalas, aga juhtus nii, et jalutasin pärast muuhulgas pool linna või õigemini 18 km läbi ja sammulugeja näitas 27 500 sammu. Üldiselt, nüüd mil lapsed on siin uues kodulähedases koolis, ma enam igapäevaselt ülisuur sammuja polegi. Varem olid küll 20-tuhandesed päevad täitsa tavalised, kontsaga või kontsata, nüüd pigem 10 000 ongi vist mingi keskmine. Endale tundub täiega vähe, sest varem oli ju rohkem. Ja kõndida mulle tõesti meeldib, siin kliimas eriti. Mõnel päeval, mil vaja pikemalt arvutis istuda, on kas või poeskäik (15min sinna, 15 tagasi) juba nii vaimu ergutav. Forrest jooksis, ma aina kõnniks ja kõnniks, kui aega oleks. Kõnniks ja pildistaks kõike toredat, mis teele jääb. Noorena kõndisin mööda metsi ja pildistasin sammalt ja kõrrekesi, nüüd mööda linna ja pildistan maju ja kasse ja lilleõisi.
kõrred nagu muistekohvikutšillkäsitööaed
Ükspäev lendas mäe otsas ronk mööda ja sain aru, et olen juba nii kaua Eestist ära olnud, et ei oska enam korralikult kraaksudagi, sest siin elavad ju ainult need kaks ronka ja kui tihti ma neid ikka näen, kord aastas vast. Praktikat enam pole, rooste olen läinud. Vähemalt ronga arvates oli küll täiesti arusaamatu jutt, lendas mööda ega teinud teist nägugi. Kivirähule uus raamatuidee – naine, kes unustas rongasõnad…
Roostest rääkides, käisin Kristjaniga autotöökojas tõlgiks kaasas, oli vaja vahetada miskine bussialune kobakas nimega tahmafilter (mu jaoks on filter miskit väikest ja peenikest nagu tolmuimejatel vms, see oli minumõõtu kobakas torumoodustis :D). Töökoja boss arvas esialgu, et ta ei saa vahetada, sest roostes on kõik. Neil ju siin soolatud teede autodega kogemusi pole. Pidin seletama, et meil sel põhjas ongi kõik autod alt sellised, et see on ok, see pole miski õige rooste veel. Tegi lõpuks ikka ära.
kirjutan siin peamiselt sellest, kuidas ma elan ja miks ma nii elan, vahel ka sellest, mida ma ilmast ja inimestest arvan ja kui inspiratsiooni on, siis ka mõne väljamõeldud lookese - sest kunagi tahaks ikka kirjanikuks saada!
“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 