Pühapäev on blogipäev, eks, kõik nõustuvad?

Eelmise korra moeteemadel hetkeks veel jätkates, jäin mõtlema, et siin on tänavapildis ülivähe rebeleid, mässajaid. Subkultuuride esindajaid. Vähemalt siin Lõuna-Hispaanias. No vähemalt Malagas. Kes teab, võib-olla põhjapool on rohkem, ikkagi teine kliima. Leebeid rokkareid on meil küll palju (natukene ongi siinne stiil rokilik ka), aga hardrokkareid, hevimehi, metal, gooti, punk jne. No ei ole individualiste, hispaania rahvas on nii sotsiaalne, et nad tahavad aina ühte kuuluda, mitte erineda. Outsaiderid tiritakse ka vist kampa 😀 Isegi hipisid ja boheemlasi, kes võiksid ju siia kliimasse sobida, tänaval põhimõtteliselt ei näe.

Ükspäev just nägin õues ühte kampa noori metalpoisse ja vaatasin, et hehee, juba tuttavad näod ju (ükskord noortebändide kontsertil esinesid) ja no tegelikult on nad üldse teisest linnastki…

Enda varsti-teisemelise lapse puhul siin mõtlen, et millega ma küll peaks ta ära ostma, et ta lubaks omale mingi ägeda viikingsoengu teha. Ta on väga sinna väljakasvanud potisoenguarmastusse kinni jäänud ega taha üldse mingit muutust. Ehk ikka kuidagi õnnestuks… Mõne aasta pärast teismelisena ta vaevalt enam minu nõu moe ja cooli osas kuulda võtab.

Vaatasin jupiterist just ägedat dokki kingadest. Kingad, oooh! Ma ei saa aru, mis maagia see on, et kingad nii mõjuvad, aga täiega tekitavad aaah ja ooh emotsioone. Vaat et rohkemgi kui kleidid? (on see võimalik?:D)

Igatahes oli äge dokk, soovitan. Natuke võttis süümekaid vähemaks, et kingahull olen. Sest kingamaailm on ju tõesti lahe.

Ja samas on nii veider, et ma ei mäleta üldse lapsepõlvest oma kingi, esimesi kingi või esimesi pidukingi või kooli vahetusjalatseid vms. Ainult ema kuldkingi mäletan! Samas mingeid oma lapsepõlve kleite-seelikuid mäletan küll väga hästi. Ju siis olid mu kingad tol ajal täiega igavad, mitmenda ringi kanda või suvaline turukaup nagu kõigil teistel või humanitaarabist (umma-abi, nagu meil öeldi). Suviti käisin üldse paljajalu, korjasin roostes naelu ja mesilasehammustusi ja lehmakoogikogemusi, nagu kõik maalapsed ikka 🙂 Esimene enda jalanõudega seostuv mälestus on tegelikult kuskil teisest klassist, kui keegi suurema klassi laps mu tenniseid kommenteeris, et issand kui suured (tegelt ei olnud vist väga suured, suht parajad olid, ja jalanumber oli tavaline mul). Ja järgmine kingamälestus on juba kuskil 7-8-klassist, kui omale ise Tartust platvormid ostsin ja keegi kodus ei suutnud uskuda, et nad tõesti täiega mugavad on. Olid, ausalt! Siiamaani on platvormid mu meelest maailma kõige mugavamad jalatsid, tennistest või botastest näiteks mugavamad.

Tagasi tänapäeva tulles, siis kuumalaine ja põud endiselt kestavad, aga las see jääb teise korra jutuks, praegu pole mul nii paju aega, et süvitsi minna 🙂 Eile mõõdeti juba jälle uus Malaga kõige aegade aprillikuuma rekord – 34 kraadi. Täna õnneks pilves ja jahedam.

Eelmisel pühapäeval oli raamatu ja roosi päev. Sel puhul sattusime inglise kalmistule, kus toimus raamatute, lillede ja veini, eee, üritus? Laat oleks natuke veider öelda 😀

Inglise kalmistu on lausa üks Malaga vaatamisväärsustest, seega selline kultuurne koht, aastast 1831. On kuulsaid inglasi (ja teiste rahvuste esindajaid ka, ühte soome ulmekirjanikku nägin nt isegi), kirik, kaunis aed, põnevaid hüvastijätte. Näiteks, et “siin lebeb S. Hespeler, siis Boultbee, siis Freeze, siis Benn. Nii palju mehi, mitte kunagi Seda Meest. Arg-h, mehed!” Kas pole mitte nunnu?

Aga sellega nüüd lõpetangi, sest suundun ühele teisele raamatu ja veini üritusele, meie pisikese kohaliku eksklusiivse raamatuklubi kokkusaamisele, mäe otsa veini kõrvale seekordset raamatut arutama (Eia Uus sulest “Tüdrukune” seekord).

Millega seoses ei saa ma ikka pidama. Istusime paar päeva tagasi Artjomiga 100montaditoses ja ta käis sees toitu tellimas. Ja lobises seal mingi teise kliendiga natuke, keegi vanem härrasmees. Ja siis kui too kuulis, et Artjom on Eestist, ütles, et oo, seal kus ma elan, oli kunagi mul naabriks imekaunis eesti naine. Artjom küsis, et kus. Too vastas, et Buenos Aireses. Ma mõtlesin, et daaaamn, miks ta nime ei küsinud, raaaudselt oli Eia Uus, onju!

Ja enne kui päriselt lõpetan, siis mäe otsadest ja veinist rääkides, mul ju üldiselt ei ole siin kaugel võimalik oma blogimaailmainimestega üks-ühele kokku saada ja veini juua, sest kõik on Eestis või kusagil mööda ilma laiali. Aga Blogistaja (jääme bloginimede juurde onju :D) tuli Andaluusiasse reisima ja juuhuu, väike blogijate kokkutulek saigi ära tehtud. Selle aasta esimene, aga väike vihje – varsti tuleb “blogijate kokkutulek Malagas vol2” ka. Ja jään ikka selle juurde, et kui kellegi blogi loed, siis esimest korda päriselt kokku saades on ikka see tunne, nagu oleks juba vanad sõbrad 🙂