Mõnda aega tagasi avastas Artjom, et fotostuudio akna taga istub meil lillepotis tuvi. Oli seal nagu kivikuju, aga surnud siiski mitte, lihtsalt ei kavatsenudki lillepoti pealt kusagile liikuda ega üldse reageerida. Teeskles, et teda pole olemas, et on nähtamatu. Kuna Artjom toimetas stuudios pikemalt, siis mõned tunnid hiljem uuesti lillepotti piiludes vaatas sealt vastu hoopis teine, tumedam tuvi, kes liikumist nähes kohe ehmus ja minema lendas. Ja ohhhooo, mis tore vaatepilt selle peale avanes – lillepotti oli pesake punutud, või noh, paar oksakest veetud ja siis kaks muna munetud.

Tuvipesa! Kes on seda varem näinud? Ma olen elus päris palju linnupesi näinud, linnufänn nagu ma olen, aga tuvipesa küll mitte. Tuvipoegigi mitte. Tuvid on vist mu kõige vähemlemmikud linnud üldse ja kuidagi pole nende eluskorralduse peale pikemalt mõtlema jäänud. Tunduvad sellised mitte kõige kaunimad linnud ja mõeldes tuvile, ei seostu nendega ka sõna “tark”. Kuigi… tuvid on ju lausa kirju vedama dresseeritud, seega nutti neil siiski peaks olema… Ja kui järgi mõtlen, siis meeldib mulle neid pildistada ka, on täitsa fotogeenilised teised. Aga stuudio juures on nendega pigem häda, sest nad kogunevad akende kohale avaustesse ja lagastavad seal mõnuga. Inimesed panevad öökullikujusid akende taha, aga need ka eriti ei mõju.

Aga mis sest, et tuvid elavad juba ammu-ammu inimestega kõrvuti (polegi vist tuvivaba linna olemas), siis palju me neist üldse teame? Kas tuvitibud üldse eksisteerivad või nad sünnivadki valmis tuvidena?

Ma sain nüüd näiteks teada, et nad on paarilinnud ja oma kaaslasele terve elu truud. Mune hauduvad kordamööda, tibude eest hoolitsevad koos.

Piilusime mitu nädalat oma lillepotti – kord istus seal üks, kord teine tulevane lapsevanem. Heledam tuvi oli väga pesatruu ega teinud väljagi, kui akna peale tulime. Tumedam tuvi lendas alati minema. Mune jäigi kaks, juurde ei tekkinud. Ausaltöeldes on see lillepott päris pisike, imestasin iga kord, et kuidas neil seal õnnestub istuda. Aga noh, ise valisid omale, ju siis tundus mugav…

Ja siis lõpuks paistis sealt alt midagi, aga mis täpsemalt, jäi esialgu saladuseks, sest see hele tuvi istus “pesal”. Järgmisel päeval sattus tumedam tuvi olema ja saigi tibukesi näha.

Nüüd peaks umbes kuu minema, kuni beebikesed normaaltuvi mõõtu kasvavad ja siis nad lendavadki juba ennast maailmale ka näitama ning kellegi õlale lärakat laskma.