Oi, ma armastan meie (üüri)korterit ja selle asukohta!
Täna nt toimus akna taga selline vaatemäng:
Oi, ma armastan meie (üüri)korterit ja selle asukohta!
Täna nt toimus akna taga selline vaatemäng:
Esiteks sai Aleksandr mähkmevabaks (selle uudise olulisust mõistavad arvatavasti vaid need, kes on pidanud samuti mitu aastat järjest kakaste lappidega tegelema) 😀
Teiseks – ta räägib!
Kolmandaks – no Daniel on ka tubli 😀
Mis veel? Aleksandr on küll väike, aga oma kodutöö on tal juba olemas – Danieli mähkmete prügikasti viimine (pole küll suurem asi töö, meie omal ajal rohisime selles vanuses vist juba peenraid, aga asjaks ikka!).
Veel käisin ma kääridega Aleksandri juuste kallal. Kusjuures, see otsus ei tulnud sugugi lihtsalt 😀 Juuksed on ju kombitsad universumisse 😛
“Teadlased on selgitanud, et juuksed on närvisüsteemi väline pikendus, mis edastavad ajule ja kehale olulist infot. See oli ka üks põhjus, mis tegi indiaanlastest head kütid – nad tunnetasid oma saagi lähedalolu. Kui Vietnami sõtta värvati osavaid indiaanlasi, lõigati neil armees juuksed maha. Paraku kadusid pöetud peadega indiaanlastel ka oskused, mis neid reservaadis hästi edasi aitasid. Indiaanlaste küsitlustest selgus, et nad ei suutnud tunnetada vaenlast ehk kuues meel oli välja lülitunud.” (võetud siit pikkade juustega poisi artiklist: https://perejakodu.ee/koolieelik-2/isiksus_ja_tunded/19DFF)
Aga kuna tal need juuksed on veel õhukesed, siis nägi soeng kuidagi sorakas välja…nii, et – loodetavasti kasvatab ta kunagi ise omale pikad kiharad 😉
Enne ja pärast:
Vabal ajal käime rannas d-vitamiini saamas ja patareisid laadimas
Facebooki-sõbrad juba teavad, et lasime minust portree maalida 😉 Kunstnikuks Marbellas tegutsev vene päritolu tüüp Spartak Sharipo, kes paariks kuuks Malaga tänavatele oma oskusi täiendama-praktiseerima tuli (pean veel eputama ikka ka – ta on maalinud ka Eva Longoriat :P)
Aga üldiselt näeb meie igapäev välja nii:
Ja vahel ka nii:
¡Hasta la vista!
Viimasel ajal on see Lukase mugavuspagulaste teema väga palju kõneainet pakkunud.
(Nt http://uudised.err.ee/v/arvamus/4ebb4a51-a8ef-4a6a-a324-442c81bf74e0#.U_g8Tv8gjaY.facebook )
Mina oskan enda õigustuseks öelda vaid seda, et jah, mul on tõesti mugavam lastega õues jalutada, kui vihma krae vahele ei saja. Ja palju mugavam õue suunduda, kui ei pea kümmet vammust mõlemale lapsele + endale selga ajama. Ja veel mugavam, et me üleüldse saame õue minna, sest gripid, viirused ja muud kollid ei ahelda meid üle nädala voodisse. Muidugi on väga mugav ka see, et siin on Artjomil poole lühemad tööpäevad ja saame sellevõrra rohkem koos midagi põnevat ette võtta ja ma ei lähe lastega kodus hulluks 😉
Eks eemalt vaadates tundub võibolla tõesti, et oleme lolliks läinud ja vastutustundetuks muutunud, et kahe väikse lapsega kusagile kaugele ära kolisime, aga just nende pärast me selle teoks tegimegi, muidu oleks see ehk vaid unistuseks jäänudki. Ausalt.
Vahel jäävad mõned head artiklid ka silma.
Ma ei mõista üldse hukka neid inimesi, kellel on vaja tööle minna ja laps varases eas lasteaeda panna, mis teha, elu on selline. Aga niiväga kui ma ka ei püüaks, ei mõista, miks panevad need emad, kes nii ehk naa on beebiga kodus, nt kaheaastase lasteaeda. Eks mulle on ka päris paljud soovitanud, et paneksin Aleksandri aeda, et tal seal põnev ja saab sotsiaalselt areneda. Minu sisetunne on alati öelnud, et enne 3-seks saamist on veel vara, ja tuleb välja, et nii ongi. Seega oleme rõõmsalt kodus edasi, ei tekita liigset stressi ega kiirusta seda “sotsiaalset arengut” takka 😀 Nagunii oleme pidanud temaga korduvalt kolima ning lisaks peab ta leppima tõsiasjaga, et pole enam ainuke silmatera me peres. Nii et vähemalt selle peale saab ta kindel olla, et ema-isa on alati olemas ega kao kusagile.
Nii nagu päriseluski, et muudkui koliks ja koliks, nii ka virtuaalmaailmas! Ehk siis kolisin blogspotist siia – vaatame, kas hakkab meeldima 🙂
P.S. Mida rohkem sõna sekka ütlete ja kommenteerite, seda tihedamini viitsin muidugi blogida ka:D Ja siin ei pea kusagile sisse logima vms, saab täitsa anonüümselt kah!
Vanad seiklused siin tallel: https://ipsaania.blogspot.com/
Elu Málagas
Elu Málagas
kirjutan siin peamiselt sellest, kuidas ma elan ja miks ma nii elan, vahel ka sellest, mida ma ilmast ja inimestest arvan ja kui inspiratsiooni on, siis ka mõne väljamõeldud lookese - sest kunagi tahaks ikka kirjanikuks saada!
Elu Málagas
Asjadest mis juhtuvad või miskipärast juhtumata jäävad
Elu Málagas
Elu Málagas
Elu Málagas
Just another WordPress.com weblog
Feel no evil. Fear no evil.
Elu Málagas
Tere tulemast! Kirjutan lastest, meie elust Hispaania pealinnas Madriidis ja reisimisest.
Elu Málagas
Imelised asjad hakkavad juhtuma siis, kui otsustad astuda välja oma turvalisest koduväravast
Lugemine omal vastutusel - sisu ei pruugi sulle meeldida.
Elu Málagas
“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Puhas ilukirjandus
Elu Málagas
Elu Málagas
Elu Málagas
Elu Málagas
Reisijutud Euroopast ja Lähis-Idast
Elu Málagas
Elu Málagas
eestikeelne teejuht avastamaks imelist malagat
minu finantsvabadussõda
Elu Málagas
Elu Málagas
Elu Málagas
Elu Málagas
Elu Málagas
Elu Málagas
Elu Málagas
selle tšiki blogi, kes samastab end pardiga