Viimasel ajal on see Lukase mugavuspagulaste teema väga palju kõneainet pakkunud.

(Nt  http://uudised.err.ee/v/arvamus/4ebb4a51-a8ef-4a6a-a324-442c81bf74e0#.U_g8Tv8gjaY.facebook )

Mina oskan enda õigustuseks öelda vaid seda, et jah, mul on tõesti mugavam lastega õues jalutada, kui vihma krae vahele ei saja. Ja palju mugavam õue suunduda, kui ei pea kümmet vammust mõlemale lapsele + endale selga ajama. Ja veel mugavam, et me üleüldse saame õue minna, sest gripid, viirused ja muud kollid ei ahelda meid üle nädala voodisse. Muidugi on väga mugav ka see, et siin on Artjomil poole lühemad tööpäevad ja saame sellevõrra rohkem koos midagi põnevat ette võtta ja ma ei lähe lastega kodus hulluks 😉

Eks eemalt vaadates tundub võibolla tõesti, et oleme lolliks läinud ja vastutustundetuks muutunud, et kahe väikse lapsega kusagile kaugele ära kolisime, aga just nende pärast me selle teoks tegimegi, muidu oleks see ehk vaid unistuseks jäänudki. Ausalt.