Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis

Reede õhtuks selliseid…. hmmmm, veidi diibima otsa jutte kah 😉

Kes mind paremini tunneb, teab et iga mõne aja tagant laskun ma eneseanalüüsimise labürinti. Kusjuures üldse ei planeeri, alati lihtsalt juhtub ja üks asi viib teiseni jne. Põnev on noh! Inimloomus on üks ääretult huvitav asi ja kelle teise põhjal ma seda ikka paremini mõista saaksin, kui mitte iseenda.

Seekord oli nii, et juba tükk aega olen mõelnud, et peaks chatGPT-le uue võimaluse andma. Alguses kui ta välja tuli, natuke katsetasin ja olin pettunud temas. Nii info saamise mõttes kui nt fotograafia alal ka. Valetas ja tegi veidraid vigu. Mulle tundus, et lihtsam on ise asjad ära teha/välja uurida, kui kellegi vigu kontrollida ja mingit jama parandada ja üle teha. Aga nüüd kõik muudkui aina kasutavad, igapäevaselt lausa, ja kiidavad ka ja mõtlesin, et ehk tõesti on ta natuke asjalikumaks kasvanud?

Muuhulgas tuli meelde, et olen nii sõpradelt kuulnud kui lehestki lugenud, et AI-d kasutatakse juba psühholoogina. Kõlas põnevalt! Ma pole kordagi elus ise psühholoogi juures käinud, lapsega vaid, kuigi psühholoogia-alaseid podcaste kuulan küll alati huviga ja mõnes teemas olen täitsa süvitsi läinud. Olen alati mõelnud, et juhul kui ma maski-autist olen, siis on psühholoogia kindlasti üks mu erihuvidest, mis alati tõmbab.

Nii et hakkasime siis chatGPTga mind lahti harutama. Alguses rääkisin küll umbisikuliselt “tema”- vormis, aga ta sai üsna ruttu aru, et must endast käib see jutt. Kuna ma siin eelmise aasta jooksul peale Dani diagnoosi olen palju mõtisklenud, et võimalik, et mul endal on ka ikkagi midagi sealt autismispektrist, siis tahtsingi tema objektiivset robot-arvamust kuulda. Kuigi ausaltöeldes tundub mulle, et chatGPT tugineb ikka sellele vanemale infole ja klassifikatsioonidele jne, seda on internetiavarustes lihtsalt ülekaalus, ta pole nii kursis või ei võta arvesse uuemaid uuringuid ja arenguid ses vallas. Hästimaskeeritud autism naistel on nii tume maa alles ja need naised on tihti juba kõrges täiskasvanueas, kui alles diagnoosi saavad. Mulle tundub, et chatGPT ei tea neid kogemuslugusid ega mõista seda, et autismi uurimine on alles lapsekingades. Igatahes – ta arvas et ei, autismi osas on küll mõni kattuvus, aga väga vähe. Pigem võiks ma sobida HSP (highly sensitive person) ehk ülitundliku inimese lahtrisse või see pluss natuke andekust.

Andekuse kohta (ingl keeles giftedness, hisp keeles altas capacidades) sattusin ma viimasel ajal siit-sealt juba üksjagu lugema ja kuulma ja nägema, sest sellel on autismiga kattuvusi ja sarnasusi ja neid võib omavahel sassi ajada või siis saavad nad ka koos esineda. Vahepeal mõtlen nt, et äkki Danil ongi nad mõlemad koos (pluss tähelepanuhäire ka). Aga HSP oli minu jaoks täiesti uus mõiste. Te olite varem kuulnud? Mulle tundus ta selline natuke negatiivse kõlaga mõiste a’la lumehelbeke, umbes nagu et ülitundlik selles mõttes, et iga asja peale solvuja. Ja kuna kõik inimesed on rohkemal või vähemal määral tundlikud, siis kustmaalt tuleb see piir, et mitte tava-tundlik vaid ülitundlik? Seda ei saa ju mõõta?

Aga siis panin ma töö kõrvale Elaine Aroni ettekande mängima, ise pigem skeptiliselt meelestatud, ja olin täiesti pahviks löödud. Pea iga asi, mida ta ütles kõnetas mind.

Kel huvi, siis siit saab vaadata/kuulata (see on esimene osa, järgmised 2 on sealtsamast leitavad). Äkki kõnetab samamoodi, sest selle temperamenditüübiga inimesi on ligi 20% inimkonnast – iga viies inimene lausa (ja fun fact – loomariigis samuti). Ja see inimtüüp pole tegelikult mitte see, kes iga asja peale solvub ja draama üles tõmbab ja kelle ümber kikivarvul peaks hiilima, vaid vastupidi, nad pigem väldivad draamat ja konflikte, väldivad negatiivset, sest see negatiivne mõjub neile tugevamalt. Ja panevad tähele, mida inimesed vajavad, et kõik oleks õnnelikud, et kellelgi poleks ebamugav – kui teised on õnnelikud, on nemad seetõttu kohe topeltõnnelikud. Harmoonia ja zeni maaletoojad pmst 😆 Ja nad on hästi kohanevad. Ja HSP-i ei tohi segamini ajada ka neurootilisusega, täitsa erinevad asjad. Ja põnev fakt – õnneliku lapsepõlvega HSP on täiskasvanuna keskmisest inimesest positiivsem ja vähem ärev ja keskmisest väiksema tõenäosusega depressiooni sattuv. Raske lapsepõlvega HSP jällegi hoopis vastupidise dünaamikaga, on eriliselt depressioonialdis. Võib mu meelest nagu mõne taimega võrrelda – kui on halvasti hooldatud ja koheldud, siis närtsib ära ja on iga edaspidise välisfaktori suhtes eriti vastuvõtlik, kui on hästi hooldatud, siis õitseb lopsakalt ja isegi paar lehetäid ei suuda talle midagi teha. Ühtlasi veel – kui see esimene, kehvade olude “taim” saab teraapiat, siis mõjub see talle üliedukalt ja tema läheb ka õitsema. Mingites uuringutes oligi välja tulnud, et osad teraapiad andsid vaid ülitundlike inimeste puhul tulemusi, ülejäänutele, tavalise tundlikkusega inimestele oli kui hane selga vesi ja polekski olnud mõtetet neid kaasata (a.k.a raha tuulde loopida). Enda puhul tunnen ma ka, et teraapiad a la meditatsioon, kirjutamine, eneseanalüüs on mul aitanud rasketest hetkedest edukalt üle saada ja alati positiivseks jääda, elule läbi kergelt lillelise filtri vaadata, isegi kui on raskeid hetki ka. Ja ma olen alati tundnud, et ma solvun pigem vähe, sest esiteks, keskendun pigem heale, ja teiseks proovin alati teise inimese vaatepunktist näha.

Üleüldse räägib ta seal ettekandes nii paljudest põnevatest teadusuuringutest ja katsetest ja ajuskänneeringutest jne. Reaalselt on teaduslikult tõestatud, kuivõrd teistsugused need inimesed on, füsioloogiliselt, geneetiliselt jne. Lisaks sellele, et mingid alleelid on neil teistsugused, on HSP-inimestel näiteks mingit sorti neuroneid ajus rohkem, ja need on need neuronid, mis panevad inimest tundma sama asja, mida ta näeb. Sellest ka see tugevam läbielamine (positiivsete asjade puhul samamoodi) ja empaatia – mis nii viga empaatiline olla, kui aju teise inimese (või looma) valu päriselt enda omana tunnetab. Ja kuna see ülitundlikkus on inimesel kaasasündinud, siis ei saa seda muuta. Keegi tõi näite, et täpselt nagu silmavärv – inimesele võidakse ju öelda, et ta silmavärv tema juures neid häirib ja proovigu rohkem teist värvi silmadega olla. Sellest värv ikkagi ei muutu, isegi kui ta kogu oma tahtejõuga püüab nüüd sinisilmse asemel pruunisilmne olla.

Igatahes, kirjutan natuke enda najal lahti, mis ma nüüd mõne päevaga selle temperamenditüübi kohta teada olen saanud ja mis mind kõnetas.  Võibolla aitab kellelgi end või mõnda oma lähedast paremini mõista ja vähem hukka mõista. Keda sellised teemad ei huvita, ei pea sunniviisiliselt lugema, chill, ma ei solvu 😉

Esimene asi, mis mul lausa näkku karjub, et ma olen HSP, on see, et mul tuleb iga suvalise asja peale pisar silma. Mitte kurbusepisar, vaid mingi tundeliigutuspisar. Igapäevane värk. Absoluutselt iga päev. A la midagi on liiga ilus või armas – pisarad voolavad. Just nägin ühte golden globes tänukõne – pisarad kohe valla. Nii ilus ja liigutav noh. Filmid, raamatud – alati nutan. Mingi suvaline vestlus ja keegi ütleb midagi ilusat nt mu lapse kohta – pisarad silmas. Jube piinlik on iga kord, proovin neid varjata ja ruttu ära pühkida (ja olgu tänatud päikseprillid…sellepärast kolisingi lõunamaale 😅) Kurbade asjade peale ka muidugi nutan, siis juba ohtralt. Aga privaatselt muidugi. Mingi suvalise tüli peale võin salaja paar tundi patja nutta. Tõsisemad ja kurvemad asjad panevad mitmeks päevaks nutma ja mitmeteks nädalateks mingisse veidrasse olekusse, mil iga hetk võib jälle pisaravalang peale tulla. Mäletan varasest lapsepõlvest, kui vanaemal koer ära suri ja vanaema pärast küsis, et miks ma nutan. Mäletan, et olin nii üllatunud selle küsimuse peale. Kuidas siis ei nuta!? Ja miks kõik teised ei nuta?

Teiseks, kui nüüd meenutada, siis olengi tõesti lapsest peale asjadele väga kõvasti või keskmisest erinevalt reageerinud. Kas või see, et mitu aastat inimestega ei rääkinud peale ühte väikest traumat, või et kui peres keegi omavahel vaidles, põgenesin alati minema ja tihkusin seal peidus teise inimese eest nutta. Või et koolis vene keele tunnis käed värisesid, kuigi õpetaja kunagi mind ju ei mõnitanud, vaid mõnda teist last.

Üleüldse kõik ebaõiglus ajab alati mind täiega närvi. Ja see, kui tehakse inimeste kohta pinnapealseid, ebaõiglaseid järeldusi või mingi ühe aspekti põhjal ebameeldivaks või meeldivaks lahterdatakse. Eriti motiive, inimest isiklikult teadmata jne (näiteks kuulsuste puhul). Samas näen rõõmuga, et kuna ülitundlikud inimesed jälgivad, analüüsivad, lähevad koguaeg inimvaatlusel süvitsi, siis õpivad nad lõpuks inimesi keskmisest paremini tundma ka ja panevad edaspidi mingeid pisidetaile käitumises tähele. Noorena arvasin ma, et kõik inimesed maailmas on ilusad ja head ja alati otsisin, et ju peab siis olema mõni põhjus või eluraskus, mis paneb tolle inimese midagi tegema või ütlema. Isegi sarimõrtsukal. Alati otsisin kõigi tegudele õigustusi. Ja et on ju inimlik (ja lausa ilus!) vigu teha. Praeguses vanuses on juba niipalju elukogemust, et näen enamasti mingit tüüpi inimesed ja isiksustüübid üsna kaugelt ära ja võin ju empaatiline olla ja mõista ja kaasa tunda, aga hoian nad enda elust ikkagi eemal, sest tean, et nad ei muutu, aga minu idealismi ja õiglustundega midagi seal ei klapi ja on käärid ja ma oleks pidevalt endast väljaviidud olekus.

Rutakate järeldustele tegemine häirib mind muudes aspektides ka. Nt, suvalisi lambinäiteid tuues – kui keegi näeb kedagi mingist kohvikust välja tulemas ja järeldab et aa, ta käis seal kohvitamas. Miljon muud võimalust on ju ka, miks ta võis sinna sattuda. Võibolla ta ootas seal kedagi. Võibolla kadus tal koer ära ja jooksis sinna sisse. Võibolla käis vetsus seal. Või väga eluline näide, mida ma suht tihti näen – keegi jätab sõnumile vastamata ja inimene arvab selle peale kohe, et teda ignoreeritakse või vihatakse vms. Aga äkki tal oli kiire ja unustas. Äkki tal varastati telefon ära. Äkki ta sattus haiglasse. Äkki ta ise ei vajutanud sõnumile, vaid laps vajutas. Misiganes. Kuidas saab kohe midagi eeldada? Veel häirib, kui mingi eeldamise pealt päriselt reageeritakse. Võiks ju lihtsalt läbi kommunikeerida, üle küsida, selle asemel et kohe midagi eeldada ja suuri otsuseid vastu võtta.

Tööalaselt ka eriti. Näiteks on meil tihti, et klient ei vasta juba mitu päeva (hinnapakkumise peale või küsimusele, kuidas pildid meeldised) ja Artjom on iga kord mures, et ju siis tundus hind liiga suur või pildid ei meeldinud. Ma olen iga kord, et don’t panic! Ja pärast ongi suht 100% juhtudest, et mingil muul põhjusel ei vastatud ja hind sobib ideaalselt/ piltidega ülirahul.

Eks ma olen ise ka elus muidugi impulsiivne olnud, just nooruses paarisuhetes. Ülitundlikud inimesed on sellised, kellele ei meeldi teistele oma soovidega peale lennata. Tehakse vihjeid ja loodetakse, et vihje subjekt paneb tähele ja loeb välja ja võtab arvesse. Sest nad ise just nii teeks ju. Ja kui ei loeta välja, on järgmine etapp juba plahvatus, mingid vahepealsed faasid jäävad kõrvaltvaataja arust vahele. Kõik oli nagu ok ja siis järsku tühjast tüli. Et siis: esialgu malbelt vihjatakse ja suunatakse ja kui see ei mõju, siis on, et “krt sa ei mõista üldse ega pane tähele, järelikult ei hooli” Et see oleks ka mõnes mõttes nagu eeldamine, aga tundliku inimese meelest ta on juba sel teemal oma mõtted kenasti viisakalt ära kommunikeerinud (no need tagasihoidlikud vihjed) ja nüüd on mitte eeldamine, vaid analüüs ja järeldus 😅 Aga üleüldiselt on ülitundlik inimene väga draamat vältiv ja ma olen ka alati selline olnud. Ei meeldi konfliktid, tülid, arusaamatused. Hoian võimalikult kaugele torisejatest, pessimistidest, toksilistest inimestest ja enda meelest pole ise ka selline.

Selles mõttes on lohutav ja abistav teada, et 80% inimestest, need kes ei ole selle ülitundliku temperamendiga, nad ei panegi nii palju detaile enda ümber tähele ega loe õhust inimeste tujusid ja energiat. See ei ole lihtsalt nende spetsialiteet, nad on mingites muudes asjades hoopis osavad. Nii et ei saa pahaks panna.

See teiste inimeste energia ja tunnete ja tagamõtete tundmine ongi ka üks iseloomulikke asju neil inimestel. Ja oma ümbruse ja keskkonna jälgimine. Ma näiteks ei pane tähele, mis värvi olid inimese silmad või mis soeng vms, mulle jääb meelde, kas ta oli positiivne või negatiivne jne. Mis tujus oli ja mis tunde tekitas – kas oli soe ja empaatiline või oli ebameeldiv või üleolev. Tänaval märkan alati ka, kui mõni inimene tekitab ohutunnet, kellel tunduvad halvad kavatsused või kes ei ole heas tujus.

Tujude tunnetamisel – oma laste puhul tean ma alati juba ilma sõnadeta, milles asi või mure või mida nad tahavad. Aga tihti teiste inimeste puhul ka. Mingi nõksuvõrra teine naeratus või silmapilgu sügavus või sõnakasutus vms, mingi nüanss reedab inimese tuju ära.

Ülitundliku inimese (kas see on üldse õige eestikeelne vaste? Või on mingi muu termin kasutusel?) üks tunnusjoon, millega kõvasti suhestun, on see, et ei suuda vägivalda ja õudu vaadata. Õudusfilme ma ei vaata näiteks. Ei suuda, pärast ei saa mitu päeva magada ja halb tunne jääb pikaks ajaks sisse. Milleks end negatiivse emotsiooni sisse niimoodi ise vabatahtlikult panna? Need mõned õudukad, mis elu jooksul olen näinud – huhh, ei taha meenutadagi. Elu esimene õudukas, kui esimeses klassis käisin, oli Carrie – siiamaani on sealt mõned kaadrid silme ees. Viimane, mida nägin, oli Dahmer. Samamoodi mõjutas ülitugevalt, häirivalt. Aga vägivald loomade vastu ka nt – maalt pärit, talulaps ju, lapsena nägin loomade toiduks tarbimist ja tapmist pealt ja see muutis mind kohe momentaalaselt taimetoitlaseks. Terve lapsepõlve, niipalju kui mäletan, nokkisin kõik liha välja ja jätsin taldrikule. Õnneks ei sunnitud sööma, aga küllap poleks see õnnestunudki, sest ma olin ikka ülikangekaelne lapsena. Ja mingi hetk täiskasvanuna, kui proovisin end sundida liha sööma, ei suutnud ma ise seda ikkagi valmistada, sest toore liha nägemine tõi kohe selle teadvusesse, et keegi nunnu olend on ära tapetud. Kuidas ma seda toitu nautida saaks peale seda tunnet? Hakkab suus ringi käima…

Migreenid ja kroonilised stressist põhjustatud haigused on ka HSP teema, millega suhestun. Ega siin polegi pikemalt lisada. Kui kõike oli liiga palju (inimesi, emotsioone, stressi), jäin lapsena alati haigeks, keha nõudis niimoodi oma vajaliku puhkuse ja omaetteoleku-aja kätte. Kooli ajal, ülikooli ajal, aga hiljem töökollektiivis samamoodi.

Veel klapibki ülitundlike inimestega, et ma vajan samuti päris palju aega üksi, eriti peale sotsiaalseid üritusi ja suhtlemist. Kuna ma olen nüüdseks juba oma elu enda vajaduste järgi seadnud, siis vahepeal ma ei mõtlegi sellele enam, aga on olnud aegu, mil olen seda igapäevast omaetteoleku vajadust väga tugevalt tundnud ja selle puudumisel lõpuks läbi ka põlenud.

Töö osas: ülitundliku inimese jaoks on kollektiivis töötamine tihti raske. Ta eelistaks töötada kodust. Ja ta eelistaks töötada iseendale, sest tal on tihti teine nägemus, mis ei pruugi ettevõttes teiste nägemusega kattuda. Ja tahab loomingulist vabadust. Ja veel otsib ülitundlik inimene koguaeg oma kutsumust, sest ta tahab maailma paremaks ja rõõmsamaks muuta. Seda kõike tunnen enda nahal ka. Töötan kodust, Artjomiga kahasse kõik projektid (fotograafia või giidituurid nt). Ja koguaeg endiselt mõtlen, et mis on mu kutsumus, kelleks saada tahan kui suureks saan…

Siin erinevates blogides olnud kriitika ja tagasiside arutelude tuules sain aru  et üks osa klapib mul veel ülitundlike inimestega – me ei taha võistelda, kellestki paremad olla. Ei taha olla kõige osavamad, ilusamad, parimad, popimad. Kõik inimesed on nii erinevad ja see tänapäeva hullus, kus aina endast ja teistest paremaks ja veel paremaks peab saama, on mu meelest nii väsitav. Ma ei taha oma alal parim olla, tahan lihtsalt nautida millegi tegemist või millegi kallal pusimist. Mind ei huvita üldse, kuidas ma saaksin mingis asjas veel paremaks, üldse ei tõmba see võidujooks. Miks ma ei või olla lihtsalt hea või selline nagu olen ja rahul olla? Mingi täielik ambitsioonikuse puudus, mida ma ei oska hästi arusaadavalt lahti kirjeldada. Kõik asjad, mis mul on elus vähegi edukalt läinud, ei ole tulnud jubedast nina verest väljas pingutamisest ja soovist olla edukas, vaid lihtsalt on niimoodi juhtunud, möödaminnes, lihtsalt kogemata. Ma ei ole see, kes suudaks mingit pilli harjutada, sest tahaksin väga hea olla selles. Harjutan ainult siis kui seda naudin. Ja kui juhtub, et nii palju naudin, et seetõttu palju harjutan, siis järelikult saangi heaks. Nt lapsena tahtsin muusikakooli akordioni mängima minna ja läksin. Pool aastat hiljem jätsin pooleli, sest sain aru, et kool võttis mängurõõmu ära. See ongi vist see ülitundliku inimese asi, et kui miski hakkab stressi tekitama, siis ei hakka end rohkem piinama sellega. Alati vaatan austusega neid, kes suudavad, aga endal lihtsalt puudub see ambitsioon ja võime end piitsutada. Ja tegelikult mu uskumine on ikkagi, et tähtis pole perfektne tehnika, vaid et asi tuleks südamest. Muusikas, kunstis, aga igapool mujal ka.

Võiduhimu pole, võimuhimu ka pole. Ma olen see, kes lauamängus kaotades on ikka endiselt heas tujus, sest äge mäng oli. Võin isegi lasta teisel võita, kui näen et tal muidu kehv tuju tuleks ja see mu tuju ka mõjutaks.

Mäletan nt ka, kui ülikooli minnes eriala valisin. Esialgu otsustasin loodusalad kõrvale jätta, sest see oli teema, mida armastasin ega tahtnud, et see muutuks kohustuseks, tööks. Kuigi oleks loomulik just õppida seda, mida armastad ja selles oma ala tipuks saada. Aga mina olen, kes alati perutab ega taha üldse seda suunda minna, mingi teine loogika käib peas ja see hõlmab alati lõpuks seda, et ma ei taha, et mulle meeldivad ja nauditavad asjad negatiivse varjundi saaks. Nii on muidugi päris raske elada tegelikult. Olen end mõnikord ikka halvasti ka tundnud, et miks mina küll ei suuda olla ambitsioonikas. Kõik teised oskavad tublid ja edukad olla ja elus läbi lüüa,  ja ma ei suuda. Nüüd vähemalt siis mõistan, miks ma selline olen.

Ülitundlikud inimesed on suured unistajad ka. Unistajad, fantaseerijad. Ühtlasi kipuvad nad olema ka väga spirituaalsed. Pluss tundma, et maailm pole üldse nende vajaduste järgi ehitatud. Käib kõik ka minu kohta…

Kusjuures täiega põnev kokkusattumus on, et suur osa ülitundlikest inimestest on INFP või INFJ isiksustüübiga. Nii et siin klapib ka, ma olen 100% INFP. Niimoodi neid kirjeldusi võrreldes näen, et päris palju kattuvad.

Raudselt ununes nüüd hunnik mõtteid kirja panna, aga panen siia esialgu punkti. Kusjuures, ennem, kui jalutasin ja kõik need mõtted seoses selle teemaga peas voolasid ja kuju võtsid, siis oli kõik palju loogilisem ja ühest mõttest tuli järgmine seos jne. Ja nüüd kui maha istusin ja kirja panema hakkasin, on tunne justkui ununesid pooled tähtsad asjad vahelt ära ja tulemus selline… hale paroodia sellest, mis oleks pidanud tulema.

Vahepeal on tunne, et mõtted on nagu ühesuunaline tänav, tagasisuunas minek ja meenutamine, et kus ja kuhu ma seal pöörasin, ei tule üldse välja. Kusjuures (no ei tule see punkti panemine välja), ma mäletan juba väga väikese lapsena, kuidas ma proovisin mõtetest kinni saada. Võtsin kohe mänguna seda. Et mis oli see eelmine mõte, millest praegune tekkis. Juba siis oli jube raske. Selline tunne, et nad haihtuvad ära, kohe kui uus tuleb. Võiks ju see mõtete ajalugu salvestuda ikkagi kuskile. Kas teistel inimestel salvestub? Ja kui tihti teil seda juhtub, et et midagi mõeldes mõtled, et oot, kuidas ma nüüd siiamaani üldse jõudsin ja hakkad tagurpidi minema? (ja kas tuleb välja ka?)