Siin nende esimeste üleujutuste ja halloweeni paiku tekkis mul kerge paanika, et omg, meil jääb veel vaid kaks kuud aega, et uus üürikas leida. Ja kaks kuud olime juba otsinud. Tulemuseta. Ja oeh, kuidas on olud nende viimase nelja aastaga võrreldes, mil viimane kord üürikat otsisime, muutunud. Ausalt, kellel ei ole võimalik Hispaaniasse elupaika OSTA, võib vist siia kolimisest nüüd vaid unistada. Aga räägin kohe lähemalt.
Esiteks – hinnad on laes, sest kortereid on turul vähem kui eluaseme otsijaid. Olen viimaste kuude jooksul igapäevaselt kuulutustel silma peal hoidnud ja sobivate variantide puhul kohe helistanud. Ja juba esimesel päeval on tahtjaid hunnikute viisi. Üks kuulutus sai hiljuti vaid 5 tundi üleval olla. Aga päris tihti on, et tuleb mõni hea variant, helistame, lubatakse tagasi helistada, aga ei helistata ja järgmisel päeval pole enam kuulutust ka.
Teiseks jõuame põhiprobleemi juurde – pea kõik omanikud tahavad üüriprotsessi teha läbi kindlustusfirma (seguro de impago – maksetõrkekindlustus vms). Ja nii palju, kui meil nüüd siin kogemus sellega on, siis selleks, et kindlustusfirma oleks nõus kindlustama, peab potensiaalne üürnik omama kohalikku hispaania töölepingut (ja piisava palgaga, et üür moodustaks soovitavalt vaid veerand, või max kolmandik palgast; üks kindlustus ütles konkreetselt, et kui palk on alla 4000 eur, tuleb ei-vastus) või siis autónomode (eesti mõttes fie) puhul peavad viimasel aastal ja viimasel trimestril makstud maksud olema astronoomiliselt suured. Välismaa töölepingud või pangaväljavõtted ei huvita kedagi, dokumendid peavad olema kohalikud, et kindlustusfirmale sobiks ja saaks neid verifitseerida. Mulle endale tundub, et inimene, kellel on kindlustusfirma jaoks aktsepteeritav sissetulek ja tööstaaž, saaks sama hästi juba pangalaenu ka, et omale päris kodu osta, et milleks siis üldse üürida? Mina ise vähemalt küll läheks seda teed, kui mu palk oleks üle 4000.
Paljud, vähemalt pooled kuulutused nõuavad kõigepealt pabereid näha ja ei ole nõus korterit enne näitamagi. Üleüldse on need telefonikõned kuulutuste peale üsna tüütud, nagu ülekuulamine. Küsitletakse detailselt sissetulekute ja töö ja pere kohta ning lubatakse ühendust võtta. Ja ei võeta, sest noh, leiti juba paremad kandidaadid, ilma lasteta nt, või kes ei ole autónomod. Või kes ei ole välismaalased. Üks tuttav maakler ütles ka: variant lastega pere + autónomod + veel välismaalased ka takkapihta on üks paras loterii, millega ei taha pea keegi riskida. Päris mitme kuulutuse juures olen näinud, et on lausa avalikult kirja pandud, et lastega peredel palume mitte tülitada… Lemmikloomadest ma parem ei räägigi. Tühi mööblita korter ja lemmikloomad pole lubatud? Õnneks kasse annab pärast sisse smuugeldada, vastupidiselt lastele…
Tihti on kirjas, et ainult tudengitele. Üks hiljutine näide karmide nõudmistega omanikust: peab olema vähemalt 3 viimast aastat kindel tööleping samas ettevõttes olnud (ja fie-sid üldse ei taha); kindlustuse jaoks ei ole abi lubatud (pereliikmete, sõprade jne käendus nt). Ja korter (3-magamistuba) on mõeldud max neljale täiskasvanule.
Kusjuures on isegi selliseid kuulutusi, kus 3-magamistoalise juures märge, et maksimaalselt kahele inimesele.
Üürniku vaatenurgast on meil vähemalt see pluss nüüd, et airbnb ja bookingu kortereid hakkab tasapisi ilmselt vähemaks jääma, st uusi litsentse antakse vaid neile, millel on tänavalt eraldi sissepääs jne tingimused täidetud ja just hiljuti võeti vastu veel üks uus seadus, mille järgi suures osas Málaga linnaosadest ei väljastatagi üldse rohkem uusi litsentse.
Põhiprobleem korterite ja eluasemega ongi see tüüpiline, et kogu kinnisvara on väheste omanike käes, kes eelistavad puhkusemajutuse-äri, mitte pikaaegset renti. Just hiljuti nägin uudistes (kuna Madriidis olid protestid), et aastatel 2008-2020 olid 40% kinnisvaraostjatest inimesed, kellel juba rohkem kui 8 elukohta. Ja no ilmselgelt olid need ostud kõik turistikate tegemiseks.
Aga kuidas meil see elukohajaht siis ikkagi täpsemalt läinud on, tahate ilmselt teada…
Septembris käisime esimest korterit vaatamas. 1275 eur, 3 magamistuba, 86m2, garaažikoht. Täitsa ok oli, aga täiesti möbleeritud ja neil polnud panipaika, kuhu kas osa nende või meie mööblist panna. Variant oleks oma mööbel maha müüa, aga otsustasime, et lihtsam oleks ikkagi möbleerimata korter leida, ei olnud selline korter kah, et OMG, just seda tahakski! Pluss möbleerimata korterid on tiba odavamad ka tavaliselt ja natuke vähem rahvast jookseb neile tormi (teoorias vähemalt). Nii et vaatasime aga edasi. Aega veel maa ja ilm kah ju.
Järgmine, mida õnnestus vaatama minna, oli ideaalne. Möbleerimata, paremat asukohta ei saakski olla – meie praeguse kodu ja kesklinna vahepeal. 1200 eur, 3 magamistuba, 110 m2. Renoveerimata (st köök ka vana), aga see-eest idekas asukoht (meri lähedal, kesklinn lähedal, kooli saaks mugavalt bussiga) ja avar rõdu (oi kuidas me taimed rõõmustaks) ja hea hind. Valgusküllane elutuba, samas olid magamistoad teisele poole, kus ei ole tänavamüra (läbi maja planeering)
Oleksime ta ära võtnud, aga kindlustuselt tuli ei-vastus. Ja nädalake hiljem oli kindlustusel juba sobivad üürnikud leitud. Nii et adiós.
Kusjuures ma olen alati varem ka meile ideka korteri sama kiiresti leidnud, esimene-teine, mida vaatama läheme, alati sobibki (teen hea eeltöö ja valiku kuulutustest, nö nokin need korralikud terad sõkaldest välja ikka). Aga see oli nüüd esimene kord läbi ajaloo, kui meie ütleme, et jaa, selle võtame!, ja vastatakse, et aga vot ei saa.
Kolmas korter, mida vaatasime, oli täitsa ok, aga hind tiba kallim ja seepärast jätsime ta kõrvale. 1450 eur, 3 magamistuba, 100 m2. Basseini ja aiaga kortermaja muidu. Aga asukoht tal selline, kus vaja autot, et lapsed kooli ja tagasi saaks. Linna servas, nii meri kui kesklinn kui koolid kõik kaugel. Kuidagi ei tekkinud tunnet, et ta sellist raha ikka väärt on.
Edasi käisime ühte maja ka vaatamas. 1300 eur, 4 magamistuba, 180 m2. Väga avar ja värske kõik, pool-möbleeritud, suur terass grilliga. Päikeseloojanguvaated…
Asukoha mõttes oleks seal küll samuti autot vaja, et lapsed kooli saada, aga sellise maja kohta hind ikka ülihea. Ja kooli 7 minutit sõita ainult tegelikult. Ühtegi nii head maja-pakkumist pole terve linna peale näinud. Nii palju ruumi, oeh! Piltidelt kusjuures polnud üldse aru saada, et nii äge kõik, kohapeal oli meil ikka täielik vau-efekt. Aga sama lugu, et ainult läbi kindlustuse tahetakse, muud variandid omanikule ei sobinud. Üks kohalik hispaania sõber oli nõus kindlustuse jaoks meie käendajaks tulema, nii et saatsime lõpuks ikkagi dokumendid neile teele. Aga neid saatjaid oli teisigi. Sellele vaatamata juba natuke lootsin ja oma peas juba paigutasin mööblit seal… Ja siis vastati, et käendaja palk peab olema üle 4000. Ja tal ei ole, nii et… Jälle adiós.
Viies vaatamine oli korter meie praegusel tänaval, aga täpselt sada maja (umbes kilomeeter) edasi. Hind 1250, 3 magamistuba, 80 m2. Asukoha mõttes super-duper, lisaks on garaaž ja panipaik ka hinna sees. Korter ise on põhja ja ida suunas ja vaatevaba, sellest ka see “odav” hind.
Aga saatsime neile oma dokumendid ikkagi, sest lõppkokkuvõttes hea varuvariant, kui paremat ei leia. Korter muidu möbleerimata, aga köök ja wc täitsa ilusad-korralikud-avarad-renoveeritud. Kondikas ka olemas. Minu murekohaks jäigi, et kas talvel väga külm ei hakka (päike ju tuppa ei paista, kui siis hommikul korraks) ja ega niiskeks ei lähe ja kas lilledele ikka valgust jagub (samas oli meie plaza santa maria korter samasuunaline ja seal oli ju täitsa okei talvel). Rõdu ega terrassi ei ole (millest on väga kahju), aga see eest on katusel hiigelsuur ühisterrass pesu kuivatamiseks ja niisama tšillimiseks/vaadete nautimiseks.
Igasuguseid Malagast tunni kaugusele jäävaid linnakesi ja sisemaa külakesi vaatasin ka pidevalt ja pole sealgi olukord parem, igapäevast linnasõitu ei tasu lõpuks ikkagi ära (aja- ja bensiinikulu ka ju maksab). Ja laste koole ei tahaks praegu vahetada, pluss suuremalt jaolt on töö ka ju linnas. Ja tihtilugu on töö õhtul hilja, nii et peaks pimedas kusagile pärapõrgusse või mägiteid mööda sõitma.
Üleüldse, kui esmapilgul tundub, et on ju mõni odavam, allatuhandene asi ka valikus, siis need on alati konksuga. Kas ainult tudengitele või ainult talveks või midagi sellist näiteks. Keskmiselt jääb 3-magamistoaliste hind linnas vahemikku 1500-2000; sellise eelarvega poleks ilmselt probleemi midagi leida (kui dokumendid kindlustusele sobilikud). Kuna meie proovime sellest odavamaid pakkumisi leida, aga samas pole päris igasse linnaossa ka nõus kolima, siis võtabki see sobiva kodu leidmine ikka päris palju aega. Ei taha ju sõklaid! Kahe kuu jooksul leidsingi lõppkokkuvõttes ainult mõned head variandid, kuigi vaatasin iga päev paar korda üle, mida uut turule tulnud, lisaks uurisime tuttavatelt ka maad. Kusjuures mulle tundub, et tuttavad või välismaalased küsivad pigem eriti kallist hinda. Nägin nt ühes eestlaste grupis 1-magamistoalise pakkumist keskmisest kehvemas piirkonnas ja hind oli üle tuhande. Müstika!
Samal ajal, kui tolle maja ja meietänavakorteri vastuseid ootasime, leidsin kõrval-linnas (Rincon de la Victoria, 10km meie juurest) ideaalse pakkumise, aga too läks ühe päevaga minema. Veel sain ühelt korterilt vastuse, et omanikul on tingimuseks, et üürnik teeb oma rahadega korteris 20 000 maksva remondi (pluss igakuine üür 1200). Kuuenda vaatamise saime ka kokku lepitud. 5-magamistoaline (170 m2) hinnaga 1550 eur. Möbleerimata. Üle eelarve, aga meie lähedal, mõtlesime, et piilume huvi pärast. (Ja huvilisi olla vääääga palju olnud, helistasime 40 min peale kuulutuse ülespanekut ja selleks ajaks oli omanikul juba palju kõnesid olnud). Seal tuli välja, et otsitakse üürniku vaid paariks aastaks, edaspidi läheb ilmselt neil endal korterit vaja. Et siis keegi peaks kogu oma mööbliga sinna tulema ja mõne aasta pärast kogu kraamiga jälle minema kolima. Pluss jälle taheti kindlasti läbi kindlustuse.
Paar pakkumist tuli tutvuste kaudu ka – üks Rincon de la Victoriasse hinnaga 1400 (nii suure raha eest ei näe mõtet teise linna kolida) ja teine Malagasse hinnaga 1500 (liiga kallis ja korter ise täiesti lambikas ja sinna piirkonda tegelikult ei tahaks kolida, kui just üliodav variant ei oleks)
Lisaks nägin väga odavat pakkumist Cala del Moralis (järgmine linnake/külake Malagast ida suunas, 7 km meie praegusest kodust). 3-magamistoaline, 90m2, hind 900. Möbleeritud, rõdu ja parklaga. Helistasime kohe.
Konks oli et leping 11-kuuks (aga kui kõik ok, siis jätkavad 11-kuuliste kaupa edasi) ja kui kindlustuse kaudu ei tee, siis taheti 11 kuud ettemaksu (+maakleritasu + garantiiraha ka kumbki kuu-üüri suurune). Küsisime, et kas pool aastat ettemaksu sobiks. Selle peale otsustas omanik, et tegelikult ei sobi see 11-kuu ettemaks ka ikkagi, eelistab kindlustust.
Selleks hetkeks saime lõpuks tolle meie oma tänava teise otsa korteri omanikult vastuse. Et annavad korteri meile, kui endiselt soovime. Ja et kui ei tee kindlustuse kaudu, tuleb 3-kuu suurune garantiiraha maksta. (pluss jooksva kuu üür). Kusjuures see oli esimene koht, kus maakleritasu maksab hoopis omanik, nagu tegelikult seadus ette näeb. Ülejäänud on eelistanud teha nii, nagu “traditsioon” ette näeb, ehk see läheb üürniku kuludesse.
Läksime kohe kiiresti teda veel üle vaatama, et detailid üle arutada ja diil kiiresti lukku panna, sest tunne oli selline, et me ei leiagi kohta. Ja kuigi me mingi õnne läbi valituks osutusime, siis tegelikult ilmselt tahtjatest puudust pole, nii et oleks hea kiiresti lõplik “jah” öelda. Kuulutuse statistikat vaadates nägin, et 34 inimest olid kuulutuse lemmikuks märkinud, 13 inimest e-maili saatnud. Helistajate arvu ei tea, aga tean, et enamus eelistavad helistada ja et maakler tegi kolm näitamispäeva ja saatis kõigi selle aja jooksul tekkinud huviliste andmed omanikule valiku tegemiseks.
Üle vaadates tundus endiselt kõik väga ok, ainuke asi mis häiris, oli magamistubade akende taga mäenõlval asuv bomžipesa. Aga kes teab, võibolla jäi just tänu sellele bomžile meil konkurente vähemaks?
Ja noh, taaskord pean tõdema, et pildid kuulutuse juures olid kehvavõitu, ilmselt jäi seetõttu samuti mõni huviline tulemata neil. Katusel avanevast merevaatest ei ühtegi pilti näiteks.
Nii, et – juuhuu, leidsimegi lõpuks selle nõela heinakuhjast üles. Maakler ütles, et saadab paari päeva pärast meile lepingu üle vaatamiseks. Aga kolmandal päeval saatis hoopis sõnumi, kui kahju tal on, aga omanik mõtles ümber, sest tema advokaat oli soovitanud ikka mitte riskida ja pigem see maksehäirekindlustusega üürileping teha.
Shaaaait! Me jõudsime juba lastelegi rõõmusõnumi ära rääkida ja nüüd siis niimoodi. Ei osanudki muud neile pakkuda, kui et aga kui meil käendaja on, kas siis sobiks?
Samal ajal kirjutasime igaks juhuks veel tolle maja omanikule, et kas ta leidis juba üürnikud. Leidis, aga see inimene olla ära kadunud, ei saa temaga enam mitu päeva ühendust, ei võta telefoni ka vastu. Mõtlesime, et äkki annab kuidagi ikka käendaja ja meie endi peale kokku mõni teine kindlustus nõusse saada, juhuks kui too inimene välja ei ilmu. Omanik leidis seepeale isegi kindlustuse, mis välismaalastega ka tegeleb ja saatsime jälle hunniku pabereid (eelmisele kindlustusele ta ei olnudki lõpuks saatnud, sest nood olid öelnud, et välismaalased on out ja käendaja palk alla 4000 ei lähe mitte).
Samal ajal – meietänavakorteri omanik oli käendaja-ideega päri. Nii et käendaja saatis oma viimased palgakviitungid ja läkski tema nimi lepingus lisagarantiipunki alla kirja. (lisaks sellele kolme kuuüüri suurusele garantiirahale). Reaalselt, mida me ilma Albertota teinud oleksime, ah?
Kirjutasime kõik lepingule alla ja leppisime võtmete üleandmise kahe päeva pärast, enne võtmeid oli vaja veel garantiiraha ülekanne teha ja maakleril võtmete koopiad teha (korterile oli just uued lukud pandud).
Ja siis, just mõned tunnid enne korteri võtmete saamist kirjutas see unistuste maja omanik, et kõik sobib, kindlustus andis rohelise tule. Istusime ja mõtlesime, et mida nüüd teha. Tore uudis, aga natuke hilja! Maja oli algselt ikkagi meie esimene valik olnud, lihtsalt ei lootnud seda jah-vastust ja seepärast ei jäänud ju vastust ootamagi. Panime plussid-miinused kirja, ragistasime nii- ja naapidi oma ajusid. Ja kuigi võtmeid veel käes polnud ja üks ülekanne oli veel tegemata, siis leping ju ikkagi juba allkirjastatud, kes teab, kas õnnestukski nii taganeda, et raha ka tagasi saaks. Ja piirkonna mõttes (baños del carmen ja pedregalejo on reaalselt mu lemmikpiirkonnad Malagas) ja mugavama liiklemise osas on korter ikkagi tohutult parem, mis sest, et maja on poole suurem ja imelise terrassiga… Ja maja puhul oleks lepingu sõlmimine nädala pärast, aga samas võib ju kõike juhtuda, mis siis kui kindlustus ikkagi millegagi rahul pole ja ümber mõtleb ja lõpuks üldse tühjade kätega jääme?
Nii et sai valutava südamega ikkagi korteri kasuks see otsus tehtud, kuigi natuke nutan seda unistuseks jäänud maja-idülli ikkagi taga.
Nii et võite õnne soovida, alates tänasest oleme uue kodu üürnikud, saime selle võimatu missiooniga lõpuks ikkagi hakkama (puhtalt tänu headele abilistele). Kaks ja pool kuud võttis!
Ja praegune (ehk siis nüüdsest vana) kodu – oeh!!! Hinnast ei hakka rääkimagi, aga täielik paradiis on ta muus osas ka olnud. Mis saab elus veel õdusam ja zennim olla, kui diivanil istudes merd ja palme ja päikeseloojanguid vaadata. Kuu tagasi oli imeline hommikuüllatus – nägime elutoa aknast meres delfiine. Kas saab üldse veel midagi ägedamat olla? Ainukesed miinused ongi siin aknatagune liiklusmüra ja totaalne ruumipuudus. Esimesed aastad see niiväga ei seganud, olime õnnelikud, et on üleüldse pesake, kus olla. Ja ma polegi mujal üürikates end vist nii koduselt tundnud, kui siin. Aga nüüd tahavad lapsed juba omi tube ka ikka (praegu kahepeale imepisike tuba neil) ja rohkem ruumi ja privaatsust + stuudiost tõime paljud asjad siia, mis lattu ei mahtunud (ja ladu maksab ju ka). Ei mahu enam ära noh! Jalgrattad ka “küla peal” laiali – kaks ühtede sõprade juures hoiul, kaks teiste, sest meil siin pole kohta, kus hoida. Et küllap vist ongi jõudnud kätte aeg edasi liikuda nii või teisiti. No ei lasta meil ära sammalduda noh!
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 