Sellest on küll juba mõned nädalad möödas, aga täpselt keset suurt kolimist tegime väikese hingetõmbepausi ja matkasime kolm päeva jutti. Panen siiakanti sattuvate mägedefännide jaoks kirja ka.
Torcal de Antequera
Esimene päev oli Torcal de Antequera päev. Torcalist olen ma niii palju juba kirjutanud, et polegi vist midagi lisada. Lambad olid igalpool ja mägikitsed ka ja ammoniite vaatasime. P.S. Ammoniitide rada ei ole märgistatud ja sinna peab giidiga minema. Oma inimesi olen ma ise ka sellele “salarajale” viinud, sest juba vana kala seal nüüdseks, aga kuna ma pole seal ametlik giid, siis võõraid ei söanda niimoodi viia. Torcali kodulehelt leiad kindlasti ametliku giidituuri, kui on huvi. Aga kaks toredat märgistatud rada on ka, kus giidi ei vaja ja ammoniite saab pmst külastuskeskuse muuseumi-osas kah vaadata 😉 Muuseumist soovitan kindasti läbi hüpata, hästi pisike, aga annab hea ülevaate, et kuidas see karstiala ikkagi tekkinud on ja mis need ammoniidid on. Tasuta ka. Lisaks on pisike poekene, kust saab ägedaid suveniire soetada ja restoran on ka päris hea, saab kohalikku toitu mekkida.
oma kivi otsas ka pilti ikkaammoniit
Canillas de Aceituno – El Saltillo – Rio Almanchares
Teisel päeval võtsime suuna Canillas de Aceituno poole ja ronisime mäenõlvadel ning sulistasime kaljude vahel jõesängis. Ilm oli nii mõnusalt suviselt soe. Kevadel, kui me El Saltillo rajal käisime, oli jõeorgu suunduv raja osa suletud ja tabalukk väraval ees. Seekord oli värav lahti ja kasutasime kohe võimalust. Algus on päris närvekõditav, ma ütleks isegi, et kohmakatel ja komistama kippuvatel või kõrgusekartjatel inimestel ei soovitagi tollest väravast edasi minna. Jõesängi osa on mõnus, saab ujuda, saab ronida. Seiklus noh! Edasi ronimiseks on mõnel pool isegi köied pandud. Aga üldiselt ei ole tegu hooldatud ametliku rajaga, vaid minek on omal vastutusel ja nö proffidele, kogemusega mägedeskondajatele, kes ronimist ei karda ja oskavad samas ettevaatlikud ka olla.
Canillas de AceitunoRaja algusSelline mõnus rada, päris põngerjate jaoks ei sobi, aga Dani vanustele (10) täitsa sobiboliivisalusSee on nüüd see peale väravat osa. Päris kõrge vabalangemine, kui valesti astudajõe ääresloojub
La Maroma
Kolmandal päeval otsustasime Málaga kandi kõrgeima tipu ära vallutada. Tund autoga ja siis viis tundi jalgsi tippu. Kõrgust 2069m. Jääb küll mandri-Hispaania kõige kõrgemast tipust Mulhacenist (3479m, asub Sierra Nevadas) alla, aga hea lähedal. La Maroma asub Sierras de Tejeda Almijara y Alhama mäestikus, kus me just eelmine päev turnisime ja sulistasime ja tipp tundus juba nii lähedal olevat. Kiviga visata! Mis see siis ära pole!
Alustasime matka mäe põhjanõlvalt El Robledal puhkealalt, mis on tegelikult juba Granada maakond. Eelmisel päeval olime sama mäe lõnapoolsel küljel seigelnud ja olime samasuguseks soojaks päevaks valmis. Pusad jätsime autosse, kes see ikka tassida viitsib, seljakotid niigi toitu-jooki täis. Aga võta näpust – ilm oli ühe päevaga täiesti muutunud, millest saime me kahjuks aru alles mõned tunnid autost eemale matkanuna. Ja mida kõrgemale, seda jahedamaks ja tuulisemaks ja pilvisemaks läks. Ülesmäge oli minna ligi 9 km. Külm ja palav ühekorraga. Raja esimesed kilomeetrid lähevad läbi metsa (ühtesid seenelisi nägime ka, korv oli kenasti täis), mõnus sügisene mets – alguses tammed (pürenee tamm Quercus pyrenaica, aga ka iilekstamm jne), korgipuud, vahtralised, edasi rohkem mände. Ja mõned jugapuud, mille järgi on mäestik omal ajal nime saanud, sest ammustel aegadel kasvas neid siin kõvasti rohkem.
Peale metsa tuleb nö igav liiv ja tühi väli 😛 Kaljud, kivid. Koguaeg tundus, et pole vist enam palju minna. Aga oli, oh minna oli veel ja veel 😀 Kõik vastutulijad ehmatasid end maikas Kristjanit nähes soolasammasteks (nad ikka kenasti jopedes). Ääääh, ega viikingid külma ei karda 😀
Mäe tipp on üsna lame platoo. Vaated on tegelikult imelised – Aafrika ja Sierra Nevada on näha. Aga kuna ilm oli täiesti pilves (vahepeal tibas vihmagi), siis jäime neist vaadetest ilma. Kohtusime üleval mitme salga mägikitsedega ja istusime maha vaid korraks, et juua ära vein nimega “Alturas” (kõrgused). Jube tuuline oli! Ja ei tahtnud pimeda peale ka jääda.
Nii et tagasi pea 9 km allamäge. Ma ei teagi, kumb kergem oli – üles- või allaminek. Alla minnes hakkasid meil kõigil põlved lõpuks valutama. Pluss libedaid kohti oli, kus metsa-alune kuuseokkaid täis. Aga no vähemalt lund ei olnud, sest nädal-paar hiljem oli La Maroma tipp juba lumemütsi all. Meil tundus üleval selline viie ja kümne kraadi vaheline temperatuur.
Alla jõudsimegi täpselt pimeda tulekuks, kella kuueks. Kokku võttis üles-allakäik 9 tundi, terve päeva. Kilomeetreid 17,8 läbi ronitud. Kuskil 40 000 sammu (täpselt ei tea, telefoni aku sai tühjaks). Võrdluseks – meie eelmise päeva matk oli 21 000 sammu pikkune.
Kusjuures nagu piltidelt ehk juba näha oli, siis Dani matkas kõik päevad meiega ja oli selle üle väga õnnelik. Totaalne rännumees ja mõnus matkakaaslane. Nüüd unistab juba Mulhacéni vallutamisest 🙂
Manjana (ja mitmed teised ka) vastas Valdur Mikita tõelise eestlase testile ja võtsin ka kohe järjekorda. Ühtlasi jäin mõtlema, et kui hispaanlastel oleks samalaadne test, kuidas mul see läheks?
1. Olen korjanud sinililli. Tuhandeid ilmselt. Lapsepõlves oli see ikkagi üks oodatuim aeg kevadeti. Ja ülased ja kullerkupud ja maikellukesed olid sama oodatud.
2. Värsket kasemahla rüübanud. Liitrite viisi! Vahtramahla ka.
3. Varjanud oma seenekohta (või kahtlustanud tuttavat selle varjamises). Loomulikult. Ma arvan, et juba selle küsimuse peale saab vastuse kätte, et kas tegu õige eestlasega või mitte…
4. Kuulnud mõttetera „Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis.“ Ikka, see mõttetera on pmst nagu kirjavahemärk või ridadevaheline elutõde ju.
5. Sõitnud jalgrattaga, mille esiratas viskab kaheksat. Ei tule ette küll. Aga igasuguseid sõidutrikke sai ikka kõvasti tehtud (jalad üleval lenksu peal või käed lahti jne. Põlvel on siiani üks jalgrattasõiduarm alles.
6. Sakiliste servadega kausist sülti välja koputanud. Sülti ei söö ja teda välja ka ei koputa. Aga vaatepilt on tuttav küll.
7. Näinud laual praetud munade kuhja, millele on alustass tagurpidi peale pandud. Ei. Keegi on?
8. Paju- või kaseoksi vaasi toonud. Muidugi. See oli iga kevade must-have
9. Pohli korjanud. Üks lemmikumaid tegevusi. Mul on pohlad!
10. Laulupeol käinud. Muidugi, ja mitte vaatamas vaid ikka kooriga laulmas.
11. Lapsepõlves puu otsa roninud. Miks ainult lapsepõlves? Siiamaani ronin, alles nädalake tagasi nt.
12. Inimestega vaielnud, kuidas tuleb puid riita laduda. Ladunud olen, vaielnud vist mitte.
13. Kurja kuke eest ära jooksnud. Kurja kukega võidelnud ja võitjaks jäänud ka (teate seda puuoksakese trikki? Kukk sellili pikali, õrn oksake kaela peale ja kukk teeskleb mitu minutit surnut, saad rahus oma asju kana-aias teha)
14. Heintes maganud. Noorena iga suvi nui neljaks. See oli suve võti mu jaoks.
15. Hiirelõksu üles seadnud. Ei. Neid kinni saada olen küll proovinud, et hiirekesed saaks muretult sööma minna…
16. Küsinud: mis lind see praegu laulab? Jah, ikka.
17. Välikäimlas ämblikuvõrke uurinud. Ei. Võrguvabad välikäimlad sattusid ette vist vaid.
18. Heinakõrsi närinud. Ikka.
19. Lehma- või kanasita sisse astunud. Juhtus korduvalt, sellele mõeldes tuleb see tunne väga elavalt meelde ka.
20. Kogemata marjalutika suhu pistnud. Jep, väkk.
21. Taskunoaga sõrme lõiganud. Ikka korduvalt.
22. Vikatiga niitnud. Jaa, olid ajad.
23. Metsa ära eksinud. Mhmm, ühe korra. Tahtsin lõigata ja sattusin hoopis ringiga valele poole lõpuks.
24. Tundnud ebamaist tunnet, kui kevadel ööbikud laksutavad. Jah
25. Sooja piima joonud. Ei joo ei sooja ega külma piima. A kassid said küll lüpsisooja piima meil.
26. Katsunud lapsena viilida, kui oli vaja punaseid sõstraid korjata. Ei, mõnus tegevus ju. Ma olen hingelt korilane.
27. Kuulnud, et kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Kuulnud, öelnud. Kes poleks?
28. Otsinud taevast Suurt Vankrit. Mis tast otsida, kohe näha ju? Igast muid asju on põnevam taevast otsida.
29. Kärbsepiitsaga kärbseid nottinud. Jep. Iga laiba eest sai mingi paar senti või kopikat tasu ka.
30. Liblika värvi järgi saabuvat suve ennustanud. Siiamaani.
31. Sirelipõõsast õnneõisi otsinud. Siiamaani.
32. Vaadanud lugematu arv kordi filmi „Viimne reliikvia“. Kas just lugematu, aga palju küll. Kümne ringis?
33. Tundnud mõnda inimest, kelle nimi on Luule või Elmar. Isiklikult ei.
34. Reha peale astunud. Jah.
35. Kaerajaani tantsinud. Jah, aga tegelikult ei oska.
36. Suusatanud Visu suuskadega. Jah.
37. Jaaniussi näinud. Näinud, peo sisse korjanud neid ja uudistanud ka. Üks suveööde maagiatest siiamaani.
38. Rabalaukas ujunud. Jaa, tahaks jälle.
39. Püksid vaiguseks istunud. Korduvalt.
40. Näinud kedagi, kes metsa minnes paneb kummikud jalga, sest kardab usse. Ise käin ka mõnes ussimetsas ainult kummikutega. A kodumetsades sai lapsepõlves paljajalugi käidud.
41. Kartulisalatit valmistanud. Pole aastatki vahele jäänud!
42. Suitsusaunas käinud. Jep.
43. Käsitsi kartuleid maha pannud või üles võtnud. Oeh, ei taha meenutadagi 😀
44. Tundnud mõnda inimest, kes ei räägi peaaegu üldse. Ikka.
45. Vana kola ühest kohast teise tõstnud, suutmata midagi ära visata. Jah. Just tegelesingi siin sellega ja tulin vahelduseks testi tegema, et äkki kola senikaua otsustab ise oma saatuse ära.
46. Rehaga kalmistule jooni tõmmanud. Jah.
47. Katsunud kiiresti öelda musta lehma saba valge lehma taga, valge lehma saba musta lehma taga, kuni sassi läheb. Jah.
48. Villaseid sokke nõelunud. Muidugi.
49. Vastlaliugu lasknud. Ikka!
50. Võililledest pärga pununud. Kes poleks?
Tuli vist umbes 42 punkti viiekümnest, mis annab vastuseks “maa sool”. Maa sool on äge väljend kusjuures. A kas ma mere sool ka olen, ah?
Läksin guugeldasin, et mis testid õiget hispaanlast välja selgitavad ja leidsin sellised küsimused:
Kas oled tervitanud sõpra, kes on teisel pool teed? Jah, muidugi. Sõpra, tuttavat, naabrit, suvalist tuttavana tunduvat nägu.
Kas oled whatsapis millegi naljaka peale vastanud “jajajaja”? Ikka. J hääldub kui “h”. Mu meelest on see suht algaja-level alles 😅
Kas oled inimestega vaielnud paella koostisosade üle? Jah 😅
Kas tead mõnda refrääni iga olukorra selgitamiseks? Ei. Eesti keeles tean iga olukorra peale vanasõna või ütlust küll 😀
Kas sul on väga selge arvamus selle kohta, kas tortillas peab sibul olema? Ooo jaa! Ja mul on õigus! Tortilla on originaalis ilma sibulata.
Kas magad siesta ajal? Ei. Tegelikult ei maga enamus hispaanlasi, see on pigem selline müüt…
Kas tead peast laulu “cuentame”? Ei
Kas sööd lõunat enne kahte? Ei. Mida hispaanlased siesta ajal (14-17) teevad? Söövad!
Kas teed vahet sangrial ja tinto de veranol? Loomulikult!
Testi vastus tuli:
¡Eres español! Muy español y mucho español. Küsimused olid muidugi sellised, et juba aastake peale Hispaanias elamist on need selged.
Ühest teisest testist leidsin paar naljakat küsimust ka:
Situatsioon: Oled 40ndates naine ja seisad toidupoe järjekorras. Kassiir tervitab sind alati “Tere kuninganna”, “Tere hommikust, kaunitar” jne. Küsimus: kuidas reageerid?
Rahulikult: ta tervitab kõiki kliente nii
Rahulikult: ta on ilmselgelt minusse armunud, aga mis seal ikka
Mulle ei meeldi tema familiaarsus, ütlen, et lähen räägin ta ülemusega.
(Nunnud vastusevariandid, aga essa on õige)
Lähed sõpradega tapasid sööma ja tellid mõned tapad vaid endale. Sööd nad kiiresti vaikides ära, sest sul on kõht väga tühi. Küsimus: kuidas su hispaania sõbrad sellele reageerivad?
Vaatavad naeratades ja mõistavad sind
Imetlevad, sest tahaksid tegelikult ise sama teha
Vaatavad kurvastusega: kogu tapade mõte ongi jagamine ja vestluse nautimine
Ilmselgelt see viimane.
Aga muidu on väga hispaanlaslik:
Hilineda
Võimalikult palju aega õues või baaris sotsialiseerudes veeta
Jalgpalli fännata
Jalanõudega toas käia
Laste peale heldida
Väga kõva häälega rääkida
Liikluses või poejärjekorras saba tekitada, sest on vaja vastutuleva auto juhi või kassiiriga lobiseda
Ühes facebooki grupis küsis keegi anonüümne, et mida me siin Hispaanias elavad eestlased enda lõbustamiseks teeme, kas igav ei hakka.
Esiteks mõtlen ma, et see ei saanud tõsine küsimus olla, keegi trollis vast niisama. Ja teiseks, juhul kui ei trollinud – mida see inimene Eestis igavuse peletamiseks teeb? Sest lõpuks on ju kusiganes elades inimese tegevused mõneti sarnased: töö, pere, kodutoimetused, hobid, sõbrad. Kas eksisteerib üldse täiskasvanud inimest, kelle elu võimaldab igavuse teket? See igavus peaks siis tulema inimese enese seest, sisemisest tühjusest ja üksildusest?
Vastuseid oli ka põnev lugeda, nii palju omamoodi arvamusi ja elu nägemist. Keegi näiteks arvas, et eestlased on hispaanlastega võrreldes hästi aktiivsed inimesed. Minu meelest just vastupidi! Ristivastupidi! Kuidas üldse nii arvata saab, kas see inimene üldse tunneb mõnda hispaanlast?
Hispaanlased on ülimalt aktiivsed, koguaeg käivad väljas, saavad kokku, käivad üritustel (ja üritusi on rohkem kui aega nende kõigi külastamiseks, lisaks suurtele pidustustele a la feriad või karnevalid jne, on pidevalt igasugu pisikesi festivale, muusika või toidu või mingi muu spetsiifilise teema omi, a la kastanifestival). Siseturism on väga popp. Matkatakse samuti palju. Sellist asja, et küsida hispaanlaselt, et mis nädalavahetusel tegid, ja ta vastaks, et ei miskit, olin kodus, ei eksisteeri. Nad on alati liikumises, väljas, koos asju tegemas, osa võtmas.
Ja oli kui sportlik rahvus see on! Vabaõhusport või treeningsaalid, kõik on koguaeg sportivaid inimesi täis. Nad viitsivad ja leiavad selle tunnikese oma päevast.
Mul näiteks on see, et tahaks muu elu kõrvale veel raamatuid lugeda, filme vaadata. Aga päevas on liiga vähe tunde, nädalas liiga vähe päevi. Ja tihti on mitu põnevat üritust või kontserti samal ajal ja tahaks ju igale poole jõuda. Ja siis tahaks veel matkama ka jõuda.
Kusjuures kui tööasjad või blogimine välja jätta, siis mu (sotsiaalmeedia) screentime on suht väike, keskmiselt alla tunni päevas. Ja see on ka pigem 5min kaupa, bussi või pargipingil lapsi või miskit muud oodates või lõunaks teed/kohvi juues või kui arvutis miskit kokku jookseb. Nii et ei saa öelda, et sinna see aeg ära läheb.
Aga isegi siis kui elasin Eestis ja lapsi ka veel polnud – isegi siis ei olnud ju igav (kui kehv ilm ja õue ei kiskunud, siis raamatud ja filmid, nagu öeldud juba)
Nii et jah, igavus on üks veider mõiste. Selline nostalgiline, lapsepõlvesõna lausa.
Ma eeldan, et see küsimuse küsija oli hästi suhtleja-inimene ja ehk oligi küsimus ajendatud hirmust, et ei leia oma inimesi ja oma kogukonda võõras riigis? Selliseid häid vanu eluaegseid sõpru nagu kodumaal, kellega koos asju ette võtta, koos hängida. Sellist hirmu võib isegi mõista. Aga hirmu lihtsalt tühipalja igavuse ees küll mitte.
Aga kui nüüd mõelda hüpoteetiliselt, et mida ma teeksin, kui mul oleks igav… Oh, milline õnn see oleks, onju! Number üks idee oleks kohe seljakotti snäkid ja vein pakkida ja mägedesse kondama minna. Tahaks iga nädal seda jõuda teha, aga reaalsuses tuleb vast kord kuus välja. Siis teisel kohal on mul päris suur hunnik raamatuid, mis lugemisjärjekorras. Ma ei oska sellist sorti lugemist nautida, et jupi kaupa, iga päev natuke enne magamist vms. Ma tahan lugeda ühe jutiga terve raamatu lõpuni. Või veel parem, terve seeria. Kui enne magamist alustaksin, siis lõpetaksin alles hommikul. Nii et ma ei alustagi enne, kui tean, et saan terve päeva lugemiseks võtta. Võimalus sellist lugemispäeva/päevi võtta on tänapäeval totaalne privileeg ikka. Aga no mõned päevad kuus ikka võtan, las muu elu ootab.
Tegelikult jäin nüüd mõtlema, et mõnikord tööd tehes on küll natuke igav olnud. Kui on mingi rutiinne kümme tundi jutti pilditöötlus arvutis, nii et keha ja vaim ära tahavad kõngeda. Siis panen igavuse peletamiseks taustaks kas mõne podcasti või standupperi või kas või muusika, et kaasa laulda ja veits selgroogu liigutada. Nii et isegi siis on see igavus lahendatav.
Minu jaoks on igavus vist see, kui peab sunniviisiliselt kusagil paigal olema ja ei saa maailma avastama minna.
Siin nende esimeste üleujutuste ja halloweeni paiku tekkis mul kerge paanika, et omg, meil jääb veel vaid kaks kuud aega, et uus üürikas leida. Ja kaks kuud olime juba otsinud. Tulemuseta. Ja oeh, kuidas on olud nende viimase nelja aastaga võrreldes, mil viimane kord üürikat otsisime, muutunud. Ausalt, kellel ei ole võimalik Hispaaniasse elupaika OSTA, võib vist siia kolimisest nüüd vaid unistada. Aga räägin kohe lähemalt.
Esiteks – hinnad on laes, sest kortereid on turul vähem kui eluaseme otsijaid. Olen viimaste kuude jooksul igapäevaselt kuulutustel silma peal hoidnud ja sobivate variantide puhul kohe helistanud. Ja juba esimesel päeval on tahtjaid hunnikute viisi. Üks kuulutus sai hiljuti vaid 5 tundi üleval olla. Aga päris tihti on, et tuleb mõni hea variant, helistame, lubatakse tagasi helistada, aga ei helistata ja järgmisel päeval pole enam kuulutust ka.
Teiseks jõuame põhiprobleemi juurde – pea kõik omanikud tahavad üüriprotsessi teha läbi kindlustusfirma (seguro de impago – maksetõrkekindlustus vms). Ja nii palju, kui meil nüüd siin kogemus sellega on, siis selleks, et kindlustusfirma oleks nõus kindlustama, peab potensiaalne üürnik omama kohalikku hispaania töölepingut (ja piisava palgaga, et üür moodustaks soovitavalt vaid veerand, või max kolmandik palgast; üks kindlustus ütles konkreetselt, et kui palk on alla 4000 eur, tuleb ei-vastus) või siis autónomode (eesti mõttes fie) puhul peavad viimasel aastal ja viimasel trimestril makstud maksud olema astronoomiliselt suured. Välismaa töölepingud või pangaväljavõtted ei huvita kedagi, dokumendid peavad olema kohalikud, et kindlustusfirmale sobiks ja saaks neid verifitseerida. Mulle endale tundub, et inimene, kellel on kindlustusfirma jaoks aktsepteeritav sissetulek ja tööstaaž, saaks sama hästi juba pangalaenu ka, et omale päris kodu osta, et milleks siis üldse üürida? Mina ise vähemalt küll läheks seda teed, kui mu palk oleks üle 4000.
Paljud, vähemalt pooled kuulutused nõuavad kõigepealt pabereid näha ja ei ole nõus korterit enne näitamagi. Üleüldse on need telefonikõned kuulutuste peale üsna tüütud, nagu ülekuulamine. Küsitletakse detailselt sissetulekute ja töö ja pere kohta ning lubatakse ühendust võtta. Ja ei võeta, sest noh, leiti juba paremad kandidaadid, ilma lasteta nt, või kes ei ole autónomod. Või kes ei ole välismaalased. Üks tuttav maakler ütles ka: variant lastega pere + autónomod + veel välismaalased ka takkapihta on üks paras loterii, millega ei taha pea keegi riskida. Päris mitme kuulutuse juures olen näinud, et on lausa avalikult kirja pandud, et lastega peredel palume mitte tülitada… Lemmikloomadest ma parem ei räägigi. Tühi mööblita korter ja lemmikloomad pole lubatud? Õnneks kasse annab pärast sisse smuugeldada, vastupidiselt lastele…
Tihti on kirjas, et ainult tudengitele. Üks hiljutine näide karmide nõudmistega omanikust: peab olema vähemalt 3 viimast aastat kindel tööleping samas ettevõttes olnud (ja fie-sid üldse ei taha); kindlustuse jaoks ei ole abi lubatud (pereliikmete, sõprade jne käendus nt). Ja korter (3-magamistuba) on mõeldud max neljale täiskasvanule.
Kusjuures on isegi selliseid kuulutusi, kus 3-magamistoalise juures märge, et maksimaalselt kahele inimesele.
Üürniku vaatenurgast on meil vähemalt see pluss nüüd, et airbnb ja bookingu kortereid hakkab tasapisi ilmselt vähemaks jääma, st uusi litsentse antakse vaid neile, millel on tänavalt eraldi sissepääs jne tingimused täidetud ja just hiljuti võeti vastu veel üks uus seadus, mille järgi suures osas Málaga linnaosadest ei väljastatagi üldse rohkem uusi litsentse.
Põhiprobleem korterite ja eluasemega ongi see tüüpiline, et kogu kinnisvara on väheste omanike käes, kes eelistavad puhkusemajutuse-äri, mitte pikaaegset renti. Just hiljuti nägin uudistes (kuna Madriidis olid protestid), et aastatel 2008-2020 olid 40% kinnisvaraostjatest inimesed, kellel juba rohkem kui 8 elukohta. Ja no ilmselgelt olid need ostud kõik turistikate tegemiseks.
Aga kuidas meil see elukohajaht siis ikkagi täpsemalt läinud on, tahate ilmselt teada…
Septembris käisime esimest korterit vaatamas. 1275 eur, 3 magamistuba, 86m2, garaažikoht. Täitsa ok oli, aga täiesti möbleeritud ja neil polnud panipaika, kuhu kas osa nende või meie mööblist panna. Variant oleks oma mööbel maha müüa, aga otsustasime, et lihtsam oleks ikkagi möbleerimata korter leida, ei olnud selline korter kah, et OMG, just seda tahakski! Pluss möbleerimata korterid on tiba odavamad ka tavaliselt ja natuke vähem rahvast jookseb neile tormi (teoorias vähemalt). Nii et vaatasime aga edasi. Aega veel maa ja ilm kah ju.
Järgmine, mida õnnestus vaatama minna, oli ideaalne. Möbleerimata, paremat asukohta ei saakski olla – meie praeguse kodu ja kesklinna vahepeal. 1200 eur, 3 magamistuba, 110 m2. Renoveerimata (st köök ka vana), aga see-eest idekas asukoht (meri lähedal, kesklinn lähedal, kooli saaks mugavalt bussiga) ja avar rõdu (oi kuidas me taimed rõõmustaks) ja hea hind. Valgusküllane elutuba, samas olid magamistoad teisele poole, kus ei ole tänavamüra (läbi maja planeering)
paremal näha plaza de toros (Malaga härjavõitlusareen)
Oleksime ta ära võtnud, aga kindlustuselt tuli ei-vastus. Ja nädalake hiljem oli kindlustusel juba sobivad üürnikud leitud. Nii et adiós.
Kusjuures ma olen alati varem ka meile ideka korteri sama kiiresti leidnud, esimene-teine, mida vaatama läheme, alati sobibki (teen hea eeltöö ja valiku kuulutustest, nö nokin need korralikud terad sõkaldest välja ikka). Aga see oli nüüd esimene kord läbi ajaloo, kui meie ütleme, et jaa, selle võtame!, ja vastatakse, et aga vot ei saa.
Kolmas korter, mida vaatasime, oli täitsa ok, aga hind tiba kallim ja seepärast jätsime ta kõrvale. 1450 eur, 3 magamistuba, 100 m2. Basseini ja aiaga kortermaja muidu. Aga asukoht tal selline, kus vaja autot, et lapsed kooli ja tagasi saaks. Linna servas, nii meri kui kesklinn kui koolid kõik kaugel. Kuidagi ei tekkinud tunnet, et ta sellist raha ikka väärt on.
Edasi käisime ühte maja ka vaatamas. 1300 eur, 4 magamistuba, 180 m2. Väga avar ja värske kõik, pool-möbleeritud, suur terass grilliga. Päikeseloojanguvaated…
Asukoha mõttes oleks seal küll samuti autot vaja, et lapsed kooli saada, aga sellise maja kohta hind ikka ülihea. Ja kooli 7 minutit sõita ainult tegelikult. Ühtegi nii head maja-pakkumist pole terve linna peale näinud. Nii palju ruumi, oeh! Piltidelt kusjuures polnud üldse aru saada, et nii äge kõik, kohapeal oli meil ikka täielik vau-efekt. Aga sama lugu, et ainult läbi kindlustuse tahetakse, muud variandid omanikule ei sobinud. Üks kohalik hispaania sõber oli nõus kindlustuse jaoks meie käendajaks tulema, nii et saatsime lõpuks ikkagi dokumendid neile teele. Aga neid saatjaid oli teisigi. Sellele vaatamata juba natuke lootsin ja oma peas juba paigutasin mööblit seal… Ja siis vastati, et käendaja palk peab olema üle 4000. Ja tal ei ole, nii et… Jälle adiós.
Viies vaatamine oli korter meie praegusel tänaval, aga täpselt sada maja (umbes kilomeeter) edasi. Hind 1250, 3 magamistuba, 80 m2. Asukoha mõttes super-duper, lisaks on garaaž ja panipaik ka hinna sees. Korter ise on põhja ja ida suunas ja vaatevaba, sellest ka see “odav” hind.
Aga saatsime neile oma dokumendid ikkagi, sest lõppkokkuvõttes hea varuvariant, kui paremat ei leia. Korter muidu möbleerimata, aga köök ja wc täitsa ilusad-korralikud-avarad-renoveeritud. Kondikas ka olemas. Minu murekohaks jäigi, et kas talvel väga külm ei hakka (päike ju tuppa ei paista, kui siis hommikul korraks) ja ega niiskeks ei lähe ja kas lilledele ikka valgust jagub (samas oli meie plaza santa maria korter samasuunaline ja seal oli ju täitsa okei talvel). Rõdu ega terrassi ei ole (millest on väga kahju), aga see eest on katusel hiigelsuur ühisterrass pesu kuivatamiseks ja niisama tšillimiseks/vaadete nautimiseks.
Igasuguseid Malagast tunni kaugusele jäävaid linnakesi ja sisemaa külakesi vaatasin ka pidevalt ja pole sealgi olukord parem, igapäevast linnasõitu ei tasu lõpuks ikkagi ära (aja- ja bensiinikulu ka ju maksab). Ja laste koole ei tahaks praegu vahetada, pluss suuremalt jaolt on töö ka ju linnas. Ja tihtilugu on töö õhtul hilja, nii et peaks pimedas kusagile pärapõrgusse või mägiteid mööda sõitma.
Üleüldse, kui esmapilgul tundub, et on ju mõni odavam, allatuhandene asi ka valikus, siis need on alati konksuga. Kas ainult tudengitele või ainult talveks või midagi sellist näiteks. Keskmiselt jääb 3-magamistoaliste hind linnas vahemikku 1500-2000; sellise eelarvega poleks ilmselt probleemi midagi leida (kui dokumendid kindlustusele sobilikud). Kuna meie proovime sellest odavamaid pakkumisi leida, aga samas pole päris igasse linnaossa ka nõus kolima, siis võtabki see sobiva kodu leidmine ikka päris palju aega. Ei taha ju sõklaid! Kahe kuu jooksul leidsingi lõppkokkuvõttes ainult mõned head variandid, kuigi vaatasin iga päev paar korda üle, mida uut turule tulnud, lisaks uurisime tuttavatelt ka maad. Kusjuures mulle tundub, et tuttavad või välismaalased küsivad pigem eriti kallist hinda. Nägin nt ühes eestlaste grupis 1-magamistoalise pakkumist keskmisest kehvemas piirkonnas ja hind oli üle tuhande. Müstika!
3-magamistoalised Málagas Üür nii kallis, et tuleb iga senti sellest nautida
Samal ajal, kui tolle maja ja meietänavakorteri vastuseid ootasime, leidsin kõrval-linnas (Rincon de la Victoria, 10km meie juurest) ideaalse pakkumise, aga too läks ühe päevaga minema. Veel sain ühelt korterilt vastuse, et omanikul on tingimuseks, et üürnik teeb oma rahadega korteris 20 000 maksva remondi (pluss igakuine üür 1200). Kuuenda vaatamise saime ka kokku lepitud. 5-magamistoaline (170 m2) hinnaga 1550 eur. Möbleerimata. Üle eelarve, aga meie lähedal, mõtlesime, et piilume huvi pärast. (Ja huvilisi olla vääääga palju olnud, helistasime 40 min peale kuulutuse ülespanekut ja selleks ajaks oli omanikul juba palju kõnesid olnud). Seal tuli välja, et otsitakse üürniku vaid paariks aastaks, edaspidi läheb ilmselt neil endal korterit vaja. Et siis keegi peaks kogu oma mööbliga sinna tulema ja mõne aasta pärast kogu kraamiga jälle minema kolima. Pluss jälle taheti kindlasti läbi kindlustuse.
Paar pakkumist tuli tutvuste kaudu ka – üks Rincon de la Victoriasse hinnaga 1400 (nii suure raha eest ei näe mõtet teise linna kolida) ja teine Malagasse hinnaga 1500 (liiga kallis ja korter ise täiesti lambikas ja sinna piirkonda tegelikult ei tahaks kolida, kui just üliodav variant ei oleks)
Lisaks nägin väga odavat pakkumist Cala del Moralis (järgmine linnake/külake Malagast ida suunas, 7 km meie praegusest kodust). 3-magamistoaline, 90m2, hind 900. Möbleeritud, rõdu ja parklaga. Helistasime kohe.
Konks oli et leping 11-kuuks (aga kui kõik ok, siis jätkavad 11-kuuliste kaupa edasi) ja kui kindlustuse kaudu ei tee, siis taheti 11 kuud ettemaksu (+maakleritasu + garantiiraha ka kumbki kuu-üüri suurune). Küsisime, et kas pool aastat ettemaksu sobiks. Selle peale otsustas omanik, et tegelikult ei sobi see 11-kuu ettemaks ka ikkagi, eelistab kindlustust.
Selleks hetkeks saime lõpuks tolle meie oma tänava teise otsa korteri omanikult vastuse. Et annavad korteri meile, kui endiselt soovime. Ja et kui ei tee kindlustuse kaudu, tuleb 3-kuu suurune garantiiraha maksta. (pluss jooksva kuu üür). Kusjuures see oli esimene koht, kus maakleritasu maksab hoopis omanik, nagu tegelikult seadus ette näeb. Ülejäänud on eelistanud teha nii, nagu “traditsioon” ette näeb, ehk see läheb üürniku kuludesse.
Läksime kohe kiiresti teda veel üle vaatama, et detailid üle arutada ja diil kiiresti lukku panna, sest tunne oli selline, et me ei leiagi kohta. Ja kuigi me mingi õnne läbi valituks osutusime, siis tegelikult ilmselt tahtjatest puudust pole, nii et oleks hea kiiresti lõplik “jah” öelda. Kuulutuse statistikat vaadates nägin, et 34 inimest olid kuulutuse lemmikuks märkinud, 13 inimest e-maili saatnud. Helistajate arvu ei tea, aga tean, et enamus eelistavad helistada ja et maakler tegi kolm näitamispäeva ja saatis kõigi selle aja jooksul tekkinud huviliste andmed omanikule valiku tegemiseks.
Üle vaadates tundus endiselt kõik väga ok, ainuke asi mis häiris, oli magamistubade akende taga mäenõlval asuv bomžipesa. Aga kes teab, võibolla jäi just tänu sellele bomžile meil konkurente vähemaks?
Kellegi kodu
Ja noh, taaskord pean tõdema, et pildid kuulutuse juures olid kehvavõitu, ilmselt jäi seetõttu samuti mõni huviline tulemata neil. Katusel avanevast merevaatest ei ühtegi pilti näiteks.
Katus selline
Nii, et – juuhuu, leidsimegi lõpuks selle nõela heinakuhjast üles. Maakler ütles, et saadab paari päeva pärast meile lepingu üle vaatamiseks. Aga kolmandal päeval saatis hoopis sõnumi, kui kahju tal on, aga omanik mõtles ümber, sest tema advokaat oli soovitanud ikka mitte riskida ja pigem see maksehäirekindlustusega üürileping teha.
Shaaaait! Me jõudsime juba lastelegi rõõmusõnumi ära rääkida ja nüüd siis niimoodi. Ei osanudki muud neile pakkuda, kui et aga kui meil käendaja on, kas siis sobiks?
Samal ajal kirjutasime igaks juhuks veel tolle maja omanikule, et kas ta leidis juba üürnikud. Leidis, aga see inimene olla ära kadunud, ei saa temaga enam mitu päeva ühendust, ei võta telefoni ka vastu. Mõtlesime, et äkki annab kuidagi ikka käendaja ja meie endi peale kokku mõni teine kindlustus nõusse saada, juhuks kui too inimene välja ei ilmu. Omanik leidis seepeale isegi kindlustuse, mis välismaalastega ka tegeleb ja saatsime jälle hunniku pabereid (eelmisele kindlustusele ta ei olnudki lõpuks saatnud, sest nood olid öelnud, et välismaalased on out ja käendaja palk alla 4000 ei lähe mitte).
Samal ajal – meietänavakorteri omanik oli käendaja-ideega päri. Nii et käendaja saatis oma viimased palgakviitungid ja läkski tema nimi lepingus lisagarantiipunki alla kirja. (lisaks sellele kolme kuuüüri suurusele garantiirahale). Reaalselt, mida me ilma Albertota teinud oleksime, ah?
Kirjutasime kõik lepingule alla ja leppisime võtmete üleandmise kahe päeva pärast, enne võtmeid oli vaja veel garantiiraha ülekanne teha ja maakleril võtmete koopiad teha (korterile oli just uued lukud pandud).
Ja siis, just mõned tunnid enne korteri võtmete saamist kirjutas see unistuste maja omanik, et kõik sobib, kindlustus andis rohelise tule. Istusime ja mõtlesime, et mida nüüd teha. Tore uudis, aga natuke hilja! Maja oli algselt ikkagi meie esimene valik olnud, lihtsalt ei lootnud seda jah-vastust ja seepärast ei jäänud ju vastust ootamagi. Panime plussid-miinused kirja, ragistasime nii- ja naapidi oma ajusid. Ja kuigi võtmeid veel käes polnud ja üks ülekanne oli veel tegemata, siis leping ju ikkagi juba allkirjastatud, kes teab, kas õnnestukski nii taganeda, et raha ka tagasi saaks. Ja piirkonna mõttes (baños del carmen ja pedregalejo on reaalselt mu lemmikpiirkonnad Malagas) ja mugavama liiklemise osas on korter ikkagi tohutult parem, mis sest, et maja on poole suurem ja imelise terrassiga… Ja maja puhul oleks lepingu sõlmimine nädala pärast, aga samas võib ju kõike juhtuda, mis siis kui kindlustus ikkagi millegagi rahul pole ja ümber mõtleb ja lõpuks üldse tühjade kätega jääme?
Nii et sai valutava südamega ikkagi korteri kasuks see otsus tehtud, kuigi natuke nutan seda unistuseks jäänud maja-idülli ikkagi taga.
Nii et võite õnne soovida, alates tänasest oleme uue kodu üürnikud, saime selle võimatu missiooniga lõpuks ikkagi hakkama (puhtalt tänu headele abilistele). Kaks ja pool kuud võttis!
Allkirjastamaminek. Nii uue elupeatüki tunne noh, et tuli lausa pilt tehaUue kodulinnaosa vaibiga vein
Ja praegune (ehk siis nüüdsest vana) kodu – oeh!!! Hinnast ei hakka rääkimagi, aga täielik paradiis on ta muus osas ka olnud. Mis saab elus veel õdusam ja zennim olla, kui diivanil istudes merd ja palme ja päikeseloojanguid vaadata. Kuu tagasi oli imeline hommikuüllatus – nägime elutoa aknast meres delfiine. Kas saab üldse veel midagi ägedamat olla? Ainukesed miinused ongi siin aknatagune liiklusmüra ja totaalne ruumipuudus. Esimesed aastad see niiväga ei seganud, olime õnnelikud, et on üleüldse pesake, kus olla. Ja ma polegi mujal üürikates end vist nii koduselt tundnud, kui siin. Aga nüüd tahavad lapsed juba omi tube ka ikka (praegu kahepeale imepisike tuba neil) ja rohkem ruumi ja privaatsust + stuudiost tõime paljud asjad siia, mis lattu ei mahtunud (ja ladu maksab ju ka). Ei mahu enam ära noh! Jalgrattad ka “küla peal” laiali – kaks ühtede sõprade juures hoiul, kaks teiste, sest meil siin pole kohta, kus hoida. Et küllap vist ongi jõudnud kätte aeg edasi liikuda nii või teisiti. No ei lasta meil ära sammalduda noh!
Mõtlesin mõned pildid siia visata, aga tegelikult tahaks üleüldse prokastineerida. Vahepeal tunnen, et olen uue elukoha otsingutega energiast viimse tilgani tühjaks pigistatud. Otsi kui nõela heinakuhjast ja kui leiad, siis krabab keegi teine selle käest ära ka veel või mõtleb omanik ümber. Tüüütu. Järgmisel nädalal jagan vast pikemalt neid “seiklusi” – lootust on, et saame nüüd ühele poole selle hullumajaga.
Aga praegu vedeleks lihtsalt diivanil ja naudiks ilusat pühapäeva ja lobiseks niisama tühjast-tähjast. Mulle tundub, et nii paljud asjad on siin rääkimata ununenud ja pildid vajavad jagamist ja…
Meil on sel sügisel üsna palju pilves või vihmasemaid ilmu olnud ja hommikuti on ka endiselt raske ärgata, nii et sel aastal olen end päris tihti natuke umbes nii tundnud:
Aga võibolla polegi ilmas asi. Mõte kolimisest on samuti ühteaegu nii põnev kui jõuetuks tegev. Ülekaalus see viimane. Pakkimine, sorteerimine, tassimine – kõik see varsti ees. Kust see jõud kõik võtta?
Ma arvan, et oleks vaja väike raviseanss teha ehk mägedesse minna.
Aga toredaid hetki on ka ikka sel sügisel olnud. (veider on öelda “sügis”, kui ainuke vahe on, et rannahooaeg on läbi ja toas vaja sussid jalga panna ja õues liikudes enam higi ei voola).
siis kui pole kehv ilm, on selline (novembris suvekleidis)Justkui kevad
Kust ma siis pihta hakkan…. käisime sel aastal esimest korda Fuengirola ferial. Väga äge oli, järgmistel aastatel olen ka kindlasti platsis nagu kümme kopikat. Ma kujutasin millegipärast ette, et see on mingi väike ja turistimaiguga üritus, aga ei, ülicool! Ja oktoobris, nii et pole enam flamencokleidiga palav olla ka.
Hobuseid oli nii palju, et Artjom käis esmaabitelgis oma hobuseallergia vastu süsti saamas (tal oli vaja kohe-kohe lavale minna, aga nina voolas ja aevastused ei lõppenud).
Aa ja siis oli tal oktoobris veel see saate salvestus kohaliku Malaga telekanali jaoks (kes hisp keelt oskab, siis vaadata saab siit: saade)
Dani tõi meile vihmaste ilmade aegu uued koduloomad. Nood olid eluga nii rahul, et ühel hommikul oli terraariumisse hunnik mune tekkinud. Nii et kolisime nad oma tulevase järelkasvuga õue tagasi…
Üle-eile toimusid halloweeniüritused (siin lükati need nädal edasi, sest vihmased ilmad olid + leinaperiood Valencia inimeste mälestuseks) ja me mõlemad Artjomiga mõtlesime, et kohe üldse ei viitsi minna. Aga kui lapsed koolist tulid ja küsisime, et mis neil plaanis täna (lootuses, et äkki nad unustasid), siis tuli kohe vastuseks, et Halloweenile! Nii et siuh-säuh mingid asjad selga ja minekule. Ja täitsa äge oli! Dani kostüüm oli politsei (imedeime, ta on juba teist aastat nõus halloweenil kostüümi selga panema). Üks argentiina tüüp, kes seal ehteid müüs, ütles talle, et see on kõige hirmsam kostüüm, mida terve õhtu jooksul näinud on. Ja kinkis ühe ametüst-kivikese talle. Pmst altkäemaks politseile, ma ütleks…
Ma olin Wednesday (ja paljud teised väikesed tüdrukud olid ka :D), sest muid ideid ei olnud noh, Catrina-meiki ei viitsinud seekord ette võtta. Aleksandr ja Arjom olid lihtsalt hirmsate maskidega. Nii et olid tõesti siuh-säuh-kiiresti ja vaevata need ettevalmistused.
pisikesed kolmapäevadehtelett
Aga viimase aja kõige lõbusam sündmus oli see, kui Aleksandr ükspäev poodi omale snäkke ostma läks. Ta on ju nüüd 12, võib üksi väljas käia. Tuli koju ja, voilaa, kotis meile ka midagi:
Ma ei mõtle piima…
Kuna ta ise ei teadnud, et alaealistele alkoholi ei müüda, siis ladus selle veini ühes muu kraamiga enesekindlalt letti ja müüja ei pannud vist tähelegi. Ses mõttes, et armas temast ju, et me ka meelde tulime.
Aleksandri uues koolis ehk instituudis on nii ja naa. Õpetajad on toredad, klassijuhataja on noor, otse ülikoolist tulnud tüüp nimega Juan. Selline natuke pungima välimusega (hispaanias väga haruldane!), aga energiat ja viitsimist täis veel, valmis mägesid liigutama. Probleem on pigem osades klassikaaslastes: neil on klassis üks jalgpallipoiste gäng, kes kõiki teisi kommenteerib ja tundide ajal pidevalt lärmavad ja asju loobivad jne. Pluss paljudel lastel on juba telefonid (hispaanias saavadki lapsed telod keskmiselt kusagil 12-13a paiku, mõni varem, mõni hiljem) ja neil oli klassi whatsapigrupp tehtud, mille siis keegi lapsevanematest oli avastanud ja seal olla ikka jubedat sisu olnud. A la keegi jagas porri (ja sealhulgas sellist liiki, mis kriminaalne) + osad sõimasid üksteist ja tüdrukuid vaaladeks jne. Aleksandril telo ei ole ja õnneks ta nende whatsapi-asjadega kursis ei olnud. Aga mõned juhtumid kiusamist sai küll ja kuna ta on selline hästi õrna hingega, et võtab kohe südamesse ja hakkab ebaõigluse peale nutmagi, siis kirjutasin klassijuhatajale ja nonde poistega oli seepeale räägitud. Ma saan aru küll, et nad teevad omast arust nalja ega adu, kuidas see teistele lastele mõjub, aga koolis ollakse õnneks väga tõsised nende teemade osas ja reageeritakse kohe. Hispaanlased on ju rahvusena väga mitteagressiivsed ja sõbralikud ja abivalmid ja sotsiaalsed ja üksteisega arvestavad jne, nii et sellised kiusu-juhtumid proovitakse kohe eos elimineerida, ei mingit õigustamist või seda suhtumist, et tugevamad jäävad ellu. Nüüd igatahes on Aleksandr rahule jäetud (üks kiusaja-poiss ütles teisele ükspäev, et ära teda kisu, ta kitub ju ära). Loodetavasti kituvad kõik teised ka ära ja pole kedagi kiusata.
Dani uus klassijuhataja on samuti noor mees ja tundub, et neil klapib siiani hästi. Niipalju hindeid, kui nüüd selle pooleteise kuu jooksul minuni on jõudnud, on täitsa head. Ja õpetajaga vesteldes tundus samuti, et tal on ok meetodid ja suhtumine. Kui eelmine klassijuhataja oli selline, kes rääkis sama juttu ringiratast ja keskendus pigem vigadele, selline veidi näägutaja-tüüpi, siis tema on vastupidi just.
elevant toaselevant õues
Ise siin olen juba mitu kuud mõelnud ja proovinud meenutada, et mis oli mu anne või suundumus või lemmiktegevused lapsena, st eelkooliealisena. Kuulsin ühes podcastis mõtet, et need asjad, mis panid 3-4-5-aastasena silma särama ja mida oli rõõm tundide kaupa teha, need ongi need, milles oled teoorias andekas või millega võiks tööalaselt tegeleda ja kõik uksed avaneks ja õnn tuleks õuele. Umbes nii.
Igatahes on väga raske end 3-4-5sena mäletada. Peale selle, et külmkapist meeldis salaja kondenspiima söömas käia või et loomad olid sõbrad. Kanamamma olin, kuke dresseerisin ära… Kasside ja koertega tšillisin. Aga hobid, ah? No kesse mäletab. Laulda meeldis hullult, koguaeg lõõritasin omaette, kui arvasin, et keegi ei kuule.
Luurekat mängida, ronida. Putukaid püüda. Artjom ütles eile, kui merest kaheksajala kinni püüdsime, et ma olen ikka sündinud kütt noh. “Hunter-gatherer” asjad tulevad hästi välja jaa… Ja kujutate ette, kui äge on mere ääres kivide vahel krabisid püüda näiteks??? Võin ennast sinna igaveseks unustada. Aga mis selle oskusega tänapäeval ikka teha. Pmst valel ajal olen sündinud.
Eilne kaheksajalgMõista-mõista-mis-see-onÜks vana krabipilt. No on ju nunnud!?
Mingi hetk (kevadel ehk?) arutleti teemal, et mis on soliidne riietus. Ja et vanasti oleks nt õpetaja riietuse puhul üsna mõeldamatu panna jalga ketsid, aga nüüd vist on juba ok.
Mul oli kohe vastus olemas (kommentaari muidugi ei olnud aega jätta), et mu jaoks tähendab soliidne esinduslikku. Ja natuke ehk moodsat/trendikat ka. Kindlasti ei tunneta ma sõna soliidne tähendusena vanamoodsat. Näiteks seesama ketsiteema, ma ei tea, kuidas Eestis ja mujal, aga meil on lausa väga moodne meestel ülikonna juurde kets või toss jalga panna. King mõjub veidi vanamoodsalt isegi juba, vähemalt osades situatsioonides. Naistel on samuti kleidi/seeliku juures nö spordijalanõud ok ja moodne variant. Loomulikult mitte mingid suvalised. Ikka ilusad, a la valget värvi või Vansid vms. Mitte liiga sportlikud. Aga ametnikud, poliitikud, ettevõtjad, esinejad, kõik on selle uue moega kaasa läinud, nii et kohe kindlasti saab öelda, et see on tänapäeval esinduslik. Soliidne. Ilmselt on need moetrendid sotsiaalmeedia-ajastul üle maailma suht samad?
Soliidse välimusega seoses tuli meelde, kuidas kuu tagasi ühest vanakraamipoest Artjomile tagi leidsin. Küsisin hinda – 5 eur. Aga kuna ma polnud kindel, kas suurus on ikka ok ja sularaha ka polnud nagunii kaasas, jäi ost tegemata. Artjom läks järgmisel päeval proovima ja ostma. Oma tavalistes soliidsetes tööriietes (Limonari stiilis, nagu me seda kutsume, st helesinise triiksärgi ja beežide pükstega). Ilmselt oli lausa liiga soliidne, sest müüja ütles talle tagi hinnaks 20 eur. Kui hakkas vaidlema, et ot-ot-ot, mu naisele öeldi eile viis, anti kümnega lõpuks 😅 Loo moraal – ilmselgelt nägin mina vähem soliidne välja. Ja siit sõnale soliidne veel üks tähendusvarjund – rikas.
Mulle meeldib täiega tänaval inimeste stiili ja riietust vaadata. Tihtilugu tahaks lausa salaja pildistada, kui keegi väga šeff välja näeb. Kusjuures siin on eri linnaosades erinevat stiili inimesed, seda on ka põnev jälgida.
Daamid tulid toidupoest Nooremad daamid teel kohvikusse minuvanuste hispaanlaste stiilLimonari-stiilis mehedigaks kokkusaamiseks uus outfittänavamoodnetwöörking-ürituse outfitte
Meie barrio (Limonar) rahvas ongi selline soliidselt stiilne. Nagu ajakirjast välja vupsanud ja kohe kuskile üritusele minemas. Kuna siin kandis on palju rikkamaid inimesi, saavad nad endale ka brändiriideid ja uusi moetrende ja värkeid kollektsioone lubada. Fotograafi siseinfo – paljud naised, nt kes on ettevõtjad ja käivad tihti sotsiaalsetel üritustel netwöörkimas, ostavad omale iga kuu mitu uut komplekti. Iga fotoshoodi jaoks samamoodi. Minu jaoks nii harjumatu kuulda, kui keegi näiteks fotosessioooni edasi lükkab, sest ei jõudnud riideid osta. Aga noh, ma pole selline edukas hispaania naine kah, kes saaks omale riiete peale laristamist lubada.
Aga sellepärast ma jällegi täiega armastan hispaania kaltsukaid, et siin saab nii lihtsalt leida reaalselt vaid korra selga pandud või üldse kandmata moodsat brändikaupa või endiselt moes olevaid kiirmoeasju leida. Suve alguses näiteks ostsin kümne euriga kollase Mango kleidi, millel 69.99 hinnaga originaalsildid veel küljes, või üks kleit, mille kaheksaga sain, hele lilleline Springfield. Aga muidu on tänu stiilsetele ja gardroobi tihti vahetavatele hispaania naistele mul kapis lisaks zaradele ja h&m-idele jne mitmeid Massimo Dutti jt kallima otsa asju ka. Nii et minusuguse kleidihullu jaoks on Hispaania tõeline paradiis – on nii kleite kui ka kleidiilma. Kleidifiguuri ainult raske saada 😀
Samas on linnaosasid, kus tänavapildis peamine stiil on pigem mugav. Mustlastüdrukud (ja -naised) armastavad näiteks väga nabapluuse ja retuuže. Ja tegelt kannavad need kenasti välja ka! Ja no neis linnaosades on need sussidega tänaval käivad inimesed ka. Ühesõnaga – täiesti teine pilt tänaval. Kuldsete detailidega dressid jne värk meestel. On oma mood, aga hoopis teistsugune. Ma sealkandis väga pildistada ei ole julenud, nii et paar lambikat klõpsu leidsin vaid 😀
Sussid ja hommikumantel pealelõunasel ajal. Viskas prügi ära ja jäi sõpradega istuma õue.selle linnaosa vaateaken: meestemood
Ma ise ei ole tüüpiliselt stiilne või soliidne või esinduslik naine (nagu eelnevalt juba selgus, eksole…), pigem natuke boho- või hipistiili suunas (tõesti mitte palju, natuke!). Mul lihtsalt kehakuju ei luba paljusid asju välja kanda. Pükskostüüme näiteks ei saa, kuigi teiste seljas vaadates ju tahaks – aga need sobivad paremini pikkadele ja peenikestele. Liigsed kurvid rikuvad pükskostüümi kohe ära mu meelest. Aga hiljuti ühe siiski ostsin, sest ainult paar euri maksis. Hiljuti käisin sellega linnepeal ka, aga väga mitte-iseendana tundsin end seda kandes. Tunkede tunne oli, hang või labidas ainult puudu 😆 Eks näis, kas veel selga panen ja kas harjun ära.
Mingid hipid
Mul on liigse kurvikuse tõttu paljude riietega kartulikoti tunne. Nii et ses mõttes olen ma üldiselt ikka mugavalt oma kindlasse stiili kinni jäänud, kus tean, et riie/lõige mulle sobib. Mingi totaalne pikkade kleitide armastus on mul ka, see on tegelikult terve elu mul hooti peal käinud. Ja no platvormkingad on ikka suurema osa ajast jalas, isegi poodi või prügi välja viima minnes. King annab kohe 10% boosti enesekindlusele noh, ma ei tea, mis maagia see on. Aga mõne kleidiga panen ketsid ka. Metsa/matkale samuti. Aeg-ajalt lähevad sandaalidki jalga. Aga naljakas on, et üksi tänavale minnes valin tavaliselt selga pikemaid ja kinnisema dekolteega asju, sest häbeliku introverdina ei taha üleliia komplimete ja tähelepanu saada (Artjomi või lastega minnes vastutulijatelt komplimente ei tule, nii et siis saab riietega julgemalt katsetada:D). Kusjuures need hispaanlaste komplimendid pole üldse ründavad või ahistavad, vaid mööda minnes ja vastust mitte ootavad “ah que guapa eres” või “madre mia que guapa“. Igas vanuses tegelastelt. A no mõni päev ei taha sellist tähelepanugi, tahaks rahulikult oma mullis ja mõtetes olla, mitte väljanäitusel.
Kuigi mulle endale ju tegelikult täiega meeldib, et linnakeskkond natuke nagu väljanäitus on. Jube igav oleks, kui kõik vastutulijad oleks teksades ja t-särkides. Iiiigav!!! Minu arust on tsivilisatsiooni kõige suurem pluss ilu ja esteetika ja kunst ja loomingulisus ja kogu see kupatus 🙃 Kui seda poleks, läheksin ära kuskile metsa omaette elama ja oleksin hoopis looma- mitte inimvaatleja.
Jagasin natuke jooksvalt instas ja facebookis, aga panen blogisse ka kirja.
29. oktoober on päev, mis jääb ajalooürikutesse kauaks kirja – see oli kohe kindlasti Hispaania viimaste aastakümnete kõige hullem katastroof. “Väiksemaid” üleujutusi oleme iga paari aasta tagant ennegi näinud, aga nii suurte kahjustustega kindlasti mitte. Eriti karm on olukord ida-Hispaanias Valencia piirkonnas, kus on praeguseks ligi sada hukkunut, palju inimesi endiselt kadunud, tuhanded autod mudavooludega minema viidud, mõnes piirkonnas tõusis vesi tänavatel 2-3 m kõrgusele, st majade alumised korrused olid täiesti vee all. Osad majad andsid veevoolu all järele. Teed, müürid, tänavad purunesid. Maalihked, mudalaviinid. Mõnes piirkonnas sadas lausa 490 liitrit ruutmeetri kohta.
Paljud külad on praegu, 2 päeva hiljem endiselt elektri ja veeta ja need autodehunnikud (konkreetselt hunnikud) igalpool. Paljud teed on endiselt suletud. Autodest, majadest ja kolahunnikute alt otsitakse endiselt inimesi, elusaid ja surnuid. Abikäsi on totaalselt puudu, igale poole pole veel jõutud. Osades piirkondades pole mobiililevi ega elektrit, ei saadagi abi kutsuda.
Malaga kandis oli kõige rohkem kahjustusi Alora ja Cartama kandis, kus on kõik mudakihiga kaetud, inimesed pühivad siiamaani oma kodudest seda muda välja. Siiamaani ajavad veel jõed ka üle kallaste, nii et oht pole sugugi möödas.
Meil linnas läks enam-vähem hästi. Öösel sadas juba kõvasti ja äike sähvis iga paari sekundi tagant, korra tuli sahmakas rahet isegi, kuid lapsed said hommikul kuiva jalaga kooli. Jep, täitsa tavaline töö-ja koolipäev oli Andaluusias, seda viimase taseme punast hoiatust meil ei antud. Kooligruppides veel küsiti hommikul üle, et kas kool toimub. (Ida-Hispaanias, saan aru, oli punane hoiatus antud, aga inimesed liikusid sellele vaatamata tööle jne)
11-paiku hakkas taas kõvemini sadama, nii et poole tunniga oli terve meie tänav vee all, vesi tuli trepikottagi.
Õnneks poole tunni pärast sadu juba lakkas ja üsna kiiresti vajus vesi ka minema (kanalisatsiooniluugid olid lehtedest ja prügist ummistunud, üks naabermaja onu käis ja proovis neid puhastada ja tundub, et oli abiks). Paar tundi hiljem polnud meil üleujutusest enam jälgegi, lapsed said kuiva jalaga koju ka.
Õhtupoole ja järgmisel hommikul hakkasime alles aduma, et mujalpool oli olukord kordades hullem olnud (sotsiaalmeedia, uudised). Need videod on ikka päris hirmsad. Veevool läheb üle ja võtab lihtsalt kõik oma teel kaasa. Inimesi päästeti kopteritega. Noh, neid, keda teati päästa või kes suutsid minna kusagile, kust neid päästa andis.
Osades piirkondades tegi hoopis rahe suurt kahju: istandustes oli kasvuhooned ja saak puruks pekstud, autode aknad jne. Ikka totaalne maru, mis siit üle Hispaania läks. Või noh, mõnel pool see maru alles hullab. Hetkel on Castellóni piirkonnas kõrgema taseme hoiatus välja antud ja inimestel soovitatakse kodudes ja kõrgemates piirkondades püsida.
See on vist mulle enda jaoks, et asju läbi mõelda, aga kes teab, võibolla vajutan meeltesegaduses seda avaldamise nuppu ka…
Ühesõnaga, autismist ikkagi veel.
Mul on terve see aeg alates Dani diagnoosist olnud soov sõpradelt-lähedastelt küsida, et mis nemad arvavad, et kas tundub, et mul on ka. Samas ma tean, et keegi ei ütleks, et jaa, muidugi! Kõik vastaks raudselt, et kamoon, ei ole. Sest esiteks, kes ikka peale mu enda teaks mu sisemaailma saladusi ja seda, kuidas ma end TEGELIKULT tunnen, ja teiseks, inimeste teadmised autismist on nii ajast ja arust ja vähesed. Kõik kujutavad autistliku inimesena ette seda keskmiselt rasket juhtumit, kes lisaks on veel meessoost ka. Ise olin ju samasugune ignorant. Mul on tunne, et isegi paljud vanema põlvkonna psühholoogid ei ole kursis, misasi see hästimaskeeriv nais-autist on. Aga see on ju ilmselgelt midagi hoopist teist, kui tüüpiline raamatu-autist. Nii paljud naised elavad terve elu diagnoosita. Paljud saavad diagnoosi neljakümnendates, viiekümnendates või isegi hiljem. Sest alles nüüd on hakatud sellest rääkima. Ja kui mitmed tuntud mehed on viimasel ajal oma aspergeriga avalikkuse ette tulnud (a la Elon Musk, Bill Gates, Mark Zuckerberg, Tim Burton), siis naiste koha pealt on kuidagi vaikus. Sia tuleb vaid pähe. Naistel on need maskid väga kõvasti ees ja kuidagi raske on üldse diagnoosini jõuda. Mõni ütleb, et isegi psühholoogi kabinetis ei suuda seda maski eest võtta, ikka tuleb vastuseks naeratus ja “kõik on hästi ja korras”. Hea ja tubli tüdruku sündroom noh.
Ja paljud on nagu mina, et alles kui oma laps saab diagnoosi, hakkavad enda sisse vaatama, et aga ma olin/olen ju samasugune. Sest enne polnudki ju teadmist, et misasi see autism või asperger üldse on. Olid kiiksud ja struggle.
Ja no lisaks on see spekter ja mitte ükski autist pole teisega identne, kõigil väljendub see nii erinevalt. Pluss, mulle tundub, et inimesed ei saa aru, et see pole haigus või defekt, vaid teist sorti aju. Teist sorti inimene. A la, et lõvi pole defektiga tiiger, vaid nad on erinevad asjad. Kumbki pole vigane. (ei tulnud paremat näidet pähe praegu 😅)
Igatahes. Ma olen tegelikult sisimas ikkagi üpris kindel, et mul on samuti asperger. Samas tundub see tänapäeva maailmas endiselt nii tabu, nii et ma ei teagi, kas sellest on üldse viisakas avalikult rääkida. Äkki hakkavad inimesed eelarvamustega suhtuma? Äkki teen perele häbi? Äkki hakkavad inimesed minusse nagu sitta pilpa peal suhtuma, kartes mind sotsiaalselt koormata? Ja mida see rääkimine või teadmine lõpuks ikka annab? Kuigi ma tean, et annab. Mulle endale on teiste lugude lugemine ja kuulamine küll teraapiliselt mõjunud.
Veel olen ma aru saanud, et ma olen oma elu instinktiivselt autistile sobivaks loonud. Ma saan kodus töötada, ei pea töökollektiivis olema, seega jääbki rohkem auru suhtlemisele ja normaalnepaistmisele. Terve elu on pikaaegne kollektiivisolek mul alati tervisehädadena välja löönud ja märku andnud, et see pole minu jaoks. Kooliajal olid haigused ja haiglasolekud, ülikooliajal tekkis reuma. Esimesel töökohal lõi samuti aasta või vähemagi pärast reuma tugevalt välja ja jäin tükiks ajaks sinisele lehele ja andsin selle tõttu süüd tundes ise lahkumisavalduse (lollakas, eks! Sest töökoht oli ju hea tegelt). Mul on terve elu olnud pingepeavalud ja migreenid, tihtilugu just peale pingelangust, peale intensiivset sotsiaalneolekut või üritusi. Mul on alati peale suuremaid ekstraverdietendamisi väikesed läbipõlemis- või väljalülitumishetked olnud. Ja ükskord kui juhtus, et mitmeks aastaks oma isikliku ruumi kaotasin, st ei saanud inimeste eest koju puhkama ja akusid laadima põgeneda, sest inimesed tulid koju ka järgi, põlesin totaalselt läbi. Totaalses augus olin. Nüüd olen lugenud, et on olemas asi nimega autistlik läbipõlemine ja tagantjärgi mõistan hästi, miks see juhtus.
Kodu on mul väiksest peale olnud kindlus, koht, kuhu maailma eest põgeneda. Ja kodu sees omakorda põgenesin veel raamatutesse või loodusesse või lakka või riidekappi. Ja see, ma saan aru, on autistlikule inimesele ülitähtis – et oleks koht kus taastuda, omaette olla.
Ma kirjutasin juba Dani diagnoosi loos enda autistlikest joontest ka, aga olen aina mõelnud, et kas need on juhuslik kokkulangevus või neid on nö piisavalt, et öelda, et jah, olen autismispektris.
Ühesõnaga, autistlikud naised, need imeloomad. Nad on tihtilugu paganama head maskeerijad, selleks, et ühiskonda sulanduda. Näiteks selline asi nagu naeratamine. Ooooi kui palju on mulle elu jooksul öeldud, et ma olen alati nii positiivne ja naeratav. Aga tegelikult on see ju samuti mask, selleks, et keegi ei paneks tähele, et ma teistsugune olen, sissesulamise trikk. Peale üritusi valutabki mul pea just sellest pidevast naeratamisest. Pluss ma olen alati hästi teadlik, kuidas ma istun-astun, kuidas välja paistan. Üliviisakas olen, jälgin käitumisnorme ja vestlusparterite emotsioone jne. Mul on isegi tänaval jalutades tunne, et keegi vaatab ja hindab mu käitumist ja olekut. Nii et alati viks ja viisakas. Ja naeratus suul. Kui kodust välja astun, on igalpool silmad, mis oleks justkui kõik minu peale suunatud (mis sest, et tegelikult ju ei ole, aga tunne on selline!)
Asi mida ma pole kunagi osanud, on small-talk. Mul on tegelikult sõprade ja lähedastega täiesti mugav lihtsalt vaikida, lihtsalt olla. Või siis sügavamatel teemadel või ASJAST rääkida, aga niisama sisutäiteks ma ei suuda lobiseda enamasti. Hiljuti käisin ühel sünnipäevapeol, kus mitte kedagi ei tundnud. Paar pool-tuttavat oli, kes isegi tulid rääkima, aga ma olin sel päeval kuidagi lühises ja põgenesin esimesel võimalusel kuskile kaugemale omaette olema. Mõnikord lihtsalt ei suuda juttu tühjast õhust välja võluda, kui ei ole jaksu. Mõni teine päev jälle suudan ka. Aga too sünnipäev oli täpipealt see meem, kus öeldakse, et introverdi jaoks on parim osa peost lahkumine. Ok, pärast läks tantsuks ka ja oli lõbusam, aga esimesed 3-4 tundi ootasin kannatamatult, et millal juba see õnnis lahkumisehetk kätte jõuab 😀 Ja mõtlesin – no miks ma küll koju ei jäänud?
Maskeerimise juurde ikka tagasi tulles – ma tunnen, et mul on see enamasti väga hästi käpas. Aga ma ei ole ju tegelikult kellelegi seda poolt endast avanud, et kui palju energiat see võtab. Jah, Artjom teab küll, et vajan mõnikord mõnda päeva, mil ei pea kodust varbaotsagi välja pistma, et vajan maailmast puhkust peale intensiivsemaid päevi. Aga üldiselt jätan ma vist üsnagi sotsiaalse liblika mulje – noh et lendan aga ühelt ürituselt teisele ringi ja säran ja suhtlen. Ilmselt jätab sotsiaalmeedia ka sellise mulje, sest kes ikka igavatest koduhetkedest kirjutaks, ikka jagan ju põnevaid ja säravamaid hetki.
Kui ma varem mõtlesin, et ega mul ju pole väga neid autismile omaseid erihuvisid, siis olen vahepeal enda ümber ringi vaatanud (elutoas…) ja mõistnud, et üks mu spets-huvidest on lapsest saadik olnud lugemine. Ja raamatud; ja raamatute kollektsioneerimine. Ja kuna see on nii “mainstream” hobi, siis pole ta väga silma paistnud või veidrana tundunud. Kõigile ju meeldib lugeda, kõik ostavad raamatuid! Kuigi… mul on lemmikraamatutest näiteks mitu versiooni. Mõnda raamatut on mul kolmes keeles. Mõnest on riiulis mõni spets-eriväljalase ka (umbes eriti ilusa kujundusega eksemplar, a la raamatu juubeliaasta kordustrükk), mida ma pole isegi lugenud, sest eelmist väljalaset juba lugesin ju. Lihtsalt kollektsioneerimiseks…
Ilusaid kõrvarõngaid kogun ka, seda teavad ka kõik…
Ja väidan inimestele alati, et Dani kogub meil kivikesi ja teokarpe. Aga enamus olen ma ju ise koju vedanud… Lapsena juba käisin ja otsisin alati põnevaid kive. Oeh!
Aga kust aru saada, et tegu on maskeerimise, mitte lihtsalt inimliku esinduslik-olekuga? Üks asi on ikka see pingesolek, mis nagu ma juba eelmisel korral kirjutasin, väljendub mul eriti lõualuudes (ja hammaste krigistamises, migreenides jne). Ja teiseks selles, et koju jõudes on totaalne väss.
Kusjuures ma olen alati mõtisklenud, et kas kõigil inimestel läheb enne arstivisiite või lastevanematekoosolekuid jne tüütuid asju kõht lahti? Isegi kui ma ise nagu ei saa aru, et olen ärevil, siis keha ikkagi annab märku, et alateadvuses on kerge paanika.
Autoimmuunhaigustest juba eelmine kord rääkisin…
Ja kas on veel ühekülgsemalt toituvat inimest, kui mina? Mul on oma max 10 retsepti/toitu, millest juba aastakümneid elan. Need on kõik väääga head, täpselt minu maitse järgi. Ma ei taha süüa asju, mida ma 100% ei naudi. Kui toit on ainult 90% imeline, siis ma seda enam ei tee/osta. Üleüldse on lihtsam nimetada asju, mida ma söön, kui neid mida ma ei söö, sest seal läheks nimekiri liiga pikaks…
Mõtisklesin vahepeal ka sensoriaalsest (on eesti keeles selline sõna?) tundlikkusest. Et mul ju ei ole. Aga tegelikult on küll materjale, mida ma ei kannata, nt isegi mõte villasest kampsunist või sokist tekitab kananaha ihule. Eriti mingi üks kindel lõngatüüp on, millele mõtlemisestki hakkab ajul füüsiliselt valus. Aga üldiselt ei tule sellised tundlikkused meeldegi, sest ilmselgelt olen ma need materjalid on elust juba ammu eemaldanud.
Saangi aru, et olen omale ideaalse autistliku inimese elukeskkonna loonud. Töötan kodus arvuti taga, üksi. Olen iseenda peremees, otsustan ise, mis täna vaja teha, milline on töötempo. Ei pea end kellelegi tõestama. Seetõttu on palju rahulikum olla ka ja ei tunne end enam nagu tühjakspigistatud sidrun. Kodus on samuti vaikne ja tšill õhkkond, lapsed ei lärma ega torma tuulispaskadena ringi. Ma ei kujutaks ettegi elu sellises kodus, kus “hullumaja” on, koliksin vist välja… oleksin nii viimase piirini viidud, et saaksin diagnoosi.
Ma mõtlen, et praegu maskeerin ma ülihästi ja olen elu võimalikult stressivabaks kujundanud, seega autism ei paista kohe üldse välja. Aga lapsepõlves – praeguste teadmistega oma lapsepõlve piiludes on kõik märgid ju nähtaval. Selektiivne mutism, pingesolek, oma maailmas elamine. Keegi lastearst oli öelnud, et laps on nutikas ja selge silmapilguga, et pole vaja muretseda. Sest tol ajal see käiski nii – kui mõistus selge, siis keda need psühholoogilised asjad ikka huvitasid. Lükati aga pea ees tundmatusse vette (ühiskonda) ja lapsel oli kaks varianti: kas uppuda või hakkama saada. Küllap siis alles tuligi see maskeerimine mängu.
Me oleme nüüd 11+ aastat juba malagueñod olnud. Ausalt, tunnen Málagat juba paremini kui oma vana kodulinna Tartut. Tartus elamise skoor jääb alla kümne aasta.
Ma olen muidu täiega see jalutaja-inimtüüp. Kui vähegi aega, siis jalutan, vaatan maju, avastan nurgataguseid tänavaid. Teen mälestuseks pilte igasugustest nunnudest detailidest. Kõige selle juures on mu jaoks kuidagi totaalselt hoomamatult veider või ebareaalne see, et tihti vaatan, et äge tänav või äge koht vms. Ja läheb aega mööda, aasta või paar, ja see tänav või maja või koht on saanud teise tähenduse, jõudnud otsaga mu maailma. Või peaks ütlema vastupidi, ma olen ise jõudnud sellesse maailma. Mul on nii tihti neid ahhaa-momente olnud, kui mõtlen, et heh, kas ma oleks esimest korda siit mööda jalutades osanud arvata, et millalgi elan siin või lapsed käivad siin koolis vms. Täna näiteks sattusin ühte villasse, mida olin kunagisel jalutuskäigul pildistanud. Kas poleks mitte olnud naljakas sel pildistamise hetkel teada, et aastake hiljem olen ma ise seal tornis, vaatan sealt aknakesest välja? On ju see eluke ikka veider ja täiesti etteaimamatu?
Sedasama pilti juba kunagi näitasin siin blogisSama villaga nüüd teistest nurkadest tutvudes
Niimoodi see eluke end lahti rullib noh.
Ja see võõra linna omaks saamine on ka nii äge kogemus ikka (see lause töötab mõlemas tähenduses!). Mingi linnaosa, mis alguses oli nii kauge ja võõras, saab edaspidi täitsa omaks, elu keskmeks. Või linn. Või riik. Naljakas mõelda isegi.
Hoopis teisele teemale hüpates – käisime Daniga hiljuti ühes antiigipoes. Selline maast laeni igasugust vana pudipadi täis. Reaalselt kõike on seal! Ja siis veel on sahtlid, mida saab lahti tõmmata ja nendes on ka igast kraami. Dani käis seal vähemalt tund ringi ja uudistas ja proovis aina valikut teha, et mida osta. Sest niiväga oli ja vaja osta miskit! Ammu unistas. Küsisime ühe tühja klaaspudeli (Pepsi original) hinda ja müüja (selline natuke üle keskea mees) imestas, et kas laps mitte noor ei ole nii spetsiifiliste huvide jaoks. Vastasin, et ta on tohutu vanade asjade ja kollektsioneerimise fänn. Onu Müüja otsis selle peale talle aina uusi põnevaid leide välja. (A la see vanaaegne elektrooniline mäng, kus pidi mune korvi püüdma, see lõi mul endalgi silmad särama, aga jube kallis oli). Lõpuks läksid loosi see pudel ja ühed iidamast-aadamast raadiosaatjad. Kuniks onu Müüja asju pakkis (isegi paber, millesse ta asjad keeras, oli vanast ajast, mingist poest, mida enam ei eksisteeri Málagas), rääkisin talle, et Dani unistus on suurena samasugust poodi pidada. Tema vastas: mul oli ka, ja vaata nüüd! Ja siis võlus kuskilt ühe vana mängulennuki kingituseks välja. Ja siis teise. Ja siis kolmanda. Ja siis neljanda! Dani rõõm ja elevus oli ikka täiega näha, silmad läksid suureks ja särama ja nägu naerule. (Mis oli juba ennegi rõõmus, aga nüüd kohe ekstra rõõmus). Igatahes väga vanaaegse ja muinasjutulise vaibiga poeskäik oli see. Ja kujutan ette, kuidas see müüja Danis väikest iseennast nägi.
Pudel ja lennukid
Aga ise käisime ka nädalavahetusel laadal träni müümas. Siin üsna meie lähedal on inglise kalmistu ja nad korraldavad aeg-ajalt üritusi, kuhu tulevad igasugused müüjad (raamatud, antiik, käsitöö, vein, taluasjad a la mesi jne) ja esineb mõni bänd ja on foodtruck (burksid, hotdogid, õlu jne lahja alko). Ühesõnaga nagu pidu ja pillerkaar tuuakse surnutele ka “koju” kätte.
Ja mul on ju draakula ajast hunnik tooteid veel alles, millest juba ammu mõtlesin, et Alchemy Gothic ehted sobiks seal laadal imehästi müüa. Nii et seekord tegimegi ära selle idee ja lõime oma leti ka üles. (päev enne võtsin end kokku ja leppisin korraldajatega kokku, õnneks olid veel mõned viimased vabad kohad alles). Dani oli ka laadal totaalne abimees, oli kassiiriks meil. Lõpus tuli Aleksandr ka (ta nüüd suur ju, võib ise üksi tänavatel liikuda) ja vaatas ja sättis, et väljapanek igati kaunis oleks. Mõlemad igatahes said ägeda kogemuse ja olid rahul. Rahvast oli kui murdu! Ma ei oska isegi öelda, pakuks, et tuhat inimest käis vähemalt läbi. Tuttavaidki trehvasime palju. Dani vana kooli lemmikõps, keda polnud aastaid näinud ja Aleksandri vanad klassikaaslased ühe gootitšikiga, kes endale meilt chokeri skooris ja mitmeid lapsevanemaid koolist ja tööalaseid tuttavaid jne. Kuigi esimene tund tundus mulle, et meie ülialternatiivne lett on ikka liig kohalike jaoks (kuigi väga satanislikud asjad jätsin tegelt ju kaasa võtmata, ikkagi kristlik koht). Siin on ju nii vähe alternatiivi-inimesi või veel vähem gootirahvast. Mõneaastatagune Wednesday seriaal vast tekitas mõne üksiku gootitšiki juurde, aga üldpilt on Hispaanias ikka väga mainstream. Aga siis hakkas kaup järsku kaubaks minema. Keegi ostis isegi suure küünlajala ära. Ja keegi tarokaardid. Ja üks vanem daam küll alguses itsitas oma nooremate sõbrannadega (või tütred olid?), et fuuuh, pealuudega sõrmus! Või issand kui hirmus, ämblikutega kõrvakad! Aga ostis draakoniga juuksepulga nagu naksti kõigile ootamatult ära. Jne jne.
Inglise kalmistu sissepääsLaatPiilusin teisi ägedaid laadakauplejaid kaRaamatuid uudistama ei jõudnudkiMeie gootilettInimestel oli põnevust ja huvi küll
Ja lõpetuseks, tänane päeva tarkusetera tuleb ühelt hauaplaadilt:
WordPress saatis mulle just õnnitluse meie kümne koosoldud aasta puhul. Juhuuu! Väga tore on siin tõesti olnud. Enne seda kribasin mõnda aega blogspotis/bloggeris, aga ei mäletagi enam, mis mulle seal täpselt ei istunud. Polnud käe järgi noh. WordPressiga olen siiani igatahes rahul (nt kui Maarja siin utsitab kõiki blogijaid uude keskkonda üle kolima, olen ma kohe sõrad vastu, et mkmmm, mul siingi nii mõnusalt hubane ja kodune.
Üksõhtu enne uinumist mõtisklesin just, et jälle pole tükk aega olnud aega blogida. Ja et aga kas üldse peabki, kui elus tähtsamaid asju ees/järjekorras? Et milleks üldse? Kas see pole mitte veider hobi üleüldse. Samas on blogimine natuke nagu suhted, et valitseb miskine müstiline nähtamatu tasakaal, et annad midagi, aga saad miskit olulist vastu ka ja selle balansi najal püsib. Et vahepeal tundub küll (või võib tunduda), et ma jagan lahkelt välja tasuta infot ja kisun justkui oma kodul kardinad eest, et piiluge aga julgelt sisse. Milleks, eks? Nagu mingi liputaja! Samas iga kord, kui olen mõelnud või proovinud aru saada, et miks ma ikkagi oma aega nii “mõttetult” siia raiskan, saan aru, et ma ise saan kirjutamisest nii palju vastu. Mitte ainult suhtlemisvajaduse leevendust ilma päriselt suhtlemata, vaid natuke iseenda mõtetega üksiolekut ja läbisõelumist ka. Üks asi on lasta mõtetel endast niisama läbi voolata ja nad juba minut hiljem unustada, teine asi on asju kirja panna, siis peab neid mõtteid kuidagi kõrvalpilguga jälgima ja analüüsima ka. Teraapia, nagu kõik blogimisega tegelevad inimesed on juba ammu aru saanud. Tasuta teraapia, hehee!
Blogin praegu rannas loojangu taustal
Ja praeguses vanuses olen aru saanud, et lisaks on ta hea mäluvärskendaja ja ajakroonika ka, sest omg kui palju asju ja sündmusi ja hetki lihtsalt ära ununeb. Kui poleks kirjas, ei mäletakski. Eriti lastega seonduv. Aga nt kõik integreerumisega seotu ka. Need emotsioonid, et kuidas mingi hispaania-asi alguses tundus, kui veel uudne oli. Natuke väikestviisi reisipäevik, üle 11 aasta pikkune juba.
Näiteks tuleb ajaloo huvides kindlasti kirja panna, et K käis essat korda üheteistkümne aasta jooksul Málagas külas! Ütleme nii, et kõigest, mida oleks tahtnud näidata jõudsin max 10% ainult. Aga vähemalt tantsima jõudsime! Millal ma viimati kell neli öösel koju jõudsin? Väääga ammu!
Kõigepealt jazz, pärast kohe rock ja roll otsaTeel
Viimase nädala põhiline märksõna oli kooli algus. Õõõõh! Danielil algas kool kümnendal ja sellega suutsime kuidagi enam-vähem okeilt suvegraafikust tulles hakkama saada. Tal algavad tunnid kell üheksa. Ehk siis äratuskell 8:00. Õues on juba valge vähemalt. Aga nüüd 16ndal algas Aleksandri kool ka. Ja tema tunnid algavad 8:15. Ehk siis äratuskell heliseb meil 7:00, õues on veel pime, uni on silmas, sest suvegraafiku harjumused on veel sees. Olen viimased hommikud reaalselt zombi olnud. Keha ei liigu, silmad ei tule lahti, läbi une teen nagu asju.
Eilne telefonikuupilt
Kas ma juba rääkisin, et siin suve lõpupoole sai tihedamini Aleksandri sõpside emadega suheldud ja koos rannas käidud jne, ja tuli tasahaaval välja, et enamus nende kambast (st lapsed siis) on aspergerid. Kas pole mitte veider. Eelmises koolis oli ta parim sõps samuti asperger. Kusjuures hispaania laste puhul on minu eesti silma jaoks see autistlikkus ikka täiesti nähtamatu. Igati tavalised lapsed tunduvad. Suhtlevad vabalt jne. Aga muidu olen siin mõelnud, et kui Aleksandril sõpsid on aspi sündroomiga ja Dani meil on ka ja… et kas see tähendab et? Et peaksime Aleksandriga samuti psüholoogilkäigu ette võtma? Tegelikult ma ei näe, et tal eluga hakkamasaaamisega raskusi oleks, koolis läheb hästi, sõpru on. Muidugi on mõned kiiksud-värgid ka, aga elu need ei sega.
Kuigi mida kumbki lastest ei oska, on enda eest seismine. Mõlemad on konfliktsituatsioonis vaikseltkannatajad, ei julge kõva häälega teistele lastele “ei” öelda. Pigem eemalduvad situatsioonist. A no me Artjomiga oleme samasugused, mis seal imestada.
Danielil on sel aastal uus klassijuhataja, Pedro (Pedro-Pedro-Pedro…kõik teavad seda laulu onju?). Igatahes noor mees, nii et loodame sellest õppeaastast tal toredamaid emotsioone ja paremat klappi klassijuhatajaga. Õnneks teavad nüüd kõik õpetajad tema diagnoosi ja iseärasustega ka arvestada.
Üürikorteritel hoian juba vaikselt silma peal. Üle kolme kuu on veel aega, nii et otseselt ei põle veel õnneks. Aga turg on kreisi küll. Nägin just ühte korterit, mida me kunagi juba kolm aastat üürinud oleme. Hind oli tookord 850 eur. Eks see oli juba aastaid tagasi ka muidugi, üle viie aasta kindlasti möödas juba. Aga nüüd, mis te hinnaks pakuksite? Parampsmpaaa – 1800 eur on kuuüür tal! Seesama korter, kus omal ajal airbnb-d tegime. Kolm magamistuba, möbleerimata, köök sisustatud ja köögitehnika olemas, garaaž ka hinna sees. Nii et jep, kõik hinnad on kahe- või kolmekordistunud, jube lausa vaadata. Ja kui mõne kuulutuse peale helistada, teeb maakler kohe täieliku ülekuulamise, enne ei lasta vaatamagi tulla. Sest iga korteri peale on kümneid ja sadu helistajaid ja tahtjaid. See on see, kui linn (ja riik) on ühtäkki väga popiks muutunud ja immigrante voolab igast ilmakaarest aina juurde ja lihtne matemaatika – kõigile lihtsalt ei jagu elamispinda.
Hah, see on see, et hiljuti ehitati meile siia ühed “pilvelõhkujad”, et kohalike elupinna probleemi vähekenegi lahendada. Kaks tornmaja. Ja just mõned nädalad tagasi tuli välja, et ühest tornist olid juba pooled korterid airbnb-deks tehtud. Mingi vähemalt 110 korterit.
Nüüd on tegelikult juba uus seadus turistikatele, et turismi-litsentsi saavad ainult need korterid, millel on tänavalt oma eraldi sissepääs (a la et turist ei tekitaks trepikojas lärmi või ei magaks purjus peaga trepikojas jne).
Aa, just eile nägin ühte turistidele tehtud reklaamtahvlit tänaval. Umbes et: hea külaline, palun pane särk selga, tänaval palja ülakehaga käimine ei ole okei ega hügieeniline 🤣🤣🤣
Et siis teate arvestada, kes Hispaaniasse satub 😉 Sest tegelikult ju ei tule reisides pähegi, mis asjad kohalike jaoks võivad veidrad tunduda. Kohalik vaatab, et issand milline mats, põhjamaine külastaja jällegi mõtleb, et ooo, päike ja d-vitamiin, andke veel!
kirjutan siin peamiselt sellest, kuidas ma elan ja miks ma nii elan, vahel ka sellest, mida ma ilmast ja inimestest arvan ja kui inspiratsiooni on, siis ka mõne väljamõeldud lookese - sest kunagi tahaks ikka kirjanikuks saada!
“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 