Uuem matka- ja reisipostitus

Päris paljud teist satuvad siia mu veebinurgakesse Málagasse või Andaluusiasse reisi planeerides ja põnevaid sihtkohti otsides. Ja ma pole vist päris tükk aega jälle reisi- ja matkasoovitusi jaganud, onju?

Märgin kõigepealt vanad lemmikud ka ikkagi taaskord ära. Endiselt on mu oma tuleb-minna-paigad, kuhu külalisi alati vedada proovin, need:

1. Torcal de Antequera + dolmenid. Lihtsalt imeline noh, nii see, mida loodus on meisterdanud, kui see, mida inimesed aastatuhandeid tagasi Antequerasse ehitasid. Aga sellest kõigest kirjutasin mõned aastad tagasi siin juba pikemalt ega ei hakka üle kordama: kõige maagilisem paik Andaluusias.

Kevadine Torcál
pannkoogid
Üks ammoniidi fossiil
Vähemalt kümnes kord Torcális ja kindlasti mitte viimane!

Lisan veel, et kui võimalik, mine pigem nädala sees (vähem rahvast ja Torcalis saab parklani sõita…nädalalõppudes on seal hommikuti totaalselt ülerahvastatud ega pääse ligi). Ja Torcalis tasub täitsa pikemalt aega planeerida, lisaks neile kahele turistimatkarajale, mis külastuskeskuse juurest lähevad, tasuks tegelikult giidiga ekskursioon võtta ja miljoneid aastaid vanu kivistisi samuti uudistama minna (need asuvad teises kohas ja rajad sinna ei ole märgistatud, iseseisvalt ei leia)

2. Tarifa piirkond. See on imeline piirkond lihtsat! Liivadüünid ja lohesurf ja kõik seesugune ranna-armastajatele ja siis tohutud mägede-metsade massiivid ja matkarajad rannast eemal sisemaal. Kunagi ehk võtan ette ja kirjutan pikemalt, seal on korgimetsad ja igasuguseid erakordseid kohti ka, nagu näiteks “udumets” – Euroopa ainuke subtroopiline mets.

Liivasurf 😅
Pisikese korgipuu otsas

3. Granada ja Alhambra ja flamenco ja Albaicín jne. Kohustuslik noh! SIIN kirjutasin juba kunagi. Aga nagu vanasõna ütleb – kes Alhambras pole käinud, see Andaluusiat pole näinud. Granada on üldse selline koht, kus ma veedaks hea meelega iga aasta kuukese, kui võimalik oleks.

Aga paigad, millest ma siiani veel vist piiksatanudki pole:

Setenil de las Bodegas

See on mu meelest samuti üks ägedamaid valgetest külakestest. Ja ma olin kindel, et olen blogis temast pajatanud, aga tuleb välja, et ei olegi! Ühesõnaga, kui satud Rondasse, siis sõida juba tibake veel põhja suunas ja jõuad külakesse/linnakese, mis on seal juba aegade algusest olnud, veel koopainimeste ajast. Ja koobastes elatakse seal tänapäevani. Muidugi mitte eelajaloolisel koopainimese kombel, vaid kenasti, tsiviliseeritult 🙂 Kaljude sisse ehitatud majad näevad eestpoolt välja nagu majad ikka, uks, aken, lillepotid. Aga sisenedes saad aru, et oled kalju sees.

lehvitab
Mina

Tegelikult on selliseid koobastesse ehitatud elamisi Hispaanias päris palju, teistes külades ja linnadeski. Kuulsamad neist näiteks Granadas. Koopa-elu lihtsalt sobib lõuna-Hispaania kliimasse hästi, sest koobas-maja hoiab ühtlasemat temperatuuri, nii et suvel ei lähe seal palavaks ja talvel ei ole nii külm.

Siit-sealt olen ma kuulnud (oli see kolm naist karavanis Andaluusias?), et mõned inimesed Setenilis käies on pettunud olnud, sest liiga vähe tundub neid koopamajakesi. Aga tegelikult on koobastega tänavaid seal rohkem kui see üks, kuhu google maps esimesena juhatab (calle cuevas del sol). Nii et tasub pikemalt ringi jalutada ja teisi tänavaid ka avastada. Linn ise on üsna pisike (3000 elanikku umbes), nii et poole päevaga jõuab kõik läbi uudistada ja sööma ka istuda. Setenili peetakse kusjuures gastronoomiapealinnaks ka, nii et tasub lõunatada küll.

Flamingovaatlus: Laguna de Fuente de Piedra

See ei ole kohe kindlasti selline tüüpiline turistikoht või looma/linnupark, kus neid katsuda saaks jne (selle jaoks on teised paigad, nt Fuengirola biopark on äge). Ühesõnaga, tegu on looduskaitsealaga, kus käib suur flamingokoloonia Aafrikast pesitsemas. Ikka tuhandeid ja tuhandeid ja isegi kümneid tuhandeid flamingosid. Enamasti saabuvad nad märtsis-aprillis. Järve ümber lähevad matkarajad ning on vaatluskohad, aga järv ise on aiaga piiratud ja linde ei tohi segama minna. Nii et neid näeb kaugelt, binokliga. Kui veab, on mõned flamingod tee ääres väikese järvekese peal ka, aga see pole muidugi garanteeritud. Üleüldse polegi siin flamingode nägemine garanteeritud, vaid sõltub sellest, mis olukorras järv on. Eelmisel aastal flamingod ei tulnudki (talviti tšillivad nad Aafrikas), sest järv oli põua tõttu ära kuivanud ja polnud pesitsemiseks kõlbulik. Kuiv soolaväli… Sel kevadel oli meil viimaks päris head vihmaõnne ja flamingod on taas siin. Kuigi järv on suures osas siiski kuivanud, siin-seal on veelombikesed. Nii et seda, kas nad pesitsema jäävad, veel ei tea.

Näiteks täpselt kolm aastat tagasi samal ajal, enne põuda oli hoopis teistsugune vaatepilti, järv oli üleni vett täis. Loodetavasti tulevad ikka lähiaastail mõned vihmasemad talved ka vahepeale ja olukord taastub. Igatahes, kui oled ornitoloogiahuviline, siis on see üliäge looduskaitseala, kuhu uudistama minna. Mulle endale väga meeldis, hüplesin rõõmust nagu segane (lilleväljad, kõrrepõllud, flamingode kisa – idüll noh!)

La Maroma mägi ja El Saltillo

La Maroma on üle 2km kõrgune mägi – Málaga piirkonna kõige kõrgem, jäädes Sierras de Tejeda, Almijara y Alhama rahvuspargi lääneserva. Maroma ümbruses on palju erinevaid matkaradu ja puhkealasid, kus saab ka telkida ja grillida (p.s. Hispaanias on looduses grillimine lubatud vaid talviti, alates esimesest juunist on tuleohu tõttu keelatud, seda isegi spetsiaalsete grillimiskohtadega puhkealadel. Mõne üksiku erandiga vähem tuleohtlikes kohtades). Nt El Alcazar on telkimiseks ja grillimiseks ja matkamiseks imekaunis puhkeala, mida kindlasti soovitan. Sõit sinna on küll üsna sinkovonka ülesmäge ja vahepeal mitte just kõige sõidetavamatel teedel. Meil näiteks põles ükskord alla sõites auto piduriklots ära 😀 Aa, ja üles sõites tuli põhja alt ka miskit ära ühe suure augu juures… (aga auto oligi üübervana ka). Sellele vaatamata oli käiku väärt!

Aastaid tagasi El Alcázar puhkeala lähedal

Mäe lõunaküljel asub nö teine caminito del Rey – selline kõrgusekartjatele hirmukõdi pakkuv matkarada. Vastupidiselt caminitole ei ole siia vaja piletit osta (rahvast võib seetõttu nädalavahetustel palju olla, nii et taaskord, mine pigem nädala sees). Selle matkaraja teeb kuulsaks Hispaania pikkuselt kolmas rippsild – El Saltillo. Alla 10-aastaste lastega ei soovitata rajale minna, sest kohati on kuristik vaid sammukese komistamise kaugusel. Aga mägedes käima harjunud inimeste jaoks ei ole siin midagi hirmsat, ütleks, et pigem lihtne ja lõbusalt vaheldusrikas jalutuskäik. Meie lastele näiteks meeldis väga ja said kenasti hakkama. Esimene osa matkast möödub mööda veekanaleid männimetsa all, vahepeal tuleb oliivisalusid, lõpus on see turvatud osa (mõned metallteed ja -piirded) ja sild, mis kõigub toredasti kuristiku kohal, kuid kui kõrgust ei karda, siis hirmukõdi ei tekita, sest mingit allakukkumise varianti seal ei ole. Silla juures on variant kas tuldud teed tagasi pöörduda või mööda rada edasi järgmisesse külla suunduda.

Rincon de la Victoria – tunnelid ja mereäärsed jalutusteed

Lõppu lisan midagi eriti kerget. Kui otsid Málaga kandis kaunist mereäärset jalutuskohta, siis soovitan Rincon de la Victoriast Málaga suunas jalutada. Või vastupidi suunas, aga just see Cala de Moral ja Rinconi vaheline lõik on see kõige vingem. Seal lähevad kaljude serval jalutusteed ja trepid ja tunnelid läbi kaljunukkide. Jalgrattaga on samuti äge sõita, aga jalgsi on minu meelest veelgi mõnusam. Ja kui juba Rincónis olla, siis seal on koopad nimega Cueva del Tesoro. Nerja koobastest väiksemad, aga sellele vaatamata ägedad, seda enam, et nad on väga ainulaadsed, olles üks kolmest meretekkelistest koobastest terves maailmas. Ja siin on koobastes väikesed järvekesed, mida Nerjas samuti pole. Ühesõnaga, tasub külastamist, odavamad kui Nerja koopad ja palju vähem rahvast.


Juhuks kui veel Lõuna-Hispaanias trippimise ideid otsid, siis lisan siia lõppu mõned seonduvad postitused:

Mõned matkakohad (üks väga ammune postitus tookordsetest lemmik-paikadest)

Mõned Andaluusia linnad (need kõige kohustuslikumad linnad)

Mida Málagas teha-näha (just linnas sees)

Mida Hispaanias mitte teha (naljaga pooleks, eksole!)

Rubriigid: Matkamine, Uncategorized | Sildid: , , , , , | 4 kommentaari

Viimane kuu piltides

Telefon teavitab pidevalt, et mäluruum on ohtlikult täis ja kõik klõpsud jagamata (ok, seda viimast ei teavita). Aga aeg piltidega midagi ette võtta küll. Ja kui pole aega kirjutada, siis vähemalt on pilditõestus, et ikka elus olen 😆

Nagu ma alati rääkinud olen, ei ole ma üliosav žongleerija-multitaaskija. Kohe kui tavarutiinile elus midagi juurde tuleb, siis sellevõrra jätan midagi tegemata. Näiteks blogi jääb unarusse või…

Palju külalisi oli ja semana santa ja viimaste aastate vägevaim vihmaperiood ja siis rannailma ka veits ja igasuguseid siin-seal käimisi ja. Aga nüüd olen tavarutiinis tagasi ja tööasjadega juba peaaegu järjele saamas, seega võib lõpuks siia niisama lobisema tulla kah. Eelmine nädal oli küll selline tunne, et reaalselt iga minut on arvel, või õigemini miinuses lausa. Ses mõttes vedas, et kõik käisid just enne seda kiiret aega külas ja siis oli endal ka täitsa mõnusalt võimalik poolpuhkust pidada. Kulus ära küll!

Rubriigid: Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | 2 kommentaari

Palju uitmõtteid kiiruga kirja

Nii palju toimub ja nii palju on tegemist olnud, et pole üldse aega olnud maha istuda ja korralikku blogimishetke tekitada. Nii et teen kiire vahekokkuvõtte lihtsalt, et blogis liiga pikalt tuul ei puhuks 😀

Vihma hakkas täna sadama ja lubab lausa lõpmatult seda. Vihma on meil täiega vaja. Ainult et niiiii vale hetk vihmaks. Esiteks on meil kauaoodatud külalised Hispaaniasse päikest nautima saabunud (ja terve esimese nädala jooksul pole sinist taevast näha olnud, mis on täiega erandlik meil siin) ja teiseks algas just Semana Santa. Püha nädal, protsessioonid, koolivaheaeg. Täna juba jäidki pooled rongkäigud ära ja inimesed (osalejad) nutsid jne. Ma täitsa mõistan neid! Isegi ma, kõrvalseisja ju täiega ootasin seda aega, seda sündmust!

Pea terve nädal enne vihmasid oli meil calima. See on Sahara kõrbetolm, mis mõnikord tuulega üle mere siia kandub, nii paar korda aastas, kergemal või raskemal kujul. Viimane “raske” oli kaks aastat tagasi. Seekord oli selline vahepealne. Mitte kõige hullem, aga lõpmatuna näiv. Sinise taeva nägemise igatsus jõudis peale tulla küll… (lisaks calimale oli niisama ka pilvine)

Oleks nagu sepia-filter

Ühel päeval sõitsime paarsada kilti lääne suunas mägedesse seenele. Seeni ei leidnud (mõned sitaseened vaid), aga sai metsalõhnasid sisse hingata vähemalt. Kõik õitseb ja sumiseb ja liblikad ja linnud ja kilpkonnad jõgedes ja lehmad aasadel jne. Mägedes on ikka nii mõnus.

Aaa! Lähen natuke ajas tagasi, aga kas ma rääkisin, et jalutasime ühel õhtupoolikul siin kodu kõrval kanalis. St kuivanud jõesängis või kuidas seda nimetada, vesi voolab seal vaid suurte paduvihmade ajal, st kord paari aasta jooksul. Muul ajal jalutatakse seal koeri ja peetakse botellone ja osade sildade all elavad kodutud ka. Praegu kevadel on seal eriti ilus, sest jõesäng on õitsevaid lilli ja põõsaid täis (see kollane põõsas on pajuakaatsia). Jalutasime, ja järsku tuli metssiga vastu. Põrnitses veidi ettevaatlikult (et kas oleme ohutud ja ega meil koeri kaasas pole) ja suundus siis põõsastesse omi asju edasi ajama. Võib olla leidis trühvleidki, midagi ta seal kaevas.

Notsust pilti pole, aga instasse panin video

Ja üks teine päev nägime kesklinna mägedes kameeleoni, kas sellest rääkisin? Ülinunnu tegelane, mina ei pannud teda tähelegi, nägi välja kui käbi teeraja ääres. Danil on õnneks terasemad silmad. Ronis Danile jala peale, ilmselt tundusid tumehallid püksid veits puu moodi.

Täiesti teistele teemadele pöörates. Enne külaliste saabumist jõudsin love is blind uue hooaja ära vaadata ja siiani taban end osadel teemadel mõtlemast. Näiteks eetikateemadel, moraalijünger nagu ma olen. On inimesi, kes arvavad, et sõjas ja armastuses on kõik lubatud (ka alatud manöövrid) ja siis need, kes arvavad, et nii ei ole ilus. Mul oli isegi veidi üllatav näha, et enamus (osalejaid ja vaatajaid) on nö minu paadis, et ausus on täiega tähtis ja kellegi kelleltki üle löömine ja petmine pole ok. Samas ega ma ei oska suhteteemadel väga targutada, sest sellelt maastikult juba kõvasti üle 10a eemal olnud ja mugavat abieluelu elanud. Samas on seda seriaali nii põnev vaadata, õpetab kuidagi inimesi tundma. Ja inimesed on nii-nii erinevad, niivõrd erineva ellusuhtumise ja väärtushinnangutega.

Sammuke veel tõsisemate teemade suunas.

Täna nägin unes üht inimest, kes hiljuti suri (ilmamuutust pidi see tähendama? Igatahes ilmamuutus tuli kohe küll). Ma olen terve elu, pisikesest saati olnud seda tüüpi inimene, kes ei ole elu küljes väga kinni. Või kuidas seda seletadagi? Et ei tunne, et on jube tähtis siin selles maailmas kümne küünega kinni olla,  et nagunii on kõik ajutine (ei mina tea  miks ma pisikesena nii emo olin, ärge küsige!). Aga vanemaks saades tekib elust ikka natuke sõltuvus. Ja vastutustunne laste ja lähedaste eest. Ja kui siis keegi eakaaslane või sõber sureb, võtab kuidagi maailma kõikuma küll. Nii et olen nüüd natuke kõikunud siin. Kuigi saan ideaalselt aru, et elu ongi vaid hetk ja mis teha.

Oot nüüd vaja ikka midagi positiivsemat ka kirjutada, kell juba üle kesköö, kuidas ma muidu magama julgen minna.

Aa, tuli meelde! Epp kirjutas lugemise väljakutse grupis “Minu Hispaania” kohta armsa arvustuse. Aga nüüd mõtlen juba tükk aega, et kas ma jätan tõesti inimestele hipi mulje? Nalja pärast olen ju tegelikult end korduvalt hipiks kutsunud, aga päriselt, tõsiselt rääkides tunnen, et olen hipiolekust valgusaastate kaugusel. Oleneb, millega võrrelda vist. Aga kanepit ei tarbi, kommuunis ega tänaval elada ei suudaks… Samas mingit liiki boheemlane vist ikka olen, kui korralike inimestega võrrelda? Peace ja make love, not war jne. Ja et elu on seiklus. Pean veel mõned päevad seedima seda. Ja neid teisi teemasid ka. Ja neid ka, mis seekord kirja ei saanudki. Igatahes on mul üli-üli-mega rõõm, et just praegu armsad külalised mõneks ajaks siia tulid. Lahendame loodetavasti koos veiniklaasi taga kogu maailma probleemid ära ja võib-olla rohkemgi veel 🙂

Oma stressipalliga
Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | 1 kommentaar

Palju maksab? (vol 2)

See on alati üks põletav küsimus. Et palju võõrsil elamine maksab. Kui suured tagavarad peaks Hispaaniasse kolides varutud olema. Ma kunagi väga-väga ammu võtsin meie kulud siin kokku ka, aga tundub, et on paras aeg aktualiseerida neid, kuus aastat on mööda lipsanud vahepeal ja elu-olu selle ajaga päris kõvasti muutunud.

Üür: 530 eur. Sellist diili tänapäeval siinkandis enam ei leia, turuseis on praegu selline, et peaks tegelikult vähemalt tuhandega arvestama neljaliikmelise pere puhul, 1200 oleks vist isegi reaalsem siia lahtrisse kirjutada (mis pole samuti turu keskmine hind, vaid jääb kõige odavamate korterite otsa). Isegi toa rent kellegi korteris on keskmiselt 400 juba tänapäeval. Hinnad on pööraseks läinud, sest nõudlus on suurem kui pakkumine ja suur osa kortereid on turistikateks tehtud.

Elekter: 60 eur. Praegune korter on 6-aasta tagusest väiksem ja kondikat või radikat kasutame ka märksa vähem (sest suvel värske mereõhk ja talvel päike), nii et elektri eest maksame imekombel nüüd hoopis vähem kui tookord.

Koduinternet + netflix + disney plus + mobiilside (4 numbrit ja piiramatu nett): 99 eur. Selline tore pakett, mis hõlmab kõike. Koduinterneti kiirus 1 Gb/s. Vahepeal proovisime kodunetti odavama teenusepakkuja käest ka (29/kuu), aga tollega polnud lõpuks ikka rahul. Ja vaatan, et kuueaastataguse ajaga on meil ikkagi odavamaks läinud, st hind on üsna sama, aga numbreid ja teenuseid on paketi sisse tasuta juurde antud.

Toidupood: 600-700 eur. Toit, majapidamistarbed, kassitoit jne. Neli inimest ja kaks kassi. Ausaltöeldes arvasin ma ise, et see number on vahemikus 500-600, aga korjasin siin vahepeal tšekke ja lõin need summad kokku. Ühtlasi sain tšekke vaadates aru, et summa teeb suureks liiga suur maiustuste osakaal (šokolaad, küpsised). Arvutasin kokku, et veebruaris ostsime maiustusi 75 euri eest! Kõige suurem maiustaja olen ma ise, aga Aleksandr on peaaegu sama suur šokohoolik, peidan ta eest oma varusid koguaeg…

Väljaskäimine: 50 eur. Väljaskäimine on meil enamasti kohvikus, burgeriputkas, türgikas jne käik. Aga muidu me käime väljas söömas pigem harva, siis kui külalised, käime tihedamini, muul ajal sööme kodus. Hispaanlased nt kulutavad väljas söömisele sama palju või rohkemgi kui toidupoes.

Kahe lapse koolilõuna: 92 eur. Lapsed hetkel koolis söömas ei käi, aga panin eelmise aasta summad siia kirja, keda huvitab.

Kahe lapse trennid: 160 eur. Sama, mis koolisöögigagi, panin eelmise aasta numbrid, hetkel trennis ei käi. Aga selle hinna sees oli siis 4 päeva nädalas trenne kahele lapsele.

Transport: 60 eur. Transport on selline väga kõikuv asi. Kui auto oli, olid kulud meeletult suuremad (kindlustus, remondid, bensiin. Üle 200 euri kuus kindlasti kokku), praegu kasutame ühistransporti ja mõnikord rendime auto, kui on vaja. Koolis käime jalgsi (10-15min) ja linna piires liigume kas jalgsi, bussi, rendirolleri või boltiga.

Vesi on meil igas üürikas olnud hinna sees, aga tean, et osades kohtades peab ise ka maksma. Puusalt pakkudes 20 eur kuus umbes.

Mis kulusid veel on? Hambaravi hinnad on üsna sarnased Eestile, selle vahega, et lastel ei ole siin tasuta hambaravi. Meil mõni pereliige on kümne aasta jooksul paarsada euri hambaarsti peale kulutanud, mõni teine pereliige seevastu jällegi mitu tuhat…

Riided on odavad (a la Primark jne), pluss kaks korda aastas on megasuured soodusmüügid, aga me oleme taaskasutuse-usku ja suurem osa riideid tuleb second-handidest.

Nii et kokkuvõttes kõigile kolimishuvilistele – kuskil 2000 euriga kuus peaks enam-vähem ära elama küll neljaliikmelise perega.

Rubriigid: Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , | 6 kommentaari

Kulgemised

Málaga on ikka suur linn tegelt, kuigi esialgu nagu ei tundu. Aga kümne aastaga pole ma ikka veel kõiki tänavaid ja nurgataguseid ära avastanud. Ikka on oma kindlad rajad, mida mööda punktist A punkti B liikuda, teadmata, et kohe nurga taga jääb miskit nunnut nägemata.

Koguaeg mõtlen, et inimesed, kes liiguvad autoga, jäävad üldse paljust toredast ilma. Mingi võlu on selles sammhaaval edasijõudmises.

A muidu olen siin viimastel aastatel tähele pannud, et mul on spetsiifiline hobi vanu maju pildistada. Kahjuks enamasti küll telefoniga. Aga ühel päeval, kui kõik need imetabased majad on maha lammutatud, siis teen näituse sellest, mis oli 😆 Õnneks sinna veel aega on… Kuigi, praegugi juba on nii mõnigi maja valge kuubikuga asendunud, nende loetud aastate jooksul, mis siin tänavatel ringi olen lonkinud. Ja veider mõelda, et need valged kuubikud on täiega in ja täiega kallid ja peen värk. Märk sellest, et inimeste maitsed on ikka totaalselt erinevad ja mood dikteerib tänavapilti.

Paljud vanad imekaunid majad seisavad siin tühjalt ja lagunevad. Enamasti on neil omanik olemas, lihtsalt need asjad võtavad Hispaanias eriti kaua aega, projektid, ehitusloa saamine jne. 4-5 aastat läheb vabalt sellest, kui mõni maja ära ostetakse selleni, kui ta kuubikuga asendub, ehitus ise sellest võtab max aastakese. Aga osad majad seisavad muudel põhjustel ka. Meie kõrvalmaja näiteks. Keegi ärimees ostis ta juba ammu ära (5a tagasi äkki?) ja nüüd ootab, et kõrvalt kõik muu ka ära saaks osta, selle maja, kus meie elame näiteks. Omanik ei tahtnud õnneks müüa talle, aga küllap pärijad kunagi müüvad. Ja siis lükatakse kogu kupatus maha ja tehakse midagi suurt ja küllap moodsat asemele. Nii et see kõrvalmaja lihtsalt seisab ja ootab praegu tühjalt, isegi välja ei üürita, sest siis peaks veits renoveerima.

Igatahes…Kunagi jagasin siin oma igapäevase trajektoori (kodust kesklinna) majasid. Seekord näitan siis ida-Málaga kaunitare laiemalt, Limonari ja Pedregalejo linnaosadest.(Ma olen jooksvalt sotsiaalmeediasse enamus pilte vist juba jaganud, nii et kes juba näinud, siis sorry, et kordan end)

Selle põõsa sihikindlus on nii armas. Mulle meenub Lotte multikas, kus tantsuõpetaja maja teisel korrusel valitses samuti džungel. Ehk on siingi majas peidus kuukivi, mis paneb taimed kasvama?

Mõni päev tagasi komistasime taaskord ühe täiesti mahajäetud maja otsa. Teisest küljest oli näha, et see on üks päris suur ja kaunis finca olnud, suure hooviga ja puha. Ma loodan, et keegi ta ikka elule puhub.

Tegelikult tegin puudest pilti, aga nad sobivad majaga ideaalselt kokku praegu talvel. Mingi hetk on nad helelillasid õisi täis ja veel kaunimad kui praegu. (Sirelmeelia ehk Melia azedarach). Järgmise pildi peal on sama puu näha, aga seekord mitte enda õitega, vaid kaunis sümbioosis visteeriaga. Oma õite ajaks on visteeria juba ammu ära õitsenud.

Sellised katusedetailid olid millalgi hästi levinud ja on päris paljudel vanadel majadel näha.

See maja meenutab mulle millegipärast natuke Peipsiääre vanausuliste külade maju.

Number 111 või sss? Igatahes Villa Mar’i koliks ma ka kohe sisse. Ja suured massiivsed puituksed olid ka vanasti teema.

Üksildane tornike kesk igavate majade merd. Ma olen juba lapsepõlve muumitrolliaegadest saati alati mõtisklenud, mis tunne on muumimaja sisustada. Kas mööbel peaks ka ümar olema?

Kandlisemaid torne ka. Seal üleval jooks küll hommikuti teed või kohvi.

Ükspäev hiljuti oli vihmane-päikseline-vikerkaareline.

Majadega kergelt seotult. Elektripostid on ka mõnikord silmatorkavad.

Ma tavaliselt kuubikutest ei tee pilte, aga need juhtmed andsid kuidagi vunki juurde sellele konkreetsele eksemplarile… Aga onju igav see tänapäeva arhitektuur. Mõistan, et seest võib täiega kaunis olla, aga selliste vahel on üsna igav jalutada, kas pole?

Rubriigid: Fotograafia, Malaga | Sildid: , , | 3 kommentaari

Niisama kirjutamisest ja raamatu kirjutamisest

Kolmas märts on kirjanike päev, sain ma hiljuti teada ja kirjastaja Epp uuris facebookis, kuidas meil, tema kirjastuse autoritel kirjutamise köögipool on olnud. Nii et haaran kohe rõõmuga sõnasabast kinni 🙂

Kirjutamine-kirjutamine. Mu jaoks on kirjutamine alati olnud kõvasti lihtsam enese väljendamise viis, kui rääkimine. Alates sellest vist, kui ma ei julgenud lapsena vanaemale öelda, et palun loe mulle Nils Holgerssoni, vaid kirjutasin selle soovi talle paberi peale (kui vana ma olin, nelja-viiene või midagi sellist?). Sealtmaalt vist saingi aru, et kirjutamine on täitsa nagu päästerõngas. Oma mõtete paberile kallamine pabistamata, et hirmus või ei tea, mida öelda või et keegi mõttelõnga poole sõna pealt katki rebib.

Blogimine on seetõttu mu jaoks sama naturaalne ja mugav tegevus, võtan wordpressi lahti ja isegi kui tulles ei olnud ühtegi ideed, siis sõnad valguvad ise välja. Tihtilugu (nagu näiteks praegu) juhtub nii, et on vaja midagi tüütut ära teha ja selle asemel tulen ma hoopis blogima. Et saaks vähegi tööd edasi lükata ja et saaks pea veidi tühjemaks ja mõttepuntrad sirgemaks.

Aga oeh, raamatu kirjutamine on kuidagi hoopis teine. Palju raskem. Nagu töö. Tihtilugu tuleb end sundida. Mingi tühja valge lehe sündroom tuleb wordi dokumenti avades kohe peale. Alguses arvasin ma, et peab olema õige, inpireerunud oleku hetk ja vaikus ja ükski töö ega laps ei tohi kuklasse hingata. Aga seda inspiratsiooni ja õiget hetke võibki ootama jääda, sain ma aru, kui käsikiri piisava kiirusega ei kerkinud ja tähtaeg aina lähenes. Keegi kirjanik, ma ei mäleta enam kes, vastas küsimusele, et kas ta kirjutab iga päev, või ainult inspireeritult: kirjutan iga päev ja iga päev on inspiratsioon.

Ja nii ongi. Töö käigus tulebki see inspiratsioon. Kuigi mul on siiani ikka nii olnud, et igapäevasest kirjutamisest võin vaid und näha, sest töö, lapsed jne. Ei ole aega iga päev. Ja mõnikord ei ole jõudu. Või viitsimist. Nii et enamasti viljelen ma hoog-kirjutamist. Et paar kuud kõik seisab, siis leian paar päeva, mil mul on piisavalt vaba aega ja kirjutan hoogsalt juurde. Ja siis tuleb jälle elu peale ja jääb asi mitmeks kuuks seisma. Kuigi “Minu Hispaania” lõpus oli mul mitu nädalat igapäevast kirjutamist ka, sest koroonakarantiin võttis suurema osa “segajatest” ära. Töö, toast välja mineku… Sel ajal võtsin ma tõesti igapäevaselt tuimalt arvuti lahti ja lihtsalt kirjutasin, ja noh, inspiratsioon tuli puhtalt sellest, et nägin, kui kõvasti töö edeneb ja kui lähedal lõpp oli. Nii et minu jaoks oli karantiinist kasu kah.

Ma ei mäleta, kas olen sellest siin kirjutanud, aga kindlasti jagasin seda peale raamatu ilmumist ühe lugejaga, kes uuris, kuidas kirjutada, et just see kirjutamise protsess ise ideest käsikirjaks, et millest alustada. Minu meetod oli (ja on siiani teiste kirjatöödega ka olnud), et ma kirjutan kõik ideejupikesed paberilipikute peale ja siis tõstan neid põrandal/laual ringi, proovin neist pusletükkidest pildi ja loogilise loo kokku saada. Mul on kuidagi visuaalselt vaja pilt silme ette saada, fotograafivärk äkki. Nii et kindlasti kõikidele see meetod ei istu. Aga niimoodi, kui kondikava on kuidagi kokku saanud, hakkan juba kirjutamisega otsast pihta. Vahepeal tuleb ideid juurde ja kohendan, tõstan ümber neid asju, mõni teema areneb kirjutades hoopis millekski muuks ja võtab ootamatu suuna (inspiratsioonihetk?), mõni teema ei taha üldse minna ja jääb välja. G.R.R. Martin on öelnud, et see on nö aedniku stiilis kirjutamine, et paned seemne mulda ja hooldad, kastad, lõikad ja vaatad, mis lõpuks välja tuleb. Aga saab ka nö arhitekti stiilis kirjutada, et kõik on kindlalt paika mõeldud, ja kirjutamine toimubki selle idee ja struktuuri järgi.

G.R.R.Martini tsitaat pikemalt

Kirjutamisest ja käsikirjadest veel rääkides, siis Metsakivi lugude käsikiri on mul nüüd juba peaaegu valmis, aasta alguses, kui tööd oli vähem, sain päris mitu kirjutamispäeva teha. Viimane kuu on ta seisnud, sest hullumaja. Aga varsti-varsti 🙂 Seisma ta jääda ei saa, sest stipendium on saadud ja allkiri antud, et ilmub. Kassiraamat samas seisab juba aasta-kaks niisama. Nii juhtubki, kui ükski tähtaeg ega midagi peale ei pressi. Tähtajad on tõesõna üks mägesid liikuma panev jõud, kõige-kõige suurem motivaator.

Aga muidu, kirjanike päeva juurde tagasi tulles, siis ma olen kuulnud, et alles peale kolmanda raamatu ilmumist saab end kirjanikuks nimetada. Nii et ma tegelikult ei kvalifitseerugi siin targutama 🙂

Esimene alles

Rubriigid: Minu Hispaania, Teater/kino/kirjandus/muusika | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Igas sadamas eestlane

Lõuna-Hispaania sadamates on neid muidugi rohkem kui üks…

Eile oli Vabariigi aastapäev ja mõtlesin eestlusest ja Eestist. Just paar päeva tagasi tulid Veronika ja Harriga spargleid korjamas käies ka samad teemad jutuks. Nemad on värsked välja/sisserännanud ja Hispaanias aastakese olnud. Emotsioonid, tunded on kõik alles uued. Veronika küsis, kas näeme end kunagi tagasi kolimas. Ausalt, ma ei näe. Tean, et poliitiliselt korrektne oleks vastata, et jah, muidugi, ja kõik ootavad seda vastust. Aga ma tunnen siin, et olen oma koha leidnud. Mis sest, et immigrant, päris oma kodu ei ole, pere on Eestis. Aga kuidagi on see Andaluusia mul kõvasti südame küljes ja tunnen, et kuulun siia. Mitte ainult kliima pärast, kuigi kliima on suur osa sellest. Elustiil, temperament, kultuur. Mäed. Kuidas saab üldse mägedeta elada? Kui keegi küsib une pealt, et kodumaa, siis on vastus Hispaania. Eesti on sünnimaa ja juured ja lapsepõlv ja kaunid suved ja rabad… aga kodu on, kus on mu kohver, eks.

Nagu ma sada korda olen juba seda öelnud: rändlindudel saab mitu kodu olla, mitu maad, mida nad armastavad, kuhu kuuluvad, kus neid oodatakse, miks siis inimestel ei saaks? Ja saabki.

Pesa

Veel küsis Veronika, kas me Eesti meediat jälgime. See küsimus üllatas mind kuidagi ootamatult, sest tõesti, enam ei jälgi väga. Uudiseid ega telesaateid ei vaata, ainukesed iga-aastased asjad, mida kindlasti vaatan, on Eesti laul ja Vabariigi aastapäev. Aga muus osas, nii palju, kui facebooki ette viskab, nii palju olengi uudistega kursis. Raadiot ka ei kuula. Aga blogisid loen! Blogimaailm ja blogisõbrad on mul ainult eestikeelsed. Kuigi pooled on samuti laias maailmas õnne otsimas.

Meediat tarbin hispaania keeles. Hommikused uudised, ajakirjandus. Hiljuti avastasin enda jaoks üllatusega, et mu jaoks ei ole enam vahet, kas lugeda raamatut inglise või hispaania keeles. Filme/seriaale vaatan samuti hispaania keeles (hispaania omi või koos lastega hollywoodikaid ka). Kuigi kõnes võtab mul küll esimene pool tundi aega, et oma puterdamisest ja sõnade otsimisest üle saada – kodune keel on meil ju eesti keel ja võib vabalt juhtuda, et kodukontoris tööd tehes ei räägi ma mitu päeva sõnagi hispaania keelt, mis sest et loen/kuulan/vaatan.

Artjom ütles, et ta isegi mõtleb vahepeal hispaania keeles. Mul seda ei ole. Ma arvan, et eesti keeles blogimine ja kirjutamine hoiavad ka mu sisekõne eestikeelsena. Ja raamatuid loen ka 50% ikka eesti keeles.

Igatahes, see on ka kindel, et hispaanlasena ma end ei tunne. Hispaania eestlasena tunnen. Täitsa omaette grupp, eksole. Nagu setod või  hiidlased 😉

Kusjuures üliveider on mõelda, et “eestlased Malagas” grupis, mille ma kümme aastat tagasi oma väikse käekesega ise facebookis lõin, on nüüd 5700 liiget. Kümme aastat tagasi olin seal üksinda. Kujutan ette, et enamus on seal küll niisama maad uurimas ja uudistamas, aga kuskil 10-20% liikmetest elab ilmselt tõesti siin lõuna-Hispaanias. Igasse sadamasse jätkub päris-päris mitu.

Rubriigid: Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , | Lisa kommentaar

INFP teemadel veel

Mul viskab nüüd youtube vahepeal ise INFP- isiksustüübiteemalisi videosid ja need panevad alati muigama, et no nii kümnesse. Ja natuke rahustavad, et ok, ma pole veider ja vigane inimeksemplar, kes ei suuda teistega sammu pidada, vaid lihtsalt sellist tüüpi inimene (ja et neid on veel). Näiteks just praegu oli video mu salarõõmudest, mis on sellised:

Lohutustoit. Mhmm. Mul on toiduga terve elu nii olnud, et kui olen õnnelik, ei ole isu, aga kui kurb, siis tahaks aina süüa.

Muusika. Mhmm. Nooremana ma isegi magasin nii, et makk käis voodi kõrval aknalaual.

Unistamine (isegi siis, kui on vaja midagi muud teha). Vääga segab produktiivsust, aga nii on. Ja teiseks, unistamise tõttu olen ma tihti asjade suhtes liiga positiivne, ei anna alla, sest unistades kuidagi usun seda paremat tulevikku, valgust tunneli lõpus ja kaotan reaalsustaju.

Fantaasiamaailmadesse põgenemine (raamatud, filmid, fantasy-kirjandus). Ah sellepärast ma olengi juba väiksest peale totaalne fantasy-fänn. Aga see on jälle see miinus, et kui elus on midagi kehvasti, siis mu esimene reaktsioon ei ole asjaga tegeleda, lahendust otsida, vaid mõnda raamatusse või seriaali ära põgenemine. Põgenemine on üldse pisikesest saadik mu reaktsioon asjadele olnud (metsa, lakka, peitu)

Aitamine, maailma parandamine. See usk on küll, et iga väike asi teeb maailma paremaks kohaks, et iga inimene võiks proovida tibakegi parem olla. Ja ma täiega tahan, et maailm oleks hoopis teistsugune koht. Väga-väga-väga teistsugune.

Üllatused lähedastele. Näiteks spontaanne seiklus või pisike kingitus või küpsetamine. Vist on mõnikord küll. Kinkimisrõõm on üldse alati parem kui saamisrõõm.

Loodusesse põgenemine, annab rahu ja inspiratsiooni. Jep, seda teen ka väga tihti. Kas või tunniks-paariks metsa või mägedesse aju tuulutama minek annab uut jõudu.

Teistest videodest on veel läbi käinud, et selle tüübi inimesed vahivad ja pildistavad aina taevast ja pilvi. Hehee, jep. Ja et selle tüübi inimesed murravad lõpmata tihti pead selle üle, et mis on nende eesmärk siin maailmas, otsivad oma tõelist kutsumust, katsetavad erinevaid alasid, et jõuda õigesse kohta (st kohta, mis lubaks olla loominguline pluss maailma parandada). Ausalt, pole lihtne neljakümnesena ikka mitte teada, kelleks saada tahan. Mul on alati olnud selle pärast jube piinlik, läbikukkuja tunne, sest noh, kõik teised ju paistavad teadvat. Nüüd lõpuks siis tean, et see on mu olemuses kinni. Nii et olen nende mõne video vaatamisega põhimõtteliselt mitmeaastase psühholoogilkäigu ära hoidnud 😀

Ok sain südamelt ära! Ilusat nädalavahetust!

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | 3 kommentaari

Minu Hispaania juba kolmene

Ma olen raamatust ülivähe rääkinud, sest alguses, kui ta trükki läks ja ilmus, oli elevus muidugi suur, nagu tükike endast läks laiale maailmale vaadata (ja hinnata-arvustada). Oli justkui suur asi, nagu kolmanda lapse oleks endast välja sünnitanud. Aga veits aega läks edasi, ja nüüd on nii, et mina elan oma elu, raamat elab oma elu ja ega ma väga kursis polegi, kuidas tal läheb. Aeg-ajalt keegi annab jälle tagasisidet ja kirjutab, et luges, muidu ei tulekski ta üldse enam meelde. Ja aeg-ajalt saadab kirjastus “kommiraha” ka (läbimüügi pealt).

Aga oppaa, kolm aastat sai nüüd juba ilmumisest täis! Ja mõtlesin, et võiks ikka vahepeal kokku võtta, et kuidas siis läinud on.

Kõiki huvitavad numbrid, eks?

Paberraamatu läbimüük on praeguseks natuke üle 1300 raamatu. (tiraaž oli kokku 1800) Nii et lähiajal otsa veel ei saa 😉 Aga veider on ette kujutada rohkem kui tuhandet raamaturiiulit, kust “Minu Hispaania” vastu vaatab. Ulme mu jaoks.

2022a laenutati raamatukogudest teda 1646 korda, 2021a kohta mul kahjuks andmeid ei ole ja 2023 andmed alles tulevad millalgi. E-raamatuna laenutamise kohta mul samuti info puudub.

Audioraamatu laenutuste kohta ei tea ma ka rohkem täpsemalt, vaid seda, et audiona kuulavaid inimesi samuti jagub.

Ok, noist kuivadest numbritest aitab nüüd kah! Või noh, numbritest, mida ma isegi ei tea ja on setõttu veelgi kuivemad.

Palju huvitavam on, et mis tunne on? Kas maailm hakkas teistpidi käima ja kõik see. Kas autogramme küsitakse. Kas kirjutamis-soolikas läks esimese raamatu ilmumisest tingitult lahti jne.

Kui siin hiljuti seda isiksuse testi tegin ja taaskord INFP kohta lugesin, sattusin kuidagi süvitsi oma isikustüübi kohta lugema ja kuulama. Ülla-ülla, kõik selle tüübi inimesed unistavad raamatute kirjutamisest. A’la, et kõigil neil (meil) on ajus üks osakond nimega “raamat, mida ta viimased viis aastat oma peas kirjutab” 😆 Ja see on nii täppi. Ja just, et oma peas.

Igatahes seoses Hispaania-raamatuga tekkis väike eneseusk, et ei pea ainult peas kirjutama, võib päriselt proovida. Nii et ses mõttes näen ma raamatu ilmumist enda jaoks täitsa elumuutva sündmusena. Jep, ma tean, enamus inimeste jaoks on mingi raamatu kirjutamine tühitähi. Aga kui see on terve elu väike salaunistus olnud, siis on hoopis teine tunne. 

Mis veel…

Üksvahe kirjutasid mulle tihtilugu koolilapsed, et lisaküsimusi küsida, sest kohustusliku kirjanduse osas oli võimalik omal valikul mõni reisiraamat lugeda. See oli päris ootamatu! Minu-sarjas on ju praeguseks üle 170 raamatu ilmunud. Loodetavasti polnud neil liiga igav mitte-nii-noore inimese heietusi lugeda…

Raamatut signeerinud (on selline sõna eesti keeles üldse?) olen ka ülivähe. Äkki mingi viis korda või nii. St viis eksemplari. Nii et kui sul on mu pühendusega raamat, on see kohe väga haruldane eksemplar. Ma ju raamatuesitlusi ega lugejatega kohtumisi pole teinud, sest olin ilmumise ajal siin kaugel Hispaanias ja hiljem Eestis käies ei olnud vist enam aktuaalne. Teles ka ei ole käinud (teadjamad inimesed on rääkinud, et see pidavat müüki kohe duubeldama). Reklaami osas olengi väga tagasihoidlik olnud, sest mulle ei meeldi kohe üldse pealetükkiv ja ennastupitav olla, kuigi tean ju, et see omadus ei aita eriti elus kaasa. Mõnikord hambad ristis teen need reklaamiasjad ära 😅 Nagu Maarja hiljuti oma blogis sellest enese reklaamimise raskest taagast kirjutas. Nt mul jäävad ka kõik armsad lugejakirjad jne postitamata, sest… ei teagi, ei taha kirja saatja privaatsust ka kuritarvitada ja lisaks tundub, et miks see peaks kedagi teist üldse huvitama.

Aga kõige nunnum osa muidu ongi see, kui keegi peale lugemist võtab vaevaks mulle kirjutada, et oma rõõmu jagada ja tänada jne. See teeb südame kohe eriti soojaks. Seda enam, et pole üldse eestlaslik. Kui raamat ilmus, oli tagasiside üleüldse kõige hirmutekitavam osa mu jaoks, aga õnneks on mul vedanud ja pea kõik tagasiside, mis minuni jõudnud, on hästi armas ja toob naeratuse suule. Goodreadsis on samuti inimesed viitsinud tagasisidet jätta ja tärnide jagamisel üsna helded olnud. Keegi oli seal vist, kelle jaoks oli flamencot liiga palju ja keegi teine ei mõistnud, miks siis üldse olla Hispaanias, kui nii raske (mida ma ei oskagi seletada, sest see tuleb südamest). Aga tavaliselt on inimeste suurim etteheide, et liiga ruttu sai otsa ja tahaks veel. Ja et millal teine osa tuleb 🙃

Mis veel?

Aah, teate kui raske oli valida kaanepilti ja alapealkirja. Mu jaoks on visuaal alati sama tähtis kui sisu olnud. Ja noh, raamatut ikka hinnatakse tihtilugu kaane järgi ka, mis sest, et ei tohiks. Et kas tuleb see kätte haaramiseks tunne või ei jää ta silmagi.

Kaanepildivariantide teisel kohal oli mu jaoks see pilt:

Ja pilt mis lõpuks sõelale jäi

P.S. Kas teadsite, et minu-sarja raamatutel on kaanel “Minu + riigi nimi” autori enda väriseva käega kirjutatud. (Sarja esimestel mitte, aga viimastel umbes kümne aasta raamatutel küll)

Ei tulegi vist praegu rohkem põnevaid seiku meelde. Aga kui selle postituse või raamatu lugemise käigus mõni küsimus tekkis, kriba see julgelt kommentaaridesse 🙂

Rubriigid: Minu Hispaania | Sildid: , , , | 8 kommentaari

Stuudiolood: viiekas

Avastasime mõned päevad tagasi ühtäkki juhuslikult, et stuudio sai meil juba 5-aastaseks! Arvutasime mõlemad aina näppudel üle, et kas tõesti juba nii palju? Jah, juba 2019 algusest! (essa stuudiopost siin)

Mul pakitseb iga kord stuudiosse minnes hinges rõõm, sest see on ainus käegakatsutav asi me aastatepikkusest tööst ja rabelemisest. Muidu ainult kodukontor ja fototöötlus ja kuhjuvad pildid kusagil arvuti välisel kõvakettal. Kõik on nagu virtuaalne. Kodulehed, portfoolio, insta jne. Kui elekter maailmast otsa saaks, polekski miskit ette näidata. Aga stuudio on päris, sinna saab sisse minna ja tunda, et… ah ma ei oska kirjeldada! See on see võõras riigis integreerumise teema natuke, et ta annab seda tunnet, et oleme siiski suutnud mingil moel läbi murda, et ei ole kõik ainult oma peas, mingid töö viljad on ka näha. Muidu tunnen end kuidagi kasutuna noh.

Kas see oli kerge? Oh ei! Kui me alustasime, olid meil näpud totaalselt põhjas. Ja ettevõtlusega alustamisel lisandusid kohe igasugused kulud, igakuised autónomo-maksud, käibemaks, tulumaks, raamatupidaja jne. Stuudio rent. Õnneks oli Artjom noorte alustavate ettevõtjate programmis ja esimesel aastal sai igasugust abi ja soodustusi ja see kulus täiega ära (paberitäitmist ja ringijooksmist oli samuti palju).

Kusjuures siin on üks saade, mida ma vist blogis ei olegi kunagi jaganud, kus seda äsja-avatud stuudiot näha saab.

Canal Málaga: SOS Empresas

Ja siis, aastake peale alustamist tuli kohe pandeemia peale. Mis, nagu kõik teavad, oli fotograafiavaldkonna jaoks eriti tore (pulmad, üritused jäid ära + paljud inimesed jäid vaeseks ega saanud endale fotograafi juures käiku enam lubada). Mitu kuud ei tohtinud kodust väljagi astuda, toidupoodi ja apteeki vaid. Olid ajad, ah!?

Aastate jooksul oleme ikka mitu korda aru pidanud, et kas peaks stuudio kinni panema. Alles umbes viimased 1-2 aastat on ta tasapisi õide puhkemas. Nüüd käivad meil juba igasugused tuntud fotograafid, suured rõivafirmad, nt Mayoral, Olimara. Päris mitu räpparit on stuudios oma muusikavideo filminud (neid on alati nii naljakas näha). Aaa, ja viimane Dunkin Donut reklaamikampaania pildistati nt ka just hiljuti meie juures. Yumm! (parimad donutid, mis siin saada on) Ühesõnaga, viimaks ometi on me kodukootud stuudio kohalike seas nö tuntuks saanud, firmad ja fotograafid leiavad ise tee meieni. No ma ütlen, kannatlikkus ja sihikindel rügamine viivad lõpuks sihile. Või ma ei tea, kangekaelsus. Aeg.

Aga muidu. Mulle tundub, et fotograafia selles vanas mõttes hakkab tasapisi välja surema. Kõigil on ju tänapäeval heade kaameratega telefonid, kes see ikka niisama fotograafi juurde läheb, vaid need, kes vanast harjumusest on jäänud käima. Ja need, kelle kaaslased ja sõbrad on pildistamises eriti kobakäpad, nii et ei jää muud üle kui professionaali abi paluda 😀 Perepiltegi saab mõni sõber telefoniga möödaminnes teha. Nii et jääbki vaid pulmade pildistamine, firmade jaoks pildistamine (reklaamfotod, töötajate portreefotod kodulehele) ja stuudiofotograafia. Võib-olla ma eksin, võib vabalt vastu vaielda, aga kuidagi tundub nii olevat. Vähemalt meie puhul. Igatahes on meil peale pandeemiat kõik erakleiendid ära kadunud, vahel harva vaid mõni satub, 90% shootidest on firmadele. Äkki Eestis on teisiti ja fotograafia endiselt õitseb? Eesti inimesed tahavad ju rohkem näidata, teate küll, kõik peab naabrist parem olema, suurem auto, ilusam pere… (vabandan eriti jämeda üldistuse eest, isiklikult mitte võtta!)

Igatahes. viis aastat, juuhuuu. Juubelipidu ei teinudki (kas viis aastat läheb üldse juubeli alla, või alates kümnest alles?) Kunagu ammu, no viis aastat tagasi, tegime avamispeo küll. Siis, kui veel kedagi fotograafia-maailmast ei tundnudki 😀 Nüüd ei mahuks enam kõik stuudioga seotud olnud inimesed sinna üheskoos äragi vist. Viie aastaga muutub ikka palju!

Millal sina, armas lugeja, viimati fotograafi juurde sattusid? Kas üldse kunagi? Mis arvad, kas fotograafi-amet sureb välja või jääb alati ikka mingi nišš, kus teda vaja?

Rubriigid: Fotograafia | Sildid: , | 4 kommentaari