Päris paljud teist satuvad siia mu veebinurgakesse Málagasse või Andaluusiasse reisi planeerides ja põnevaid sihtkohti otsides. Ja ma pole vist päris tükk aega jälle reisi- ja matkasoovitusi jaganud, onju?
Märgin kõigepealt vanad lemmikud ka ikkagi taaskord ära. Endiselt on mu oma tuleb-minna-paigad, kuhu külalisi alati vedada proovin, need:
1. Torcal de Antequera + dolmenid. Lihtsalt imeline noh, nii see, mida loodus on meisterdanud, kui see, mida inimesed aastatuhandeid tagasi Antequerasse ehitasid. Aga sellest kõigest kirjutasin mõned aastad tagasi siin juba pikemalt ega ei hakka üle kordama: kõige maagilisem paik Andaluusias.
Lisan veel, et kui võimalik, mine pigem nädala sees (vähem rahvast ja Torcalis saab parklani sõita…nädalalõppudes on seal hommikuti totaalselt ülerahvastatud ega pääse ligi). Ja Torcalis tasub täitsa pikemalt aega planeerida, lisaks neile kahele turistimatkarajale, mis külastuskeskuse juurest lähevad, tasuks tegelikult giidiga ekskursioon võtta ja miljoneid aastaid vanu kivistisi samuti uudistama minna (need asuvad teises kohas ja rajad sinna ei ole märgistatud, iseseisvalt ei leia)
2. Tarifa piirkond. See on imeline piirkond lihtsat! Liivadüünid ja lohesurf ja kõik seesugune ranna-armastajatele ja siis tohutud mägede-metsade massiivid ja matkarajad rannast eemal sisemaal. Kunagi ehk võtan ette ja kirjutan pikemalt, seal on korgimetsad ja igasuguseid erakordseid kohti ka, nagu näiteks “udumets” – Euroopa ainuke subtroopiline mets.
3. Granada ja Alhambra ja flamenco ja Albaicín jne. Kohustuslik noh! SIIN kirjutasin juba kunagi. Aga nagu vanasõna ütleb – kes Alhambras pole käinud, see Andaluusiat pole näinud. Granada on üldse selline koht, kus ma veedaks hea meelega iga aasta kuukese, kui võimalik oleks.
Aga paigad, millest ma siiani veel vist piiksatanudki pole:
Setenil de las Bodegas
See on mu meelest samuti üks ägedamaid valgetest külakestest. Ja ma olin kindel, et olen blogis temast pajatanud, aga tuleb välja, et ei olegi! Ühesõnaga, kui satud Rondasse, siis sõida juba tibake veel põhja suunas ja jõuad külakesse/linnakese, mis on seal juba aegade algusest olnud, veel koopainimeste ajast. Ja koobastes elatakse seal tänapäevani. Muidugi mitte eelajaloolisel koopainimese kombel, vaid kenasti, tsiviliseeritult 🙂 Kaljude sisse ehitatud majad näevad eestpoolt välja nagu majad ikka, uks, aken, lillepotid. Aga sisenedes saad aru, et oled kalju sees.
Tegelikult on selliseid koobastesse ehitatud elamisi Hispaanias päris palju, teistes külades ja linnadeski. Kuulsamad neist näiteks Granadas. Koopa-elu lihtsalt sobib lõuna-Hispaania kliimasse hästi, sest koobas-maja hoiab ühtlasemat temperatuuri, nii et suvel ei lähe seal palavaks ja talvel ei ole nii külm.
Siit-sealt olen ma kuulnud (oli see kolm naist karavanis Andaluusias?), et mõned inimesed Setenilis käies on pettunud olnud, sest liiga vähe tundub neid koopamajakesi. Aga tegelikult on koobastega tänavaid seal rohkem kui see üks, kuhu google maps esimesena juhatab (calle cuevas del sol). Nii et tasub pikemalt ringi jalutada ja teisi tänavaid ka avastada. Linn ise on üsna pisike (3000 elanikku umbes), nii et poole päevaga jõuab kõik läbi uudistada ja sööma ka istuda. Setenili peetakse kusjuures gastronoomiapealinnaks ka, nii et tasub lõunatada küll.
Flamingovaatlus: Laguna de Fuente de Piedra
See ei ole kohe kindlasti selline tüüpiline turistikoht või looma/linnupark, kus neid katsuda saaks jne (selle jaoks on teised paigad, nt Fuengirola biopark on äge). Ühesõnaga, tegu on looduskaitsealaga, kus käib suur flamingokoloonia Aafrikast pesitsemas. Ikka tuhandeid ja tuhandeid ja isegi kümneid tuhandeid flamingosid. Enamasti saabuvad nad märtsis-aprillis. Järve ümber lähevad matkarajad ning on vaatluskohad, aga järv ise on aiaga piiratud ja linde ei tohi segama minna. Nii et neid näeb kaugelt, binokliga. Kui veab, on mõned flamingod tee ääres väikese järvekese peal ka, aga see pole muidugi garanteeritud. Üleüldse polegi siin flamingode nägemine garanteeritud, vaid sõltub sellest, mis olukorras järv on. Eelmisel aastal flamingod ei tulnudki (talviti tšillivad nad Aafrikas), sest järv oli põua tõttu ära kuivanud ja polnud pesitsemiseks kõlbulik. Kuiv soolaväli… Sel kevadel oli meil viimaks päris head vihmaõnne ja flamingod on taas siin. Kuigi järv on suures osas siiski kuivanud, siin-seal on veelombikesed. Nii et seda, kas nad pesitsema jäävad, veel ei tea.
Näiteks täpselt kolm aastat tagasi samal ajal, enne põuda oli hoopis teistsugune vaatepilti, järv oli üleni vett täis. Loodetavasti tulevad ikka lähiaastail mõned vihmasemad talved ka vahepeale ja olukord taastub. Igatahes, kui oled ornitoloogiahuviline, siis on see üliäge looduskaitseala, kuhu uudistama minna. Mulle endale väga meeldis, hüplesin rõõmust nagu segane (lilleväljad, kõrrepõllud, flamingode kisa – idüll noh!)
La Maroma mägi ja El Saltillo
La Maroma on üle 2km kõrgune mägi – Málaga piirkonna kõige kõrgem, jäädes Sierras de Tejeda, Almijara y Alhama rahvuspargi lääneserva. Maroma ümbruses on palju erinevaid matkaradu ja puhkealasid, kus saab ka telkida ja grillida (p.s. Hispaanias on looduses grillimine lubatud vaid talviti, alates esimesest juunist on tuleohu tõttu keelatud, seda isegi spetsiaalsete grillimiskohtadega puhkealadel. Mõne üksiku erandiga vähem tuleohtlikes kohtades). Nt El Alcazar on telkimiseks ja grillimiseks ja matkamiseks imekaunis puhkeala, mida kindlasti soovitan. Sõit sinna on küll üsna sinkovonka ülesmäge ja vahepeal mitte just kõige sõidetavamatel teedel. Meil näiteks põles ükskord alla sõites auto piduriklots ära 😀 Aa, ja üles sõites tuli põhja alt ka miskit ära ühe suure augu juures… (aga auto oligi üübervana ka). Sellele vaatamata oli käiku väärt!
Mäe lõunaküljel asub nö teine caminito del Rey – selline kõrgusekartjatele hirmukõdi pakkuv matkarada. Vastupidiselt caminitole ei ole siia vaja piletit osta (rahvast võib seetõttu nädalavahetustel palju olla, nii et taaskord, mine pigem nädala sees). Selle matkaraja teeb kuulsaks Hispaania pikkuselt kolmas rippsild – El Saltillo. Alla 10-aastaste lastega ei soovitata rajale minna, sest kohati on kuristik vaid sammukese komistamise kaugusel. Aga mägedes käima harjunud inimeste jaoks ei ole siin midagi hirmsat, ütleks, et pigem lihtne ja lõbusalt vaheldusrikas jalutuskäik. Meie lastele näiteks meeldis väga ja said kenasti hakkama. Esimene osa matkast möödub mööda veekanaleid männimetsa all, vahepeal tuleb oliivisalusid, lõpus on see turvatud osa (mõned metallteed ja -piirded) ja sild, mis kõigub toredasti kuristiku kohal, kuid kui kõrgust ei karda, siis hirmukõdi ei tekita, sest mingit allakukkumise varianti seal ei ole. Silla juures on variant kas tuldud teed tagasi pöörduda või mööda rada edasi järgmisesse külla suunduda.
Rincon de la Victoria – tunnelid ja mereäärsed jalutusteed
Lõppu lisan midagi eriti kerget. Kui otsid Málaga kandis kaunist mereäärset jalutuskohta, siis soovitan Rincon de la Victoriast Málaga suunas jalutada. Või vastupidi suunas, aga just see Cala de Moral ja Rinconi vaheline lõik on see kõige vingem. Seal lähevad kaljude serval jalutusteed ja trepid ja tunnelid läbi kaljunukkide. Jalgrattaga on samuti äge sõita, aga jalgsi on minu meelest veelgi mõnusam. Ja kui juba Rincónis olla, siis seal on koopad nimega Cueva del Tesoro. Nerja koobastest väiksemad, aga sellele vaatamata ägedad, seda enam, et nad on väga ainulaadsed, olles üks kolmest meretekkelistest koobastest terves maailmas. Ja siin on koobastes väikesed järvekesed, mida Nerjas samuti pole. Ühesõnaga, tasub külastamist, odavamad kui Nerja koopad ja palju vähem rahvast.
Juhuks kui veel Lõuna-Hispaanias trippimise ideid otsid, siis lisan siia lõppu mõned seonduvad postitused:
Mõned matkakohad (üks väga ammune postitus tookordsetest lemmik-paikadest)
Mõned Andaluusia linnad (need kõige kohustuslikumad linnad)
Mida Málagas teha-näha (just linnas sees)
Mida Hispaanias mitte teha (naljaga pooleks, eksole!)
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 