Praegu on meil minu meelest kõige põnevam aeg – Aleksandr õpib rääkima. Ma ei ole varem kunagi mitmekeelse lapsega kokku puutunud, olen neist ainult lugenud/kuulnud. Nii et nüüd jälgin huviga, et tõesti – see toimibki! Ainuke nipp on siis see, et kumbki vanem peab olema järjekindlalt oma keele juures ega tohi keeli segada. Tundub lihtne, aga tegelikult on väga tihti kiusatus mõnda tema naljakat sõna ise ka kasutada, nt vanaema kohta ütleb ta nii “baabudigi” kui “aama-ma” ja esimene tundub mulle palju naljakam. Või siis “bošooooi!” ja”kullaka”  (гулять) ja “kaiaijaa” (коляска) 🙂 Tegelikult on meie feil päris hästi näha värvide puhul. Nimelt vaatab Aleksandr iga päev venekeelset värvisaadet “Раскраска” ja peaks nagu värve venekeeles super hästi oskama. Aga kuna ta eesti keeles ütleb “punanka, kollanka, roronka, sinaka” jne, siis need kõlavad nii koomiliselt, et Artjom hakkas neid ka kasutama. Sama lugu on ka sõnaga “tuttu”. Et siis jah, peab endale pidevalt meelde tuletama, et keeli mitte segada 😉 Lihtsustamise kommet pole meil õnneks kummalgi küljes (noh, a la kätu, lallu, papud jne)

Aga mulle kõige suuremaks üllatuseks korjab ta juba kuskilt tänavalt hispaania keelt ka üles. Arvasin, et see tuleb alles järgmine aasta kooli minnes (noh, võtsin paralleeliks eesti vene lapsed, kellele ju tänavalt üldjuhul keel külge ei jää, ikka alles koolis). Igatahes ei oska Aleksandr öelda ei “tere” ega “privet”, vaid tervitab õues vastutulevaid inimesi “Hola”-ga 😀

Paljud inimesed kardavad, et laps ei õpi ühtegi keelt korralikult selgeks, vaid hakkab ikkagi segaputru rääkima. Eks varsti näis, ootan ise ka põnevusega! Praegu räägib ta siiski üsna segamini, samas – kui oleme temaga kahekesi, siis ta kasutab ainult neid venekeelseid sõnu, mille eesti vastet veel ei oska. Nt teerulli kohta “каток” jne. Ja vastupidi ka – nt auto on alati “auto” ja kiiver “kiivä”.  Aga paljud sõnad on juba mõlemas keeles olemas ja kasutusel vastavalt olukorrale, nt emme, issi, vanaema, maja, kala, juua, onu, tädi, kutsa, kingad, ei taha, lähme, naba jne. Isegi katedraali kellade kohta ütleb mulle “pimm-pomm” ja Artjomile “tinn-tinn” 😀

Ja mõned sõnad on endiselt mingis väljamõeldud keeles, või siis eelmise elu keeles 😛 Nt mimmi (kass), dabuda (varbad), takaataga (näpud), Dabvjajjaa (Sebastian), Digäm (beebi).

Aga jah, sõnu tuleb meil iga päev muudkui juurde ja juurde, nagu teil seal üksvahe seentega oli 🙂