Viimasel ajal tuleb ainult lastepostitusi, sest noh, nendega ikka kõige rohkem actionit.

Aleksandr on praegu rollimängude eas. St küll on ta beebi – kas teine Daniel või siis vahel lausa Emeljan (üks nimi, mille kirjapilti ega hääldust ma lihtsalt ei suuda selgeks saada, nii et raudselt kirjutasin praegu ka valesti), küll kiisu (harilikult Numpsik), aga lemmikmäng on see, et ta on onu. Nii et ma olen juba harjunud, et mingi onujutt koguaeg käib. Õnneks pole Artjom ka töölt tulles väga üllatunud, et Aleksandr talle igasugustest onudest räägib 😀

Aga  – vot vahel ei saa aru, kust läheb piir lapse fantaasia ja üleloomulike nähtuste vahel…ja eriti veel öösiti, kui mina suure vaimudekartjana iga asja taga tonti näen. Üks õhtu siin oligi nii, et kui panime lampe kustu ja soovisime autodele ja muudele mänguasjadele head ööd, ütles ta Artjomile, et “onu!” Ja küsimusele, kus see onu on, vastas, et vot seal ja näitas näpuga mingisse nurka. Voodis olles näitas ta ka teise toa suunas, et “suur tädi”. Noh, me ikka eeldasime, tal mäng selline. Aga paar tundi hiljem öösel ta ärkas ja muudkui nuttis ja nuttis, täitsa hüsteerias. Lõpuks ütles jälle, et suur tädi. Terve öö ärkas iga natukese aja tagant hüsteerias. Vot siis oli mul ka juba hirmus olla. Nii et mina ei teagi, kas elame siin neljakesi, või on veel mõni onu ja tädi kambas.