Munaallergia tõttu ei teadnud Aleksandr siiamaani, misasi see jäätis on. Vahel nägi, et ma söön, aga ütlesin alati, et on külm ja vastik, ja oligi rahu majas. Viimasel ajal on ta muidugi tänaval ja multikatest näinud, et lapsed söövad ka jäätist ja mul tuli geniaalne idee, et võiks ju siis sojajäätist osta.

Ma ikka imestan, et igasuguseid maiustusi on ta nõus ilma mingi probleemita  pirtsutamata proovima. Nt puuviljadega on asi keerulisem, siiamaani ei ole mul õnnestunud talle selgeks teha, et murelid on väga mõnnad. Melonid, virsikud, nektariinid…kõiki neid keeldub isegi maitsmast ja kui vägisi suhu toppida, siis sülitab loomulikult välja. Õun, arbuus, maasikas ja banaan on ainukesena eristaatuses (suure töö, vaeva ja kavalusega!) ja neid kõlbab küll süüa. Eile tegin smuutit, toppisin sinna ikka salatisegu ja piparmünti ja igast kraami sisse, et joogina ehk saab ikka kõik kasulik kraam ka söödud. Aga ei, nägi seda ilusat rohelist värvi plöga ja vsjo. Õnneks ma olen tast siiani veel tibake kavalam, nii et valasin smuuti ühte läbipaistmatusse kaanega topsi, kõrs sisse. Enne veel andsin krõpse süüa, et ikka janu tuleks 😛 Läks õnneks, jõi kõik ära.