Mõtlesin siin omaette, et see on nii veider, et tunnen end Malagas palju kodusemalt, kui Tartus. Kuidagi nagu oma kala. Ma ei tea, kas see on sellest, et siin on NII ilus, või sooja ja päikese pärast, või selle pärast, et teda peetakse üheks maailma vanimatest linnadest ja on seetõttu nii mitmenäoline või ma ei tea. Lihtsalt nagu oleks kogu maailma kohtadest just see õige koht mu jaoks. Tahaks, et mind oleks rohkem ja jõuaksin siin samaaegselt igale poole igat hetke püüdma.
Aga tegelikult piisab isegi kodus rõdult välja vaatamisest, et hingel hakkaks hää.
Vahel jalutan vanalinnas või kindluste juures ja tunnen kui need müürid oskaks rääkida-tunnet. Ja siis paar sammu edasi, otse kesklinnas on mets. Noh, nagu Tartus toomemägi, ainult et kui üle Toomemäe lippab 10 minutiga, siis üle Gibralfaro mäe…hmmm…tunnike ehk läheb? Täitsa mets on, täieliku vaikusega, ainult rohutirtsud karjuvad kõrvad lukku ja oravad hüplevad ringi ja täielik idüll on.
Aga lõppu mõned põnevad faktid Malaga kohta ka:
- 300 päikesepaistelist päeva aastas. Lund sadas viimati 2.02.1954
- veidi üle poole miljoni elaniku
- u 2800 aastat ajalugu (foiniiklased, roomlased, goodid, maurid jne)
- Pablo Picasso ja Antonio Banderase sünnilinn
- 1862 oktoobris külastas Malagat Hans Christian Andersen ja kirjutas, et pole üheski teises Hispaania linnas end nii õnnelikult ja mugavalt tundnud. 😛
Ja noh, veel paljud teisedki on siin inspireeritud olnud:)
Aga tegelikult on võrreldes Tartuga üks puudus ka ikka – puudus heast sõbrast, kes tuleks potsataks vahel külla kommi kõrvale teed jooma!
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 
Tõesti ilus. Ja mul on nii hea meel kuulda, et teil hästi läheb.
MeeldibMeeldib
🙂
MeeldibMeeldib
Oeh, mul tekkis nüüd ka igatsus seal rohutirtsudega metsas jalutada ja saksa keele asemel hoopis ilusat español`i kuulata….ühesõnaga, ma tulen oma famiiliaga kevadel teed jooma ja kommi sööma:)
P.S. Mis liiki puud seal Gibralfaro mäe otsas kasvavad? Kas ka midagi sellist, millega härra Laas meid omal ajal tuttavaks tegi? Dresdenis kasvab näiteks palju plaataneid, ka meie korteri akendest saab nende puude võrasid ja vahvaid vilju imetleda. Kui siia esimest korda tulime, valdas mind neid nähes mõnus äratundmisrõõm, kuigi olin plaataneid varem oma silmaga vaid korra näinud (siinkohal pean mainima, et paljusid liike, keda siin linnas kohanud olen, ei oska ma enam nimetada, st tean küll, et olen selle või tolle tegelase nime kunagi ära õppinud, aga enam ei meenu või ei oska nime ja nägu kokku viia).
MeeldibMeeldib
Jei, äge, juba ootan!:) Kommid on valmis:)
Mäe otsas on enamuses männid, aga linnas parkides on tohutult igasuguseid põnevaid tegelasi, keda võiks teada, aga ei mäleta…haridus on kahjuks mööda külgi alla jooksnud! 😀 Aga plaataneid on siin ka alleede kaupa, kui ma just millegagi sassi ei aja 😀 Paistavad sedamoodi küll, sellised koorund tüvega ja suurte vahtralehtedega 😀 Nad on vist ka suht ainukesed, kes siin talveks lehed maha viskavad 😉
MeeldibMeeldib
Ma kujutan ette, et see on väga hea tunne, kui Sa tunned, et Sa oled kodus:-)
Mul on muuseas täpselt samamoodi Tartuga.
Aga sellest tunnen minagi puudust, et enam niisama lihtsalt helistada ei saa, et: “Mis teed, ma tulen korraks läbi…”
Kallistan Sind!!!
MeeldibMeeldib
Njaa, kahju jaa! Aga nüüd saab helistada, et “mis teed, tulen nädalaks-paariks läbi” 😛 (selle peale lähen kohe lotot ostma!)
Aga mul oli ka praegu nii mõnus lugeda, et Sul Tartuga sama kodu-tunne on 🙂 Nii et meid kahte seemnekest on tuul õigesse kohta puhunud ja saame mõnusasti juuri alla ajada 😛 Ei tea, kuidas teistega on 😀
MeeldibMeeldib