Ja ongi pühad läbi! Lapsed muidugi räägivad veel ikka pidevalt päkapikkudest ja jõuluvanast ja Papa Noel-ist ja kuningatest. Ja küsivad, et kes nüüd järgmisna tuleb. Mida sellele vastata? Et nüüd ei tule peale sääskede enam tükk aega kedagi? 😀 Kui ühe korra vastasin, et nüüd hakkame hoopis kevadet ootama, küsiti, et kes see kevad on… Ühesõnaga – pühade ajal oli nii palju maagiat ja põnevust ja sel aastal oskas vähemalt Aleksandr seda kõike juba mõtestada ja lootis, et kogu see trall jääbki kestma.

Esiteks päkapikkudega – peale jõululaupäeva ta lausa nuttis, et päkapikud enam ei käi. Umbes tund aega nuttis ennast esimesel õhtul magama, ise korrutades, et kui päkapikud ei tule siis tema ei lähegi magama. Ja et “tahan et kuningad juba tuleks” Mitte mingi lohutamine ei aitanud. Isegi praegu, jaanuari alguses tulevad päkapikud vahel jutuks.

Aga õnneks on kommidega seotud ka hispaanlaste jõulutraditsioonid – kolmekuningapäeva eelõhtul käisime komme püüdmas. Rahvast oli tohutult palju, aga Aleksandr ja poisid lasti täitsa esiritta ja seal varjas nende vaadet ainult üks suur ja paks tüdruk, kes ei tulnud ilmselgelt selle pealegi, et ta pole enam nii väike, kui teised esirea lapsed 😉

ei, siin pildil teda ei ole 😀

Ja siis tuli kolmekuningapäev, mis on eesti kalendris ju ka täitsa olemas, kuid seostub pigem sellega, et pühad on ammu läbi ja on aeg kuusk välja viia. Siin on see päev aga pühade kulminatsioon, mille hommikuks on kuningad lastele kingitusi jätnud. Juba päevi varem käisime lastega ühe kuninga juures ja seal sai oma soovinimekirja teha e tellimuse sisse anda.

Danielil ilmselgelt soove ei olnud, aga Aleksandri soov oli päris suur ja meile hetkel üle jõu käiv. Nii et kuningad tõid talle suure lego city asemel hoopis ühe väiksema lego city komplekti. Loomulikult oli ta selle üle õnnelik, aga läks siiski kuuse alla otsima, et kus tema tuletõrjemaja siis ikkagi on. Ja nüüd küsib pidevalt, et millal kuningad jälle tulevad ja millal uuesti kingitusi saab…

Niisiis. Kõigepealt olid meil eesti jõulud, eesti päkapikkudega (sest siin selliseid elukaid ju ei ole), eesti kuusega (otse Eestist! täitsa traditsioon juba ju) ja eestlastega (lausa 9 tk, mis peaks olema lausa 90% Malaga eestlastest)

Sorry, 5 eestlast on pildilt puudu ja laud ka veel katmata!

Järgmisena saatsime ära vana aasta ja võtsime vastu uue. Täitsa vaikselt ja rahulikult, laste jaoks ei olnudki selles õhtus muud maagiat, kui et põletasime enne õhtusööki õues säraküünlaid ja Aleksandr sai kauem üleval olla ja naabripoistega mängida. Daniel magas selleks ajaks juba ammu magusat und ja ärkas hoopis siis, kui teised lapsed olid magama läinud.

Ja kolmekuningapäevast polegi muud lisada, kui et kuusk on ikka veel välja viimata 😉

P.S. Kallid jõuluvana abilised kaugel Eestis, aitäh armsate kingituste ja kommide eest!