Mu arust on täitsa põnev meenutada, kuidas need pildistamised meil siin käivad. Umbes nii, et ideest teostuseni max paar tundi. Aga kõige toredamad asjad sünnivadki ju ootamatult. Näiteks tegime siin esimesel advendil hõõgveini ja hakkasime arutama, et oi, detsember käes, aga Artjomil pole veel ühtegi talvist/jõulust fotosessiooni olnud. Liis käskis netti “ice-queen” sisse toksida ja juba pool tundi hiljem olimegi teel hiinakasse, et sädelust osta. Tegelikult oli kellaaeg juba üsna hiline, nii et tagasi jõudes panime lapsed magama ja asusime kibekiirelt nägusid pähe tegema. Ega me professionaalsed meigikunstnikud ju pole, nii et tulemus ajas vahepeal täitsa naerma. Aga lõpuks saime ikka oma Hispaania päikese all pruuniks põlenud näolapid piisavalt kahvatuks. Terve elamine oli muidugi seda sädelevat glitterit täis ja pärast lisandus siia kompotti veel ühe hiinaka padja seest pärinev lumesarnane sisutäide. Siiamaani kõik läigib, nädal hiljem. Aga noh, arvestades, et me pole professionaalsed modellid ka, siis sai tulemus ju päris äge:

Või nagu need sügispildid: tulin Artjomi ja lastega koolist koju ja teepeal selle ägeda puu all hakkasin mõtlema, et mis siis kui ta varsti need ilusad õied maha viskab ja ei jõuagi pilte teha…

Nii ma siis jooksingi kiiresti koju fotoka järgi, viskasin möödaminnes huulepulka ja lainerit ka näkku ja kutsusin Liisi kampa (kes on üks vähestest sama hulludest eksprompt-inimestest, keda tunnen 😀 )

Aga tegelikult on pea kõik viimase aasta pildid minust vist nii sündinud – siuh säuh ja tehtud, niimoodi möödaminnes.