Ühel õhtul istusin diivanil ja limpsisin parasjagu jäätist, kui sain statiste/figurante vahendava agentuuri käest sõnumi küsimusega, et kas oleksin järgmisel päeval vaba. Jälle seesama seriaal, filmivad rannas, selga bikiinid ja valget värvi riided.

Vaatasin jäätist ja oma Homer Simpsoni kõhtu ega teadnudki kohe, mida vastata. On ikka ajastus neil! Mul on rannavormist ikka hea mitu kilo üle viimasel ajal. Ja telekas pidi veel oma 10 kilo sinna otsa lisama ju…

Vastasin väga kõhklevalt, et jah, olen olemas. Ei saa ju elus põnevaid võimalusi mööda lasta… Ja saab vähemalt päikese käes vedeleda ehk…

Tegelikult oli väga tore päev. Võtted toimusid rannas ühe restorani katuseterrassil (päikest kahjuks ei saanudki)… Figurante oli kokku üle 40 ja üldpilt oli täitsa blond – enamus olid välismaalased pluss mõned blondeeritud hispaanlased. Lisaks mulle oli vist ainult kaks brünetti näha. Ja kõik olid tavalised inimesed – igas vanuses ja suuruses. Nii et ei olekski pidanud oma olematu rannavormi pärast muretsema. Seda enam, et tegelikult “bikiinivooru” ei olnudki – osa, mida filmiti, pidi kujutama ibiza-stiilis pidu – tantsimine ja kokteilid. Kokteilid olid küll paraku lihtsalt mingid värvilised ja kaunistatud siirupid või veed, nii et see lõbu jäi ära. Ja tantsimine toimus loomulikult kujuteldava muusika taustal, sest võtteplatsil peab ju vaikus olema. Esimeses stseenis saingi ühte neljasesse gruppi tantsijaks ja nii me siis pidime seal vaikuses oma mittejoodavate kokteilidega pidu panema. Umbes kümme korda järjest. Kusjuures tegelikult oli neljas stseen veelgi veidram – pidin ühe soome härrasmehega juttu vestma, aga ilma hääleta loomulikult, ainult suud pidi liigutama. Ja ikka kümme korda järjest…

Lisaks sellele soome härrale oli veel üks teine Eesti naaberriik ka esindatud – Läti. Need esimesed kolm tundi, mil me võtteplatsile saamist ootasime, sattusin tema kõrvale istuma ja nii need tunnid üsna kiiresti möödusidki. Mõtlesin tükk aega, et keda ta mulle meenutab, kuni lõpuks lõi pirnike põlema. Filmist “The Men who stare at goats” (mehed, kes jõllitavad kitsesid) Bill Djangot (aaaah see on lihtsalt NII hea film!).

Mitte ainult välimuselt vaid olemuselt ka. Selline natuke hipikas 60-kandis mees, kes poole oma elust juba Hispaanias elanud. Peale võttepäeva lõppu tutvustasin talle Malaga läti baari ka – tüüp oli üliõnnelik, sest ei teadnudki, et selline koht siin on 😀

Nii et peale elu teist statistiksolemist arvan endiselt, et täitsa äge “töö”… saab huvitavate inimestega tutvuda, filmivõtete telgitagust näha, rikkalikult süüa ja lisaks sellele veel palka ka.

Kohe astun sealt uksest sisse ja tööpäev alaku! (sisaldab 3h ootamist, 1h lõunasööki ja 4h tööd ka lõpuks)