Tripime ringi: Sierra Nevada

IMG_20200228_122003

Autoaknast….juba paistab!

Veebruari peaaegu viimasel päeval ehk 28ndal pakkisime ühe teise perega koos oma kodinad kokku ja läksime Sierra Nevadasse lund otsima, enne kui ta seal päris ära sulab. Lapsed tahtsid juba ammu näha, mis imeasi see kelgutamine on ja kuidas lumememme tehakse 🙂

Tee peal õitsesid igal pool mandlipuud ja oli järjekordne soe kevadpäev… Ja siis hakkas laiguti siin-seal tee ääres lund näha olema. Pluss iga kurvi taga oli mõni eriti päevitunud kelgumüüja ka…

Sierra Nevada on muide mandri-Hispaania kõrgem mäestik (3479m), kõigest paarsada meetrit madalam, kui Hispaania kõrgeim, Tenerifel asuv Teide. Ja maailma mastaabis 64ndal kohal. Me sinna päris-päris tippu ei roninud, tsillisime lõpuks kuskil 2500m peal. Enne sai muidugi ringi sõidetud ja igalt poolt lund otsitud 😀 Lastega ei tahtnud nendele päris suusaradadele minna, sest seal kelgutada ei tohigi. Ja noh, tasulised ja rahvast pungil täis ka. Seal selles pisikeses suusakuurorlinnakeses oli tegelikult lastele ka mingi tasuline kelgutamise kohake, kus tunnine järjekord ja aia sees paarimeetrine lumelapike. Ühesõnaga üsna mõttetu värk, ei hakanud seal ei aega ega raha raiskama. 

Mulle tundub üldse kuidagi veider minna mägedesse ja siis ikka kuskil rahvamassis tunglema hakata. Tahaks ikka rahu ja zen-kogemust noh 🙂 Ja lisaks on 28. veebruar ju Andaluusia päev, kõik poed on kinni ja töölt vaba päev – nii et tundus, et pool Andaluusiat oli ühes meiega Sierra Nevadale kokku voolanud (ülejäänud pool nautis ilmselt Malagas karnevali).

Lumi oli sealt päris tipust allpool paari viimase nädala jooksul tegelikult juba üsna olematuks sulanud, vaid laiguti siin-seal teda oligi, kunstlumemasinate juures muidugi ikka jagus rohkem. Aga meil läks täitsa õnneks ja leidsime siiski ideaalse kelgutuskoha. Ja täiega vedas, et meil päris kelgud kaasa olid, sest mina mõtlesin esialgu, et kilekott tagumiku alla ja kärab küll. Aga kevadine poolsulanud lumi  pole just väga udupehme, vaid juba veidi kõvaks jäätunud. (Välja arvatud lumemasinate all, eksole) 😀

Me olime muidugi muus osas ka ülihästi ette valmistunud, mütsid, sallid ja värgid kõik kaasas. Aga jube palav oli tegelikult. Kraade kuskil +8, aga mõnus tuulevaikne ja päike küttis täiega. Ja noh, eks me olime ju ikka mitu kilomeetrit päiksele lähemal ka, kui rannikul. Ühesõnaga, winter wonderlandi, lumest härmas puid jne me eest ei leidnud, vaid oli selline Eesti märts-aprill, kus kevad ja talv veel viimast hetke koos veedavad ja tahaks lumelaikude vahel mantli maha visata ja päikest võtta.

IMG_20200228_141724

Küll on kena kelgugaaaaaaa….

IMG_20200228_141848

IMG_20200228_145326

siis, kui riided juba suurest mürgeldamisest läbimärjaks said

Istusime seal kelguplatsi kõrval mõnusalt kivide otsas vist lausa tundide viisi ja pidasime pikniku nagu kõik teisedki kambakesed seal. Lapsed lasid liugu ja ehitasid lumememmesid ja täitsa idüll kohe. Kuum tee ja vein jne. (Olime hästi ette valmistunud noh 😉 )

Aga ilmselgelt tuli ikka jooksvalt mõned kiir-fotosessioonid ka teha. Sest millal jälle seda lund näeb noh.

DSC_2351

suusabaasis on pidu, lalallalaaa

IMG_20200228_162930

DSC_2308DSC_1983 (1)

DSC_2064

Tegelikult mõtlesin ma ühe video ka kokku panna, aga kes teab, millal selle jaoks hetke leian…. Hiljemalt järgmiseks talveks ehk 😛 Ma ise muidugi igaks juhuks selle peale lootma ei jääks.

This entry was posted in Fotograafia, Minu Hispaania. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s