Must be funny in a rich man’s world

Eelmise postituse jätkuks – inimesed on täitsa õigustatult arutlenud, et kuidas küll saab juhtuda, et arvutada oskav inimene üldse finantsauku satub. Hea küss. Ise ilmselt küsiks sama asja, kui endal poleks juhtunud (kuigi…mai tea, ma tegelt käisin humanitaarklassis, nii et vbolla ei oskagi arvutada).

Ilmselgelt on siin mitmeid erinevaid võimalusi ja stsenaariumeid, aga saan ühele variantidest vabalt valgust heita. Kohe seletan. Vastus on lihtne – kõik saab alguse lapsepõlvest. Ma küll pole veel NII vana, aga las ma siiski heietan natuke oma lapsepõlvest ka ikka.

Mina nt kasvasin täitsa tavalises keskmises peres, ei olnud me ei rikkad ega vaesed. Süüa oli alati, tööd tehti ka alati roppumoodi, me, lapsed, teenisime omale lisataskuraha metsas puid istutades, metsa hooldades, võsa raiudes, marju korjates jne. Nt ostsin väiksena omale ise igasuguseid asju, millest unistasin, pildistamiseks seebikarbi, ägeda narivoodi, Kodu Anttilast vms kataloogid need olid, riideid jne. Samas ülikooliajal ei pidanud ma peale loenguid tööl käima, sest vanemad said endale lubada laste eluaseme ja toidu eest hoolitsemist. Noh, suviti need metsatööd ikka, aga see oli see lõbustusteraha, et kontserditel ja festivalidel käia, raamatuid osta jne. Ühesõnaga, rahas polnud kunagi probleemi, see tuli ja läks, ei olnud ta kunagi elus kõige tähtsam. Ei eriala valikul, ei elukaaslaste valikul. Pigem oli ta hoopis see kõige viimane prioriteet ja olen nüüd aru saanud, et alateadvuslikult mõtlesingi alati, et rikas inimene võrdub automaatselt halb inimene ja hoidsin neist raha jumaldavatest tegelastest pigem suure kaarega eemale. Sest, cmoon, väärtushinnangud! Ükski normaalne inimene ei tee asju raha pärast, raha nimel.

Nii et kõik saab alguse lapsepõlvest. Me igatahes kasvasime peres kõik samasugused, keegi meist ei otsustanud edukaks, rikkaks ja mõjuvõimsaks saada. Kõigil olid pruudid-peikad ka alati sellised, kel pole sentigi hinge all. Isa ikka vahel naljaga pooleks unistas, et keegi võiks nüüd lõpuks ometi ikka rikka väimehe või minia ka majja tuua, kaua võib! Aga nõup. Ei olnud meil sellist rasket kasvupinnast olnud, et oleksime tundnud kindlustunde omamiseks raha vajalikkust. Nüüd, natuke elukogenumana ma mõistan küll, miks osad inimesed panevad finantsi prioriteet number üheks – võimalik, et neil on siis lapsepõlves rahast väga puudu olnud ja proovivad täiskasvanuna teistsugust, vähe kindlamat ja stabiilsemat elu elada?

Ühesõnaga, jõuame siis sinnamaani, et kui oled terve oma elu elanud nii, et otsuste ja valikute tegemisel arvestad kõige muu kui rahaga, siis võib vabalt lõpuks mingi hetk pekki minna. Kas või lased endast suvalt üle sõita, sest noh, pohh see raha. Aitad teisi, kui peaksid tegelikult ennast ja oma pere aitama. Aga ikka mõtled, et noh, küll mina ikka kuidagi hakkama saan, aga vaata, teisel on ju nälg majas. Neilt, kes ise ei paku, ei julge mingite hüvede ja asjade eest raha küsida. Teed kangekaelselt edasi seda tööd, mida armastad, mitte ei lähe it-d õppima või ma ei tea, onlyfansi tegema. Usud, et kohe-kohe läheb kindlasti tööalaselt olukord paremaks…

Aaah, noh, just praegugi siin, üks miljonär (päriselt ka, omab poolt marbellat, ma kutsun teda marbella kunniks) kauples mega suure töö pealt hinnast POOLE alla (ja see hind oli niigi juba allaturuhinna) ja me oleme (v õigemini, Artjom on), et mhmm, no ok, mis seal ikka, sul vaesekesel on raske, aga küll meie kuidagi hakkama saame, eks tuleb siis jälle vööd veits koomale tõmmata ja odavalt teha (näed, ma siiamaani ikka ei arva neist rikkuritest midagi head… kuidas nad muidu rikkaks on saanud – ikka teistest üle sõites. Jajaa, räme üldistus, aga selliseid ikka jagub).

Ja oeh, ma küll ei viitsi seda koroonat isegi siia teemasse tuua, aga. See oli mu meelest taaskord jälle üks totaalne õnnemäng – et mis erialade inimesed uppusid ja mis erialade inimesed mitte ja see oli vist üleüldse esimene kord, kui mõtlesin, et võib olla tuleks siiski eriala valida raha, mitte armastuse järgi. Või kui eriala armastuse järgi, siis vähemalt mees raha järgi. Üks kahest. Et mõlemaid vist ei tasu südamehääle järgi valida. Mõnel muidugi veab ja südamehääl ongi kohe mõistlik ja kasumlik valik. Aga kui ei ole, siis, huhhh.

Ses mõttes ma loodan tulevikule mõeldes, et mu lapsed valivad elukutseks midagi, mis ei ole seotud fotograafia, muusika, näitlemise, ürituste, turismi ega millegi muu sellise pandeemiakartlikuga.

A kuidas teil rahaga suhted on? Teine vaatenurk? Ma muidu ikka usun seda ka, et kui teed oma asja hästi ja hingega, siis küll see raha ka mingi hetk tulema hakkab, ükstapuha mis valdkonnaga tegu on.

Rubriigid: Uncategorized, Veini kõrvale lobajuttu, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

1 Response to Must be funny in a rich man’s world

  1. Katarina von B ütles:

    Mina ise usun täpselt sama, mille viimases lõigus välja tood, et do what you love and money will follow.
    Minul oli rahalises mõttes väga nukker lapsepõlv. Läksin teismelisena tööle, mitte sellepärast, et nö kommiraha teenida, vaid koolitarbeid, sõidutalonge, riideid jne. Aga armastust raha vastu mul pole tänini ega unistust miljonäriks saada.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s