Kodukene

Käisin siin ükspäev allkorrusel apteegis ibukat ostmas ja sain aru, et omg, me elame siin JUBA aasta ja ma astun alles nüüd esimest korda oma koduapteegi uksest sisse. Vot just nii kiiresti see aeg ongi läinud. Juuksur on ka meil all, ei tea, kas sinna ka millalgi jõuan? Ma käisin viimati juuksuris… ma ei teagi… kuus-seitse aastat tagasi. Värvin ise ja isegi otsi lõikan ise või paremal juhul lasen Artjomil lõigata. Self-made-Marju.

Alumise korruse perele olen aasta jooksul kuskil kümme korda tere öelnud. Või kakskümmend. Vahel harva ikka juhtub, et läheme hommikuti samal ajal kodust välja kooli poole. Järgmise korruse onuga olen aasta jooksul kuskil neli korda trepil kohtunud. Ja tolle korruse teise korteri elanik ehk meie all elav daam. Esimest korda nägin teda alles poole aasta pealt. Vedisin just rasket toidukäru trepist üles kui ta mu tugevuse üle ahhetas ja ohhetas. Paar korda oleme veel kokku jooksnud. Viimane kord vurasin trepist alla, kui ta just ukse avas ja ka kusagile minema hakkas. Tervitasime ja kuulsin tagantselja veel, kuidas ta enne ukse kinni panemist kellelegi hellal häälel “Adiós cariño” ütles. Mõtlen nüüd, et ei tea kes tal seal on, koer ehk? Mees? Mõni lapselaps? Kass??? Aga veider kohe, et naabreid nii vähe näha on. Ei teagi, kas nad ei käi eriti väljas, või vastupidi – ei käi eriti kodus.

Meie seevastu oleme koguaeg kodus, eriti mina. Töötan kodus, puhkan kodus. Koristan, teen süüa, õpin lastega. Kõik kodus. Sellepärast ongi minu jaoks kohe eriti tähtis, et kodus oleks mõnus olla, sest tõesti, siin veedan ma põhiaja oma elust. Ja olen nii paljudes erinevates kohtades elanud, et tean juba oma kogemusest, et kui ma ei tunne end kodus koduselt, lähen tasapisi hulluks, energia ja elurõõm hakkavad aina allapoole tiksuma. Samas on mõned elukohad olnud sellised, kus on kohe esimesest hetkest nii kodune, nii hea energeetika. Ja siin ka. Ei jõua elu ära tänada, et aasta tagasi pooljuhuslikult seda kuulutust nägin ja et me omadega siia jõudsime. Aitäh koroonapandeemia?

Muidu, koroonaga seoses. Noil aastail olen vist esimest korda elus tundnud, et introvertsusest on mingit kasu ka. Muidu ikka terve elu tundsin, et ekstraverdid on sellel elumänguplatsil eelisseisus, sest suhtlemine, tutvused, sotsiaalsus, sellest kõigest ju oleneb, kuidas elu läheb ja mis kaardid kätte tulevad. Aga nüüd ma tunnen, et olen üks vähestest, keda see sunniviisiline kodusistumine ja ürituste ja sotsiaalse elu puudumine väga ei mõjutagi. Muidugi tahaks head pidu ja seda melu ja neid massiüritusi ja kontserte ja feriat jne. Sel aastal jääb vist jälle kolmekuningaparaad ka ära… Aga mul pole vahet, kas ma saan seda kõike nüüd või paari aasta pärast. Ei tunne, et on hullult puudu juba praeguseks. Minu meelest on täitsa mõnus praegu vahelduseks väikeste seltkondadega kokku saada ja asju teha. Piknikud, matkad.

Aga koduteemade juurde tagasi tulles, siis täna, talvisel pööripäeval saab täpselt aasta üürilepingu allkirjastamisest. Oi, milline rõõmus päev! (nii täna kui aasta tagasi). Mäletan, et mõtlesin, et see pole ju ometi võimalik – näed kuulutust, helistad, võetakse toru vastu (kes on Hispaanias üürikat otsinud, teab…), korter on alles, saab vaatama minna, dokumendid sobivad, mingeid x-tingimusi ega üllatusi pole, maakler pakub ise omast initsiatiivist niigi odavat hinda veel odavamaks küsida, lepingu sõlmimine läheb viperusteta. Mõtlesin tookord neid võtmeid saades, et kas tõesti on need õiged võtmed. Kas tõesti pole korteril mingeid varjatud puudusi või hulle naabreid või kõrilõikaja-kummitusi. Aga ei, kõik on endiselt imeline.

Muide, meie piirkonna nimi on bellavista (“kaunis vaade”) ja ma ei saa kohe üldse vastu vaielda. Aga täiega naljakas on see, et lapsed ütlesid hiljuti stuudios käies, et emme, kas tead et vetsupoti peal on kirjas “bellavista”. Ma ei uskunud. Elasime ju kuskil neli kuud stuudios, oleksin ehk tähele pannud, seda enam, et ma olen ainuke, kes seal vetsu koristab…. Ja kes paneks vetsupotimudelile sellise nime? Aga jep, oligi. Bellavista. Kas pole mitte naljakas kokkusattumus.

mu oma bellavista social club
Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to Kodukene

  1. elutants ütles:

    Kas rõduuksel polegi seda ettetõmmatavat varjestust?
    Aga jah, kodutunne on oluline ja eriti hea on ka vaade aknast. Ning minu jaoks ka vaikus, ei suuda päevade viisi naabri telesaadetele kaasa elada, see väsitab. Lõunas on veel õhemad seinad kui Eesti paneelikates, seega vahel mõtlen, et kuidas nad jaksavad. Mu naabritel oli telekas vist otse mu magamistoa seina taga ja üsna selgelt oli kuulda kuidas mingi Itaalia saatejuht vahepeal eriti ekstreemselt elavaks muutus.

    Liked by 1 person

    • Mar ütles:

      Elutoal on suured maast laeni aknad ja neil seda persianat (või kuidas seda eesti keeles nimetatakse?) pole jah. Aga tegelikult polegi hullu, korter on just sellise suunaga, et suvel käib päike nii kõrgelt, et ei paistagi aknast sisse, talvel seevastu jälle nii madalalt, et kütab päris hästi. Kuigi kondikas kuluks muidugi ikkagi marjaks ära.
      Aga jaa, naabritest sõltub kodurahu puhul ikka nii palju tõesti. Siin õnneks pole ühtegi kuulda ja tänaval ka rahulik rahvas. Meil esimeses elukohas olid nii naabrid kuulda kui õues ka pidev action 😀
      Automüra on siin, mis võks olemata olla. Ja motikad, oh, mõni ikka teeb sellist tõmmet, et oioioi 😀

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s