Üks kompott kõigest, mis viimastel päevadel tehtud-nähtud…

Kuigi ma tunnen end tihti pigem selle eiviitsi-tüübina, siis tegelikult olen ma statistika järgi ikka jah-mees, nagu ma selles eelmises küsimustikus ka vastasin. Eriti meeldib mulle kohe hoo pealt teha ja minna, pikalt ette planeerimine on pigem see, mille korral eiviits peale tuleb. Igatahes oli mul plaanis rahulik nädal, aga sellele vaatamata ei tulnudki ühtegi sotsiaalne-olemise-vaba päeva, iga asja peale ütlesin, et aga muidugi!

Eile näiteks mõtlesin, et käime õhtupoolikul rannas ära ja pärast saab rahulikult diivanil tšillida, jäätist süüa ja mingit filmi vaadata. Aga siis kutsusid tuttavad meid kõrval-randa Virgen del Carmeni protsessiooni vaatama. See on see üritus, mil kalurite kaitsepühak viiakse merele sõitma, siin Vahemereäärsetes linnades väga tähtis traditsioon. Ma polnud tegelikult siiamaani seda üristust oma silmaga näinud, videodest vaid. Ja kaks aastat jäi ju pandeemia pärast vahele ka… Igatahes oli kell juba palju, ei teadnud, kas me isegi õigeks ajaks kohale jõuaksime, üks laps oli alles vannis, 20 minutit jalutada meie juurest, aga üritus juba tegelikult käis…

Aga läksime ikkagi. Seda, kuidas pühakuju vette viidi, ei näinud, küll aga seda, kuidas teda ringi sõidutati, lauldi, ilutulestiku lasti jne. Väga tore oli! Ma räägin, jah-ütlemine isegi siis, kui ei viitsi, viib väga tihti selleni, et igasugused põnevad asjad hakkavad juhtuma.

Jagaks videot, aga siin saab ainult youtube omasid lisada. Nii et facebooki link hoopis siis

https://www.facebook.com/watch/?v=1149141248977026

Mitu tundi hiljem tagasiteel avastasime ülisuure punase kuu, mis oli äsja merest tõusnud. Lapsed olid esialgu veidi hirmul – et see on mingi planeet, mis Maaga kohe kokku põrgata kavatseb. No ta nägi tõeliselt võimas välja! Ma polegi vist kunagi nii suurt kuud näinud… Hetkel peaks vist olema see aeg, mil ta on sel aastal Maale kõige lähemal. Ja juhtumisi just üsna täis ka. Nii et, imeline! Kahjuks ei ole pilti ette näidata, sest noh, telefon. Silmaga vaadates oleks nagu suur kõrvits taevas, aga telefon näeb riisiterakest…

Teises suunas vaadates paistis samuti midagi, mida seal tavaliselt ei ole – Alhaurini metsapõlengud. Paistavad linna ära. Lähimate külade elanikud, tuhanded inimesed, on kodudest evakueeritud, sest tuli liikus esimestel päevadel mõnes kohas edasi kiirusega 50 meetrit minutis. Põleb umbes 2000 hektarit. Ma ütleksin, et see on midagi erakordset, aga tegelikult ei ole, hetkel on Hispaanias umbes 20 aktiivset metsapõlengut. Ja niimoodi juba mitu kuud…

Aga praegu olen täitsa üksi kodus. Või õigemini kassikambaga. Aga muidu – rahu ja vaikus. Ütlesin nimelt grillimaminekule “ei” ja sain aega blogima tulla. Hiired läinud, kassidel pidu…