Eestis meeldis mulle oktoobriti Zelazny üksildast oktoobriööd lugeda. Hispaanias ei jõua kohe kuidagi selleks ajaks veel sügise ja sumeduse-pimeduse-lainele. Täna on 1.nov, aga alles nädalake tagasi lõppes rannahooaeg ju. Tekikoti sisse panin alles hiljuti teki. Paljajalu pole toas enam nii mõnus käia, aga veel saab. Seega novembris istuks hoopistükkis paremini neid sügisesi asju lugeda noh…

Lapsed seevastu. Nagu iga aasta, juba septembris hakkavad pihta, et varsti on ju halloween ja juuhuu ja kostüümiplaanid mõeldakse alati varakult valmis. Ja neil (eriti Aleksandril) on ikka mingid eriti spetsiifilised ideed alati. Ma täiega tervitan loomingulisust, aga natuke on kade ka teisi lapsevanemaid vaadata, kes ei pea aitama miskit hullumeelset meisterdada, vaid saavad kergemini mõne hiinakast ostetud maski või kostüümiga läbi ajada. Ok mõni aasta on tema ideed ka kergestiteostatavad olnud, aga sel aastal hakkas meil juba septembris mingi tv-mani ja skibiditoileti jutt pihta. Kes/mis need veel on, polnud aimugi. No sorri, ei jaga noorte biiti! Ühesõnaga youtubest, popp värk. Näidati pilti ja sunniti üht videot vaatama mind. Otsustasime, et pole raske, pappkarbist saab ju teleka pähe teha.

Aga siis leidis Dani prügikasti kõrvalt väikse vana kineskoopteleka ja läks lahti. Et tuleb päris telekast teha ikka! Ostsime järelturult veel ühe telku juurde, lapsed koukisid ise sisemuse välja ja ekraani eest ära, nii et jäi plastik-karkass alles. Ja terve oktoober käis iga päev jutt, et millal ometi kostüümid valmis teeme, aega vähe! Kaelaaugud oli vaja sisse saagida ja kile ette teipida jne pisiasjad.

Kooli-halloweenipeoks saime napilt valmis. Artjom oli Malagast ära tööl  pidin osaliselt ise saagimistöid teostama.

Aga ma imetlen, kuidas nad viitsisid kunsti nimel ebamugavusi kannatada ja käisidki terve õhtu nende kobakatega ringi. Ja no mulle üllatuseks teadsidki teised lapsed, et tv-man ja tahtsid aina koos pilti teha jne. Ja isegi Dani, kes muidu liigset tähelepanu kohe üldse ei armasta, oli täitsa rõõmus “staar”-oleku üle.

Päris-halloweenil oli ta nõus isegi musta värvi püksid jalga panema. Mis on väääga erandlik, sest kes Danit teab, siis talle ei meeldi uusi riideid ja eriti veel uut värvi riideid selga panna. Ja püksid on tal juba aastaid alati halli värvi. Nii et, ilu nõuab ohvreid noh! Ja ma isegi grammivõrd ei sundinud, ise tahtis.

Nad muidugi tahtsid väga-väga kostüümikonkurssi võita. Osalejaid oli vaatamata tibutavale vihmale palju. Kuigi. Täiskasvanute kategoorias tuli 30 asemel kohale vaid 3. Mina, Artjom ja üks vampiir. Et ses mõttes, mul polnud raske esikohta saada…

Hästi tore oli igatahes, käisime esimest korda mitte Muelle 1 halloweenil, kus alati oleme käinud, vaid hoopis ida-Malaga omal. Ja siin oli tõeliselt mõnusalt korraldatud kõik. Oli kostüümikonkurss, disko, muss oli mõnus, igasugused showd lastele (ja miks ka mitte suurtele) näomaalingute töötoad, õuduste maja (üliägedalt tehtud, 10 punkti kümnest korraldajatele) jne. Rahvast oli palju ja ägedaid tegelasi ka. Ma nii naudin seda, kui inimesed on vaeva näinud ja aina vaatad ja ohhetad, et vaau mis idee. Ja see on nunnu, et hispaanlased üldse ei häbene tulla küsima, et kas tohib koos pilti teha. Ühesõnaga, mõnus vibe, kui õudus-peo kohta nii saab öelda 🖤🎃

Ja mõni inimene tundis isegi Artjomi-tegelaskuju ära 😆. Ta pidi muidu algselt hoopis lastega komplektis olema, camera-man, aga kostüümiga tekkis veits komplikatsioone ja viimasel hetkel läks käiku plaan-b ning mu köögikindad veristati ära.

Ja ma ise muidugi olin terve kuu mures, et mis mina siis selga panen. Häid ideid ei olnud, nagu alati. Kuni viimasel päeval otsustasin, et no mis seal ikka, läheb taaskord Catrina käiku, nagu igal teisel aastal. Selle Catrina kostüümi puhul pole tegelikult see meigi tegemine üldse see kõige raskem osa. Kõige raskem on peale pidu kogu see jama maha saada. Kõrvaaugukudeni on kõik musta (veekindlat) värvi täis. Kõik lilled ja klambrid peast lahti saada (ai!) Iga kord seda tehes ütlen endale, et ei iial enam, see oli nüüd küll viimane kord! Aga läheb paar aastakest mööda ja kogu see piin uneneb, meeles vaid, et sugarskull teema on ju täiega äge ja käpas ka juba ja… oeh!

Igatahes, rõõmsat halloweeni ja mõnusat kõigi pühakute päeva ja rahulikku hingedepäeva! Ja ega need mardid-kadridki taeva jää!